tähtsam inimene ning preili Austeniks olemine tähendas nii mõndagi.
Kuigi Jane kuulus esimesse Steventonis sündinud Austenite põlvkonda, näib paik tema esimese biograafi kirjeldustes ajatu ja igavesena. Ta kirjutas, et kiriku
eraldatud asupaigas, kaugel küla kärast … on midagi rahulikku ja sobivat vaikivate surnute viimsele puhkepaigale. Kiriku lõunaseina ääres kasvab ohtrasti lõhnavaid kannikesi, nii lillasid kui valgeid. Võib vaid ette kujutada, kui paljud nende väikeste lillede eelnevad põlved on kasvanud sealsamas rahulikus päikselises nurgas, ning mõelda, kui vähesed pered saavad tunda uhkust nii kaua samal maalapikesel elamise üle.97
Jane Austeni aegne lilleõites Inglismaa, mida tunneme nii hästi lugematutest Hollywoodi filmidest, ei esine aga Jane’i enda teravates ja terastes romaanides, mis on seesugustest suhkrustatud maastikukirjeldustest priid. Need kirjeldused on pärit hoopis samalt biograafilt, Jane’i sentimentaalselt viktoriaanlikult vennapojalt. Steventoni ruraalne idüll, selle „nõlvi katvad heinamaad” ja „kaunid jalakad” võlgnevad palju James Edward Austen-Leigh’le, Jane’i vanima venna Jamesi pojale. James Edward alustas oma kirjatööd mitukümmend aastat pärast tädi surma, püüdes sellega rahuldada uut huvi, mida inimesed olid hakanud tundma tema kuulsa tädi senitundmata elu detailide vastu. Ta maalib julge ja võluva pildi, kuid peame sellesse suhtuma väikese – ei, kohe päris suure – umbusuga. Jane’i ristimine külmunud maal kujutas Austenite pere uusimale liikmele külma tervitust. James Edward Austen-Leigh jättis enda maalitud georgiaanliku ajastu maaelu kujutavalt pildilt välja suure osa sealsest porist, igavusest ja raskest tööst.
Kui pere oli pärast ristimist tagasi kiriklasse jõudnud, ei jäänud Jane enam väga kauaks kodu suhtelisse mugavusse. Nii nagu ta vennad ja õde, saadeti temagi külasse lapsehoidu. Jane’i tõenäoliseks kasuemaks oli Elizabeth Littleworth Cheesedowni farmist. Tegu ei olnud traditsioonilise ammehoiuga, kus hoidja toitis last rinnaga. Proua Austen hoidis lapsi kodus, kuni nad olid rinnast võõrutatud, kuid pärast seda oli tal saanud harjumuseks saata lapsed nii päevaks kui ööks hoidja juurde, kuni nad olid piisavalt vanad, et omal jalal ringi kõndida. Proua Littleworth või Littlewort toitis lapsi „pap’iga”, mis tähendas nii rinda – õigemini nibu – kui ka beebitoitu, mis koosnes „keedetud saiast ja veest, mida oli magustatud pruuni suhkruga”.98 Cheesedowni farm oli seltskondlik koht, sest proua Littleworthil olid ka endal lapsed: Anne või Nanny (kellest sai Jane’i hilisem juuksur) ja Bet, mängukaaslane Edwardile, Jane’i vanemale vennale. Nanny ja Bet kuulusid põhimõtteliselt Austenite perekonda. Kui Jane’i vend Frank tahtis teiste tähelepanu, kuigi teadis, et peaks olema tegelikult juba voodis, siis pistis ta pea ukse vahelt sisse ja ütles: „Bet, ää tule ehk siia,” aimates järele Littleworthide Hampshire’i aktsenti. Austenite komme kirjutada Northangeri kloostri nime kahe h-tähega – „North-hanger” – viitab, et ka neile oli omane Hampshire’i elanike komme h-tähte tugevalt hääldada.99
Peretraditsioon nõudis, et igat väikest Austenit, kes juhtus parasjagu Littleworthide juures elama, „külastas iga päev üks vanematest – või mõlemad – ja teda viidi sageli kiriklasse vanemate juurde”. Siiski oli farmi juurde kuuluv maamaja „lapse kodu ja jäi selleks, kuni laps oli piisavalt vana, et ise ringi kõndida ja rääkida”.100 Tolleaegsete emade kombes saata lapsi asjatundliku hoidja juurde polnud midagi ebatavalist ega kalki. Lastekasvatamise kohustus laienes tuumperest kaugemale ja sellest võttis osa palju suurem inimgrupp: vanemad „pöördusid [sageli] õdede ja vendade, oma vanemate, lapsehoidjate ja teenijate poole, et töökoormat nendega jagada”.101 Proua Austeni tava jätta oma väga väikesed lapsed hoidja hooldada töötas hästi. Enamikes 18. sajandi peredes suri murettekitavalt palju lapsi viletsa hügieeni või haiguste tagajärjel, kuid meil pole ühtegi tõendit, et Austenid oleksid kunagi lapse kaotanud.
Seesugune pragmaatiline lapsehooldus tähendas aga sedagi, et side proua Austeni ja tema laste vahel muutus kahtlemata nõrgemaks. Kui proua Austen viibis Steventonist eemal, siis kirjutas ta abikaasa, et lapsed ei pannud ema äraolekut peaaegu tähelegi. Nad „pööravad kogu oma kiindumuse nende poole, kes on nende ligi ja nende vastu head”. „See ei pruugi kujutada armastavale vanemale meelepärast tõdemust,” oletas härra Austen, „kuid see on kindlasti loodud jumalikust tarkusest lapse õnnelikkuse nimel.”102
Jane’i varasemad biograafid, kelleks olid tema sugulased, rõhutasid agaralt, et elu kiriklas oli tulvil lähedust, et see oli sõltumatu ja alaliselt harmooniline. Tänapäeval on ajaloolased hakanud aga märkima, et Jane’i varajane hoidja juurde ning seejärel internaatkooli saatmine tähendas, et ta viibis oma esimesel üheteistkümnel eluaastal kodust ning emast eemal peaaegu viis aastat. Sellest vaatenurgast avaneb Austenite teada-tuntud lähedastele suhetele hoopis teistsugune pilt. See aitab ehk mõnevõrra selgitada ka hilisemat jahedust, mida võib täheldada Jane’i ja tema ema vahel.
Proua Austeni viimane laps Charles sündis 23. juunil 1779. aastal. Proua Austen oli siis nelikümmend. Kuigi ta oli sünnitanud kaheksa last, oli ta suutnud oma rasedused tervise säästmiseks üpriski targalt ajastada. Nüüd oli pere lõpuks täielik. Kui Jane Cheesedowni farmist koju tuli, siis pidi ta leppima perekonna kõige vähem tähtsa liikme positsiooniga: ta oli noorem tütar ja oma emaliku vanema õe Cassandra mängukann. Jane’il olid pontsakad põsed, ta kippus hõlpsasti punastama ning oli täielik vastand jutupaunikule, leides „kindlat varjupaika vaikusest”.103 Hilisemas elus kahetses Jane seda, et oli olnud lapsena nii häbelik. Ta kirjutas kadedustundega ühe noore sõbra enesekindlusest: „Kena, loomulik, avatud meelega südamlik tüdruk, kellele on alati käepärast viisakus, mida võib hoomata tänapäeva kõige paremates lastes – nii erinev sellest, milline olin ise tema vanuses, et olen sageli täis hämmastust ja häbi.” Jane’i vend Henry märkas, et Jane „ei öelnud kunagi midagi kiiret, rumalat ega ägedat” ja eelistas üldse vaikida, kui tal ei olnud midagi öelda.104 Tähelepaneliku jälgija ja ootajana oli Jane’i kohalolu tema alati ruttava ja töödest hõivatud ema jaoks tõenäoliselt veidi segadusttekitav.
Häbelikkuse alla olid peitunud aga tugevad tunded. Kui Jane suuremaks sai, otsis ta lähedust oma õe juurest, otsekui oleks Cassandra olnud tema teine ema. Asendusemad ilmutasid end sageli Jane’i romaanides ning tegu oli Jane’ile väga tuttava rolliga, mida ta hakkas ka ise vanemaks saades nooremate naiste eludes mängima. Nendel kiriklas veedetud aastatel kujunes õdede vahel välja vankumatu side. „Nendevaheline armastus oli ääretu,” märkasid sugulased, „see ületas tavalise õdedevahelise armastuse piirid ja oli olnud selline juba lapsepõlvest alates.”105
Õed ei olnud siiski päris identsed. Cassandra kasvades märkas pere, et tema iseloom oli jahedam ja rahulikum, samas kui Jane oli muretum ja vastutulelikum. Cassandra kohta öeldi, et ta „iseloomu heaks omaduseks oli võime end alati kontrollida”, kuid „Jane’il oli õnnelik iseloom, mis ei vajanud kunagi kontrollimist”.106 Kriitik Marilyn Butleri sõnul on selle kirjelduse puhul tegu haruldase korraga, mil pere pidas Jane’i ja Cassandrat eraldiseisvateks indiviidideks.107 Austeneid oli nüüd nii palju, nad olid nii rõõmurohked ja hindasid pere ühtsust nii kõrgelt, et sundisid õdesid peaaegu ühte sulama. Härra Austen kutsus oma tütreid lihtsalt „tüdrukuteks”, küsides näiteks: „Kus tüdrukud on?” või „Kas tüdrukud on välja läinud?”108
Kuid Austenite perelt pärinev märkus Jane’i malbest iseloomust loob täieliku ja peaaegu tahtlikult väära arusaama tema iseloomu kohta. Mitte keegi ei saaks teda süüdistada ülearuses leebuses pärast tema Cassandrale saadetud kirjade lugemist, mis teinegi kord lausa särisevad õelusest ja raevust. „Parimad kirjanikud on tihti kõige halvemad kõnelejad,” tähendas