naljakas, tundes samas meelehärmi oma elu paljude piirangute üle – see tähendab: on keegi, kes otsib väsimatult võimalust olla vaba ja loominguline. Tean, milline on Jane Austen minu soovide kohaselt, ja avan oma kaardid. See siin on avameelne lugu minu Jane’ist ja iga sõna on kirjutatud armastusega.
Olen oma Jane’i otsides kohanud aga tervet põlvkonda naisi, kelle kõigi eest näib Jane kõnelevat: guvernant Anne Sharp, Jane’i vanatüdrukust õde Cassandra, tema vennanaised, kes surid sünnitusel, sõbrannad, kes julgustasid teda loomingu kirjastamise võitude ja pettumuste juures. Jane’i elukulg, mis näib pealtnäha nii vaikne, paistab olevat täis suletud uksi, radu, mis olid talle keelatud, valikuid, mida ta ei saanud teha. Tema suureks panuseks oli lükata mõnedki uksed natuke lahti – et meie, hilisemate põlvkondade esindajad, saaksime nende vahelt läbi pugeda.
Õnnetu ja vaevarohke elu on vastuolus esmamuljega, mida Jane’i teosed loovad: pastoraat kaunis maakohas päikselisel hommikul, lilledest ümbritsetud paraaduks, elevil kangelanna, keda ootab kohtumine oma kaasaga, peagi puhkev värske armastus …
ESIMENE VAATUS
Steventoni kirikla, Hampshire
1
STEVENTONISSE
„Koguduse hingekarjasel on nii palju teha … et täita hingekarjase igapäevaseid kohustusi ja et hooldada ning kohendada oma kodukotust.”
Jane Austeni austajate jaoks kujutab Steventoni kirikla pühapaika. Tema pühendunud järgijaid võib sageli leida seismas vaiksete ja mõtlikena kitsal tänaval, piilumas läbi heki Hampshire’i heinamaale, kus seisis kord kiriklahoone. Just seal elas Jane kakskümmend viis aastat ja kirjutas kolm romaani. Just seal sai kõik alguse.
Need, kes loevad Jane Austeni romaane tähelepanelikult, märkavad kindlasti, et kuigi meile pakutakse pilte Pemberleyst ja Trafalgar House’ist tema lõpetamata romaanis „Sanditon” või Donwell Abbeyst romaanis „Emma”, on Jane detailide osas tegelikult vägagi kitsi. Ta visandab välja üldised piirjooned ja jätab nende täitmise meie kujutlusvõime hooleks. Hooned, mida Jane kõige põhjalikumalt kirjeldab, on alati kiriklad. „Mansfield Parkis” kirjeldatakse näiteks palju detailsemalt Edmund Bertrami tulevast kodu tema koguduse maadel, kui suurt Mansfield Parki mõisa. See on mõistetav, kuna kiriklad olid Jane’i jaoks olulised. Ta külastas sageli suuri mõisaid ja oli tuttav Pemberley-laadsete paikadega, kuid tundis end palju kodusemalt kiriklates, mis meenutasid talle tema lapsepõlvekodu Hampshire’is, kus ta koos vendade ja õega üles kasvas. Siiski nõuab tema päriskodu, Steventoni kirikla, lähem uurimine aega, kannatust ja kujutlusvõimet, kuna maja ise on hävinud.
Steventoni kirikla Austenite lugu sai alguse 1768. aasta suvel, mil mööblit ja majapidamiskraami täis vanker mööda Hampshire’i kitsaid teid lähedalasuvast Deane’ist Steventoni külla jõudis. Perekonnaliikmetel polnud toona aimugi, et kord hakkavad nii paljud ajaloolased ja biograafid seda tavalise pere elus toimuvat tavalist sündmust nõnda hoolikalt uurima.
Kuigi härra George Austen (38) ja tema naine Cassandra (29) olid olnud abielus vaid neli aastat, ei olnud nende pere sugugi väike. Sinna kuulusid proua Austeni ema proua Jane Leigh ja nende kolm poega: James (Jemmy), George ja Edward (Neddy), kes ei olnud veel aastanegi. Lisaks teenijad ja teenrid, kelle nimed ja arv on teadmata, aga kelle hulka kuulus tõenäoliselt ka Jane Leigh’ teenija Mary Ellis.
Ehkki tegu oli lühikese teekonnaga Steventonist vaid veidi enam kui miili kaugusel asuvast Deane’ist, venis vanker aeglaselt mööda teed, mis „oli nii sügavaid roopaid täis külavahetee, et seda oli kergema vankriga võimatu läbida”.6 Steventoni küla asus maal, kuhu oli raske pääseda, kui konarlikud põlluteed olid muutunud porimülgasteks. Paljud kutsarid koguni keeldusid inimesi sinna viimast. Kord olla üks tõllaga Steventoni suunduv Austenite sugulane kutsarile hüüdnud, et too hakkaks ometi liikuma. „Ma liigungi, sir, seal, kus saan!” kostis kutsar. „Rumal mees,” hõigati talle vastu, „seda oskab igaüks, mina tahan, et sa liiguksid seal, kus ei saa liikuda!”7
Proua Jane Leigh, George Austeni ämm, oli enne teekonnale asumist isegi oma testamendi valmis kirjutanud. Ta oli üle kuuekümne aasta vana ja kindel, et põeb mõnda ravimatut haigust. Tema tütar Cassandra Austen ei olnud samuti sugugi terve. Ta reisis „sulgmadratsil, mis oli vankris tõstetud pehmete mööbliesemete peale”.8 Ta „ei olnud siis tugeva tervise juures” – tegu on varase signaaliga tema terve elu kestvatest tervisehädadest ja võimalikust hüpohondriast, mis vahelduva eduga tema perekonda nii lõbustas kui ka ärritas. Cassandra väärib siiski meie sümpaatiat, kuna ta sünnitas nelja aasta jooksul kolm last. Härra George Austeni naisevend pidas neid hulludeks, et nad otsustasid saada nii palju lapsi niivõrd kiiresti. „Ma ei saa öelda,” kirjutas Cassandra Indias ametikohustusi täitev õemees Tysoe Hancock, „et uudised nende pere kiirest kasvust pakuks mulle suurt rõõmu.” Probleem seisnes selles, et kõigi nende laste eest, kellest üks oli veel Tysoe enda ristipoeg, „tuli ju ka hoolt kanda”.9
Härra George Austenil oli niisiis piisavalt muresid: haige naine, surev ämm, lisaks vaevasid tema teist poega George’i krambihood. Mitte väiksemat peavalu ei valmistanud ka tema rahaline seisukord. Härra Austeni arvelduskonto andmed Londonis asuvas Hoaresi pangas näitavad, et ta oli müünud 6. augustil 250 naela väärtuses aktsiaid – oletatavasti selleks, et katta uue maja elamiskõlbulikuks muutmisega kaasnevaid kulusid.10 Summa kujutas endast peaaegu tervet tema aastasissetulekut.
Härra Austen oli olnud Steventoni koguduse vaimulik tegelikult juba viimased neli aastat. Teda seal ootav kirikla oli aga nii viletsas seisus ja lagunenud, „kõige armetuma kirjelduse vääriline”, et tema ja ta pere olid seni elanud hoopis naaberkülas Deane’is asuvas üürimajas.11 Seegi maja polnud eriti paremas seisus: „madal niiske maja väikeste ebamugavate tubadega, mida oli ühel korrusel vaevu kaks”.12 Deane’i armetu kirikla oli umbes tõlla suurune, selle rohkeid tube kutsutigi „pukiks, kupeeks ja kastiks” (pukk oli kutsari iste tõlla ees ja kast tõlla taga asuv lisaiste teenijate jaoks).
1764. aastal, mil George ja Cassandra abiellusid ning Hampshire’isse kolisid, oli Deane’is sadanud rekordiliselt vihma: „koguduse kaevud tõusid ääreni ning pastoraadi õue ja tee vaheliselt alalt sai kala püüda”.13 Teiseks tolleaegseks Deane’is aset leidnud loodusimeks olid hiiglaslikud kapsad – üks külaelanikest kasvatas kapsa „ümbermõõduga viis jalga, [mis] kaalus üle 32 naela”.14 Samal ajal olid Steventoni naaberkoguduses puhunud tugevad veebruarituuled paisanud ümber kiriku palkidest torni.15
Algus oli niisiis pahaendeline. Kui tulevane proua Austen külastas Hampshire’i, et näha maakonda, kuhu ta pidi peagi elama asuma, paistis see talle „ebameeldivana, võrreldes laia jõe, viljaka oru ja suursuguste küngastega, mida ta oli harjunud nägema oma sünnikodus Henley-upon-Thamesi läheduses”. Tema isa oli elanud seal mugavat elu ühe Oxfordi kolledži vaimulikuna. Hampshire kujutas hoopis kehvemat väljavaadet: „enamike paikade viljatu muld takistab puudel tõeliselt suureks kasvada”.16 Härra Austeni uus tööpõld ei kindlustanud talle kümniste näol sugugi seesuguseid sissetulekuid, mis võimaldanuks pakkuda oma naisele harjumuspärast elu. Paar oli kohtunud Oxfordi kultuurses ümbruses, võimalik, et Cassandra onu, Balliol kolledži juhi kodus. Haprale Cassandra Leigh’le oli abielu kujutanud kindlasti veidi heidutavat väljavaadet. Ta oli andekas sõnaseadja ning vana, rikka ja laialivalgunud Warwickshire’i Leigh’de perekonna liige. Tema isa oli olnud All Souls kolledži liige, enne kui temast sai Oxfordshire’i