aastatel sõlmiti Austenite peres omamoodi kollektiivne salaliit, et varjata oma tagasihoidlikku tausta ja jätta kuulsa tädi elust mulje, nagu oleks see olnud kergem ja suursugusem ning mitte sugugi nii tulvil rasket tööd.
„Tunnen, et andmete kogumine peab olema raske, nii hoolikalt on need varasemate põlvkondade poolt meie pilgu eest peidetud,” kirjutas üks neist võimalikule elulookirjutajale.64 Proua Austeni pojatütar Anna (kes oli ka ise andekas kirjanik) koostas tuntud kirjelduse Steventoni kiriklas istuvast ja külalisi ootavast vanaemast. Anna paigutas proua Austeni siseruumidesse, alatisse jõudeolekusse, istuma esimeses võõrastetoas, alati valmis panema käest näputööd, et võtta vastu külalisi.65
Tegelikult viibis ta palju tõenäolisemalt väljas, hoides silma peal lehmade lüpsmisel ja lauda varustamisel kõige vajalikuga. Isegi siis, kui proua Austen külastas Inglismaa uhkemaid mõisu, tundis ta suurt huvi nende majapidamiste praktiliste küsimuste vastu, näiteks kuidas oli korraldatud teenijate töö ja milline oli juustu kvaliteet. Kui võtta arvesse ka tema sagedased rasedused, siis on selge, et tema elu oli rasket tööd täis.
Õnneks oli Austenite perel vesi omast käest võtta, mis tähendas, et nad ei pidanud tassima vett kaugelt pangedega, nagu paljud nende naabrid. Majapidamisel oli oma kaev, võimalik et käsipumbaga, ning selle jäänused on praegusel heinamaal siiani olemas. Pesu pesti kord nädalas ning selleks palgati eraldi teenijad, näiteks proua Bushell või John Steeveni naine. („Ta ei näe küll välja nii, et mõni tema käest läbi käinud ese võiks kunagi puhas olla,” kirjutas Jane, „kuid kes teab?”) Analoogses majapidamises, mis kuulus ühele georgiaanliku ajastu suurele päevikupidajale kirikuõpetaja Woodforde’ile, toimus suur pesupesemine ainult iga viie nädala tagant, mil kaks pesunaist tuli kaheks päevaks kirikuõpetaja enda teenijatele appi. Koos triikimisega kulus kogu tööle neli päeva.66 Austenitel olid olemas ka mõned „mahagonist tualett-taburetid” – istmeta taburetid, mida sai paigutada ööpottide peale.67 Need muutsid tualetis käimise mugavamaks. Vannivett tuli tassida majja siiski kaevu juurest pangedega ning ööpotte tuli samuti tühjendada.
Päikselisel päeval võis kirikla näha välja võluv. Otse härra Austeni kabineti akna taga oli „mururada, mida ääristasid maasikapeenrad” ning mis viis päikesekella juurde.68 Aias jalutades võis kuulda kõikjal kukekujulise tuulelipu „kääksuvat heli”, kui see oma kõrge valge varda otsas suvetuules pöörles.69 See ei olnud kõigile meelepärane: mõned külalised leidsid, et tuulelipu krääksatused tekitavad „sellist lärmi, et segab und“.70
Austenite uue kodu taha kerkis aastate jooksul kaks müüridega ümbritsetud aeda, ühte ääristasid „kirsid ja teised viljapuud”, teine oli aga „neljakandiline kurgimaa”.71 Kurgimaale paigutati taimede kaitseks puidust võrestikud, et pakkuda kurkidele ja melonitele mõnusaid kasvutingimusi. „Mäletan päikselist kurgimaad hästi,” meenutas üks proua Austeni pojatütar hiljem, „selle rohkeid pottides kasvavaid maitsetaimi, saialilli jne – oh, me pole näinud enam kunagi midagi seesugust.”72 Jane Austeni lapsepõlvekodu hilisem hävinemine põhjendab osaliselt seda romantilist ja eleegilist tooni. Elu kiriklas ei olnud mitte alati nii päikseline ja lummav.
Kirikla aia kõige kuulsam osa paiknes aga veelgi kaugemal lõunas. Tegu oli muruga kaetud rohelise terrassiga – tõenäoliselt originaal, millel põhines „Northangeri kloostri” Catherine Morlandi kodune terrass. Selle piirjooned on ikka veel nähtavad, kui päike langeb taevas madalale. Romaani poisiliku noore kangelanna „meelistegevuseks oli ennast maja taga asuvast muruga kaetud järsakust alla veeretada”.73 Võime oletada, et väikesed Austenid tegid sedasama.
Kui Austenid olid end kiriklas sisse seadnud, siis avastasid nad, et välismaailmast saabus nende juurde külalisi harva. Aeg liikus aeglaselt, kõik sujus. Proua Austen harjus unise maaelutempoga. Ta kirjutas, et Londonis tormasid kõik alati ringi: „See on õnnetu koht, ma ei elaks seal mingil tingimusel, seal pole kellelgi aega täita oma kohust ei Jumala ega kaasinimeste ees.”74
Austenite elus toimusid siiski ka mõned muudatused. Proua Austeni emal oli õigus, kui ta kahtlustas, et oli uude koju kolimise ajal tõsiselt haige. Ta suri vaid mõned päevad pärast Steventonisse jõudmist. Temast jäänud tühja koha täitsid aga peatselt sündivad järgmised lapsed, kes asusid koos vendadega end „muruga kaetud järsakust” alla veeretama. Henry sündis 1771. aastal. Pere esimene tütar, kes sai ema järgi nimeks Cassandra, sündis 1773. aastal. Härra Austeni pahur õemees kirjutas, et tal oli „kahju seda kuulda”, sest härra ja proua Austeni jaoks „oli kergem peret kasvatada, kui selle eest hoolitseda”.75 Hampshire’is ignoreeriti aga tema nõuannet ning järgmisena sündis 1774. aastal Francis või Frank.
Ning siis sündis Jane.
2
LAVALE ASTUB JANE
„Meile on sündinud teine tütar.”
Seitse aastat pärast Steventonisse kolimist oli proua Austen 1775. aasta detsembri keskpaiku oma seitsmenda lapsega viimaseid päevi rase. Ta oli kandnud last üle kuu aja oodatust kauem. Tundus, et laps on väike – proua Austen tundis end „nobedama ja liikuvamana”, kui ta oli olnud „eelmisel korral”.76
Hampshire’i oli tabanud tavatult karm talv. Naturalist Gilbert White, kes elas lähedalasuvas Selbourne’i külas, kirjutas, et 26. novembriks oli kätte jõudnud „väga pime aeg: toas oli pime juba veidi peale kella kolme pärastlõunal”. Ilm oli niiske, „seintele, seinapaneelidele, peeglitele jm majaosadele kondenseerus rohkelt vett, joostes paljudes kohtades niredena”.77 Novembrist sai detsember, kuid laps ei olnud ikka veel sündinud. 13. detsembril pani White tähele, et tiikide „jää kannab: poisid lasevad liugu”, ja oli kuulnud, et „maainimesed, kes on talvehommikuti väljas ammu enne päikesetõusu, räägivad tugevast öökülmast”.78 Suur külmalaine oli teel.
Varasemate sünnituste jaoks oli proua Austen kutsunud abiks naissoost sugulasi, kas siis härra Austeni õe Philadelphia või mehe nõo. Kuid näib, et seitsmendaks sünnituseks ei olnud tehtud seesuguseid ettevalmistusi. Võib-olla kutsus proua Austen kohale kohaliku ämmaemanda, kuid kindlasti ei tundnud ta vajadust tekitada tüli kallile Basingstoke’i arstile. Hilisemas elus aitas proua Austen ilmale tuua oma lapselapsi ja muidugi olid alati olemas ka naabrid. Lähedalasuvas Manydown Parkis lubati ühe teise vaimuliku abikaasale Jane Biggile, et kohalikud naised tulevad talle kindlasti sünnitusvalude saabudes appi. Usun, et tema mehe kirikuteener lootis kõlada järgmisi ridu kirja pannes julgustavana, kuid tema poeetiline and kõlab pigem ärevust tekitava ähvardusena:
Koguduse hüvad naised, allaheitlikud,
kuuletuvad teile alati, kui avat’ suud,
kohale nad marsivad nii tihti, kui on sund,
et teha kergemaks te kauni lapse sünd!79
Steventonis möödus laupäev, 16. detsember tavapäraselt. Sel ööl, kui proua Austenil lõpuks „aeg kätte jõudis”, toimus kõik aga „ilma pikema hoiatuseta”.80
„Siiski oli kõik peagi õnnelikult möödas,” kirjutas härra Austen kergendunult. „Meile on sündinud teine tütar, mängukann ja tulevane kaaslane Cassyle. Tema nimeks saab Jenny.”