tekstiloojaks.18 Hiljem on arvatud, et Jane’i anne pärineski proua Austenilt, mitte isalt, sest proua Austen omas „paljuski selle võime alget, mis oli kontsentreerunud” tema noorimas tütres.19
Kogu Leigh’de perekond oli mõtteergas, samas olid nad Balliol kolledži kombe kohaselt ka äärmiselt enesekesksed. Neile meeldis ilustada oma pika perekonnaajaloo lugusid – nad põlvnesid ühest Elizabethi-aegsest Londoni lordmeerist –, vürtsitades neid kuiva huumoriga. Perekonna naised olid sama terase keelekasutusega kui Oxfordis hariduse omandanud mehed. „Soovid, et koguksin kokku kõik naljad, mida suudan meenutada ja meie perelt kokku koguda,” kirjutas Cassandra Leigh’ nõbu, Mary-nimeline amatöörkirjanik.20 „Pane end valmis rohketeks suulisteks legendideks, vananaistelugudeks, kummitusteks ja paharettideks ning paljusõnalisusest põhjustatud väsimuseks.”21 Kuigi Cassandra lähim suguvõsa koosnes suuremalt jaolt vaimulikest, hiilisid tema sugupuu kõrgemates okstes ringi ka mõned aadlitiitlid ning märkimisväärsed maavaldused ja varandused, mille hulka kuulus ka Warwickshire’is asuv Stoneleigh Abbey.
Jane Austeni ema oli niisiis tugev isiksus. „Tal oli tugev praktiline meel,” kirjutas üks sugulane, „ja ta väljendas end nii kirjutades kui ka vesteldes epigrammilise jõu ja löövusega.” 18. sajandil ei olnud need naisterahva juures tingimata kõige köitvamad omadused ning selgitavad ehk, miks ta oli temasuguse alamaadli hulka kuuluva naise jaoks suhteliselt kõrge kahekümne neljanda eluaastani vallaliseks jäänud. Üks teine tolleaegne daam kirjutas ajakirja Lady’s Magazine kaebuse, et oma soo eest võidelda, väites, et kui naised „julgevad lugeda midagigi olulisemat kui mõnda näidendit või romaani, siis kutsutakse meid kritikaanideks, teravkeelseteks, kuivikuteks etc.”.22 Teravmeelsust peeti naisterahva juures puuduseks. Cassandra Leigh tundis siiski oma „vilka teravmeelsuse” üle uhkust. Ta oli uhke, et suutis hõlpsasti leida sõnu, nalju ja kiireid vastuseid, ning Jane’i isa oli erakordne 18. sajandi härrasmees, kes oskas seda hinnata täpselt sama kõrgelt kui ta naine.
Jane’i ema oli välimuse poolest pigem silmatorkav kui kaunis: tal olid tumedad juuksed, „kenad peened näojooned, suured hallid silmad ja head kulmud”. „Ta oli naljakal kombel erakordselt tähelepanelik inimeste ninade suhtes,” on öeldud, „kuna tema enda nina oli väga aristokraatlik.”23
Välimuse poolest habras ja aristokraatlik Cassandra Leigh oli sisimas aga tugev kui härg. Ta oli abiellunud oma George’iga 26. aprillil 1764. aastal Bathi lõbusas linnas. Seesuguse, madalamasse alamaadli klassi kuuluvate isikute vahel sõlmitud abielu puhul, kus rahaga oli üpris kitsas, tähendasid pulmad ka äripartnerlust. Cassandra väljendas oma valmisolekut selleks, kandes tseremoonial vastupidavat punast ratsakleiti, millest sai tema varajaste abieluaastate praktiline igapäevarõivas ning millest „valmistati sobival ajal tema poegadele pintsakuid ja pükse”.24
Proua Austen ei olnud „kaasreisija“, tema panus perekonnaellu oli märkimisväärne. Ta mõistis, et George Austeni sugune mees tahtis – ei, vajas – naist, kes suudaks majapidamise eest hoolt kanda. Ta ei abiellunud naisega, ta abiellus elustiiliga. Seda tõsiasja oli võimatu ignoreerida. Nende tütre Jane’i esimese ilmunud raamatu „Mõistus ja tunded” esimeses lõigus tutvustatakse meile vanahärrat, kellel oli samuti „olnud alaline seltsidaam ja majahoidja” – tema õde. Kogu teose tegevus tuleneb õe surmast, kuna vanahärra ei saa hakkama, ilma et mõni naine tema majapidamise eest hoolt kannaks, ning peab seetõttu leidma kellegi uue. Härra Austen, kes ei kaldunud kunagi sentimentaalsusse, viitas kolmandate isikutega kõneldes proua Austenile isegi kui „minu majapidajannale”.25 Mõned perekonnaliikmed arvasid tõepoolest, et Cassandra oli abiellunud George’iga lihtsalt seetõttu, et ihkas endale kodu ja rahalist kindlust. Üks perekonnaajaloolane on kirjutanud, et kui Cassandra isa suri, siis toimusid tütre pulmad „kohe pärast seda“, et tütar „saaks kindlustada kodu oma emale”.26
Cassandra oli niisiis tõeline saak: sündinud ehk Oxfordi õhtusöökidel üle oma teravatipulise nina teiste peale alla vaatama, kuid samaväärselt valmis ka varrukaid üles käärima ja tegema tõsist tööd. Tema abikaasa ei olnud oma kohas selles maailmas sugugi nii kindel.
George Austeni tütar Jane kirjutas lühijutustuses „Catharine”, et igal kangelannal peaks olema „õnnetus, nagu paljudel kangelannadel enne teda, kaotada oma vanemad, kui ta on väga noor”. See oli tõsi Jane’i isa päriselus – tema vanemad olid surnud enne, kui ta sai üheksa-aastaseks. Tegelikult oli tema lugu veelgi traagilisem.
George Austeni ema Rebecca oli surnud, kui George oli imikueas, ja tema isa William, kes oli Kentis Tonbridge’i linnaarst, oli abiellunud uuesti. Kui William Austen suri, siis selgus, et ta ei olnud oma testamenti teise abielu sõlmimise ajal uuendanud. See tähendas, et George’i kasuema võis õigustatult nõuda eesõigust abikaasa varadele, ning ta ei kavatsenud rohkem kasulastega tegelda. Kuueaastane George ja tema õed Philadelphia ja Leonora pidid lahkuma oma perekonnakodust Tonbridge’is ja jäid onude hoole alla.
Lapsed viidi elama Londonisse onu Stephen Austeni juurde, kes oli raamatukaupmees „Angel and Bible” nime kandvas kaupluses Püha Pauli katedraali kirikuõues, trükkalite ja raamatutegijate linnaosa südames.27 George väitis hiljem, et Stephen oli kohelnud kolme vennalast „hooletult” ja „sooviga pärssida noorukite loomulikke maitseid”.28 George’il lubati naasta Tonbridge’i, kus ta asus elama oma tädi Betty juurde. Ta õppis hoolega ja oli koolis edukas. George Austeni võitlus oma elu ebakindla alguse ületamiseks tõi kaasa selle, et ta ei kannatanud kaasinimeste laiskust või nõrkusi. Tema varased eluaastad muutsid ta küüniliseks ja tal „oli väike tolerants nii naiste kui meeste ebaküpsuse suhtes”.29
George’i õnneks oli tal rohkesti onusid. Üks neist oli rikas ja ettevõtlik „Vana Francis” Austen, advokaat Sevenoaksist. Vana Francis hoidis oma orvuks jäänud vennapojal ja -tütardel valvsalt silma peal. Perekonnalegendi kohaselt oli ta „alustanud elu 800 naela ja peotäie pliiatsitega”. Ta oli töötanud agaralt oma karjääri kallal ning ajanud kokku „väga suure varanduse, ostes kokku kõik väärtuslikud maad” Sevenoaksi ümbruses. Ta abiellus kahel korral rikka naisega ning suutis teha paljudest Kenti tähtsamatest perekondadest oma kliendid. Nende hulka kuulus ka näiteks Dorseti krahv, kes elas sealsamas Knole’i mõisas.
Vanal Francisel oli kahtlemata annet raha teha ning ta kindlustas oma tutvuste ja kinkide abil noortele sugulastele teatud majandusliku stabiilsuse. Ajal, mil vanemad surid tihti enne laste suureks saamist, olid tädid, onud ja teised sugulased laste jaoks äärmiselt olulised. „Mulle meeldib, et nõbud jääksid nõbudeks ja oleksid üksteisest huvitatud,” kirjutas Jane hiljem. Austenite hulgas olid nõbudevahelised abielud sagedased – vennad abiellusid mõnikord vanemate nõbudega ja kui naine juhtus surema, siis nende nooremate õdedega. Sobilike kaasade valik „õigel” sotsiaalse klassi tasemel ei olnud suur ning seetõttu oli toonane maailm peaaegu intsestne.
George Austen töötas peaaegu sama usinalt kui tema imetlusväärne onu ja teenis välja mugava positsiooni ühe Oxfordi kolledži liikmena. Ent kui ta kohtus Cassandraga ja otsustas abielluda, oli ta sunnitud kolledži liikme kohast loobuma. Ametikoht oli mõeldud ainult vallalistele meestele.
Pärast seda asusid George’i sugulased teda abistama. Vana Francis Austen ostis talle vaimuliku ametikoha Hampshire’is Deane’is ning tema kauge, kuid helde nõbu härra Thomas Knight (vanem) kinkis talle 1761. aastal lähedalasuva, suurema ja parema Steventoni ametikoha. Kui toetaja kinkis mõnele vaimulikule ametikoha, siis oli see põhimõtteliselt nagu mõne restoraniketi frantsiisi kinkimine: siin on sulle kogudus, kogu oma koguduse liikmetelt sellist kümnist nagu suudad ja asu tegutsema.
Võib-olla