Austeni jaoks oli tegu mugava elukorraldusega, kuigi see ei pruukinud olla sama hea tema koguduseliikmetele, kes maksid küll kümnist, kuid ei saanud kirikuõpetaja jagamatut tähelepanut. Just seesugused skeemid juhtisid anglikaani kiriku 18. sajandi teises pooles stagnatsiooni ning andsid tõuke alternatiivsete ususektide, näiteks metodistide tugevnemisele. Mõned noored abikirikuõpetajad, keda tunti ka „galoppijatena”, pidid ratsutama kiiresti, et igal pühapäeval kõigis koguduse kirikutes oma jutlus ette vuristada, ning jätsid oma kohustused võimaluse korral pigem täitmata. Samas ei kujutanud George Austeni kaks kogudust endast sugugi ebaausat ettevõtmist ning selline korraldus ei olnud ka kuidagi tavatu. Enamik inimesi mõistis, et rahva liikumise tulemusena ei olnud paljudes maakogudustes enam piisavalt inimesi, et vaimulikku ja tema peret ülal pidada.
18. sajandi vaimulikel oli aga ka teisi viise oma sissetulekute täiendamiseks. Kui Austenid 1768. aastal Steventoni poole sõitsid, siis olid neid ümbritsevad maad ja põllud tuleviku seisukohalt sama tähtsad kui nende uus kodu. Steventoni küla territoorium oli kolm miili pikk ja kolmveerand miili lai.30 Vaimuliku ametikoha juurde kuulusid kirikla ja kolme aakri suurune kirikumaa, mida tuli harida ainult koguduse preestri tarbeks. Steventonis olid endised küla ühispõllud tarastatud ja muudetud erafarmideks. See tähendas, et George ei pidanud tegelema vaevalise ülesandega koguda kõigilt peredelt eraldi kümnist, vaid võis koguda lihtsalt kümme protsenti oma põllumeestest naabrite tuludest. Tõsiasi, et kümnis tuli otse talunikelt, mitte näiteks maaomaniku kaudu, tegi härra Austenist kirikuõpetaja, mitte tavalise vaimuliku. Kümnise kogumise vajadus tähendas siiski, et tema sissetulek oli tihedalt seotud majapidamistest saadava tuluga.
18. sajandil aset leidnud suured muudatused maaelus, mis tähendasid mõne inimese elule head, teisele halba, ilmutasid end ka Jane’i romaanides – neid mainiti küll möödaminnes, kuid need olid taustal alati olemas. Kõik georgiaanliku ajastu murrangulised muutused, nii Prantsuse revolutsioon, tööstusrevolutsioon kui ka põllumajanduslik revolutsioon, leiavad Jane’i teostes aset kulisside taga. Suursündmuste kirjeldamise asemel näitab Jane meile nende varjatud mõju üksikisikute südametele, mõistusele ja igapäevaelule.
Steventoni kogudus, kuhu Jane peagi sündis, koosnes ainult kolmekümnest perekonnast. Ühe härra Austeni kirikuõpetajast eellase sõnul ei nõudnud koguduse eest hoolitsemine suurt vaeva, kuna sinna ei kuulunud ühtegi katoliiklast ega teisitimõtlejat, „ühtegi aadlikku, härrasmeest ega märkimisväärset isikut”.31 Mehed kasvatasid naereid ja ube, naised töötasid kodus, ketrasid lina või villa, mida andsid Hampshire’i küngastel ringi uitavad lambad. Vahel läksid ka naised välja põldudele naereid kõplama. Üks rändur märkis, et Hampshire’i naissoost põllutöölised olid „sirged, kenad, ümarate nägudega, suurepärase jumega ja ebatavaliselt rõõmsameelsed”. Võõrast märgates „pöörasid [nad] kõik pilgud minu poole ja puhkesid minu naeratuse peale naerma”.32
Nende elus ei olnud aga palju, mille üle rõõmustada. Seesama rännumees William Cobbett ei olnud näinud kunagi „künklikumat maad” ja mitte kuskil mujal Inglismaal ei olnud „tööinimesed nii kehvas seisus, kui nad on siin”.33 Ader, mis töötas suurepäraselt Suffolkis, „muutus Steventoni ümbruse kõval pinnasel kasutuskõlbmatuks”.34 Mõned vaeste ja kirjaoskamatute naabritega noored vaimulikud, kes olid kolinud härra Austeni kombel Oxfordist Hampshire’isse, avastasid, et nende uus karm elu maakoguduses on šokeerivalt üksildane. Üks lähedalasuvas Dummeris paiknev vaimulik „oleks andnud mida iganes üheainsagi Oxfordi sõbra eest ning kluuksus nagu tuvi neid taga leinates”.35
Steventon kujutas hajaasustusega kogukonda, mis koosnes „maamajadest, igaühte ümbritsemas korralik aed”.36 Külaplatsil kasvav vana vaher oli küla keskpunktiks, mille ümber kogunesid elanikud kuulujutte vahetama.37 Kirikla oli Steventoni viimane maja – vastavalt selle elanike kõrgemale sotsiaalsele positsioonile –, asudes Church Walki ja Frog Lane’i ristis. Tänapäeval näib see paik üksildasena, kuna koos kiriklaga on hävinud ka teised lähiümbruse majad.
Kirikla asus „madalas orus, seda ümbritsevaid nõlvu katsid aasad, siin-seal kasvasid jalakad”.38 Oru põhja ehitatud maja ähvardasid kahjuks tihtipeale üleujutused. Cobbetti kirjelduste järgi näib Hampshire’i maastik peaaegu kurjakuulutavana ja seda isegi augustis: „saabuvad pilved jäävad küngaste kohale püsima, vajuvad alla ja hiilivad edasi, ilmudes viimaks uuesti nähtavale allikates, millest saavad jõed”.39 Seetõttu võib oletada, et Austenite vanker peatus 1768. aastal maja ees, mis oli sama niiske kui suur.
Leitud on tõendeid, et kirikla asukohas võis olla hoonestus juba 14. sajandil. Kirikla enda alusmüürid pärinesid aga 17. sajandi lõpust, mil seal oli seisnud keldriga „kahelööviline hoone”. Kuigi maja oli 1768. aastal läbinud perekonna saabumise tarbeks hiljutise uuenduskuuri, oli see ikkagi suhteliselt kehvas seisus, kuna oli ehitatud käepärastest kohalikest materjalidest: „Telliskivi, telliskivi paneeliga ja kivikatusega, välja arvatud osa lõunaküljest, mis krohvitud ja kaetud tahvelkividega.”40 Viimistlustööd ei olnud eeskujulikud. „Mitte ükski karniis ei tähistanud seina ja lae ristumiskohta” ja „ülemisi korruseid katvad talad olid allpool asuvatele tubadele näha kogu oma toores lihtsuses, katteks ainult kiht lubjavärvi”.41 Aknad olid vanaaegsed tiibaknad, välja arvatud üks „juurdeehitatud eendaken” (need ärritasid „Northangeri kloostris” alati kindral Tilneyt), mis oli lisatud maja tagumisele küljele. Kuna majaomanik härra Thomas Knight ei elanud ise majas ning ei teeninud sellelt renditulu ning kuna George Austen pidi seda kasutama ainult seni, kuni oli koguduse vaimulik, ei olnud kellelgi erilist indu kiriklat renoveerida.
Pastoraadihooned olid välimuse poolest vägagi sageli korrapäratud ja kokkuklopsitud ilmega – Deane’is oli olukord sama. Vaimulike piiratud rahalised võimalused tähendasid seda, et nad said lubada tavaliselt ainult mõne uue toa või akna ehitamist, mitte investeeringuid suurematesse renoveerimistöödesse. George Austen ja tema kaasvaimulikud tundsid enamasti aga moraalset kohustust kiriklate eest võimalusel oma kulu ja kirjadega hoolitseda, tehes seda enda ametijärglaste heaks.
Idee, et maja ja maa ei kuulu perele, vaid selle eest hoolitsetakse teiste nimel, tungis ka Jane’i romaanidesse. Ta kiitis alati majaomanikke üüritulu hoonetesse investeerimise ja kogukonna heaks töötamise eest, kuna see näitas, et nad ei kasvatanud isekalt üksnes oma varandust. Tema romaan „Mansfield Park”, milles keskendutakse enim omaniku ja tema varade valitseja teemadele, räägib tegelikult sellest, kes oli hoolitsenud kõige paremini Inglismaa eest ja kes oleks seetõttu maa vääriliseks pärijaks. Üks Jane’i tegelastest „Northangeri kloostris” ihkab oma elu täiendada „meeldivas naabruses paikneva lihtsa ja mugava kiriklaga” ning lisaks ei olnud peenemasse seltskonda pääsemine seotud niivõrd uhke majaga, vaid pigem elustiiliga: külalislahkuse, vastutustunde, viisakusega.
Aja jooksul osutus härra Austen kiriklale heaks valitsejaks. Aastate möödudes „lisas ja parandas” ta mitmeid maja osasid ning laiendas hoonet, „kuni seda hakati pidama väga mugavaks pereelamuks”.42 Jane näitas oma romaanides sageli, kuidas vaimulikud – nii dr Grant ja Edmund Bertram kui ka kohutav härra Collins – pühenduvad läbinisti sellele 18. sajandi vaimulikkonna tähtsale kohusele „kohendada oma kodukotust”. Aadlikud renoveerisid oma maamõisu ja parke, vaimulikud kiriklaid. Tegu oli omamoodi kohustusega, härra Collinsi kinnitab, et „mõistagi tuleb [hingekarjase kodu] sisse seada nii mõnusalt kui võimalik”.
George Austen oli õigel ajal õiges kohas. Tema eluaja jooksul paranes maapiirkondades teenivate vaimulike elujärg aasta-aastalt, sest tehnoloogilised uuendused põllumajanduses võimaldasid neil