oma nime. Kaks. Ta ei mäleta oma pärisvanemaid, keda tal on põhjust tapetuks pidada. Kolm. Kui ta ennast peeglist vaatab, on tal vale nägu. Neli. Just praegu seda pilti vaadates on tal kindel tunne, et on siin varem olnud, et see on stseen, milles taastatakse üks tähtis sündmus, ajalooline sündmus.
Ta heidab pilgu kõrvale ja märkab, et Amin on poodi tulnud ja välisukse kõrvale seisma jäänud. Kuigi poiss tuleb külma käest, läigib ta nägu higist. Paljud poekülastajad reageerivad haletsusväärsele, surma pitserit kandvale noorele mehele murega ja sosistavad üksteisele kommentaare. Amin piidleb tüdrukut, ent teeb näo, et ei tunne teda.
Tüdruk astub tema juurde.
„Amin,” sosistab ta. Amin eirab teda ning paistab, et poiss ei tea hästi, kuidas reageerida. Plaan näeb ette, et nad hargnevad ruumis ja ootavad, kuni kohale on tulnud võimalikult palju inimesi. Nad ei tohi mingil juhul üksteisega rääkida.
„Amin. Amin.” Poiss ei vaata tema poolegi. Tüdruk võtab tal käest kinni ja Amin laseb vastutahtsi sellel sündida. Tüdruk põimib sõrmed tema omadega vaheliti, pigistab. „Amin, kõik on vale.” Ta ei tea hästi, mida ta silmas peab. „Amin, kõik on vale.”
Mõni kuu varem pani Hamad tema ja Amini oma korteris paari ning teda tõid siia kohutavad eelaimused, tunne, et tema ja Amin ning võib-olla ka Hamad kuuluvad kokku ja et tal on mingi ülesanne.
„Me peaksime jalga laskma,” sosistab ta; üks mustas kampsunis mees, jope käsivarrel, seisab Amini kõrval ja heidab neile pahase pilgu – tüdruk ei tee temast väljagi. „Teeme minekut,” ütleb ta ja alles siis lubab Amin endal reageerida – ta tõmbab oma käe vabaks, haarab tüdruku käsivarrest kinni ja vahib talle etteheitvalt otsa. Annab siis kerge müksu otsekui pooleldi selleks, et temast lahti saada, pooleldi selleks, et talle plaani meelde tuletada.
Nad peavad hargnema ja ootama.
Eemal laua juures ütleb Hondo, et ta vihkab religiooni, et ta on pärit sellest, mida ta nimetab traditsiooniliseks murranguliseks suunaks, asjad, millest tüdruk aru ei saa või mida ei oska seostada, „libertiinsest suunast”, ütleb tiiskandina helisev kõlarihääl, „mingisugusest rämpsugaleriist”.
Tüdruk suleb silmad ja tunneb kerget peavalu pinnale kerkivat ja siis tagasi vajuvat. Üks asi, millest ta pole Aminile rääkinud, on see, et pärast seda, kui Hamad nende plaanitsetavast teost rääkis, on juhtunud, et ta näeb vaimus pealkirju. Otsekui oleks tal juba meeles, mida sellest hiljem kirjutatakse.
Näiteks: terroristipaar abiellus enne rünnakut. Vaata pulmapilte siit.
Kui ta silmad avab, on Hondo lahti rullinud veel ühe plakati, kus keegi naine seisab sillal, kuulipilduja rahvamassi sihtimas. Tema selja taga on loosung: Refugees welcome.
„Sind on nende piltide pärast üksjagu ähvardatud.”
„See, keda pole tabanud surmaähvardus, pole midagi olulist öelnud,” lausub Loberg ja kohendab prille. Inimesed tüdruku ümber naeravad. Nad tunduvad vahajad ja tontlikud, enda arvates näeb tüdruk nende naha all otsekui halli surnud helki. Naer vaibub, inimesed sügavad ennast, teevad oma raamatutesse märkmeid või nõjatuvad ettepoole või panevad käed risti.
Tüdruk mõtleb, et vähem kui tunni aja pärast on nad kõik surnud.
See juhtub ette hoiatamata, siis, kui vestlus on kestnud umbes kakskümmend minutit. Göran Loberg ütleb, et kunst peab avarduma, et see on kunsti põhiline omadus, kui tema mõttekäigu katkestab mehehääl, mis toob kuuldavale ebamäärase hüüatuse ha või sa – võib-olla karjub hääl inglise keeles gun?
Tüdruk kuuleb hüüatust ja mõtleb, et keegi karjub inglise keeles sellepärast, et Amin – kes on kiire hoogsa liigutusega püksivärvli vahelt püstoli tõmmanud – pole rootslane.
Gun. Tüdruk kuuleb seda sõna ja kuuleb lasku ning esimeses reas istuv naine tõmbab pea õlgade vahele ja laskub kummargile nagu enne lennuki hädamaandumist.
Ta seisab ikka veel piisavalt lähedal, tundmaks väävlihaisu, ja aimab pigem selle kui äkilise paugu järgi, et aktsioon on tõepoolest alanud.
Amin seisab endiselt püstol tõstetud. Lask on jätnud tema pea kohale puitlaastplaati suitseva augu. Tüdruk otsib Amini pilku, ent too vahib ühte punkti tüdruku ees või kaugel tema taga.
Inimesed on juba jalul. Nad liiguvad välisukse poole, jalad takerduvad kokkupandavate toolide taha, aga Amini nähes keeravad nad ringi, ei tea, kuhu minna, tammuvad ringi, ajavad ajalehevirnu ja pehmekaanelisi raamatuid riiulitelt maha. Esemed tunduvad raskemad. Üldises sündmuste segadikus kulgeb aeg aeglasemalt ja siis kiiremini. Üks riidest koti ja punkariharjaga kutt püüab kassa taga olevast uksest välja minna, kuid Hamad paiskab ta pikali – kuti pea kolksatab tuhmilt vastu kassaleti nurka, heli on jube ja poiss jääb lamama.
Kiida Jumalat, kuni nad arvavad, et sa oled hull.
Hondo istub endiselt rahulikult kirjutuslaua taga. Justkui arvaks ta, et toimuv on planeeritud, osa üritusest – ringi vaadates ta isegi itsitab pisut enesekindlalt.
Inimesed nende ümber kukuvad ja ronivad üle üksteise, otsekui põrand kõiguks.
Hamad hüüab midagi, ja kui see tüdrukule kohale jõuab, adub ta, et Hamad on tükk aega karjunud. Sõnu ei suuda tüdruk eristada, taipab ainult seda, et Hamad karjub. Aeg-ajalt katkev veniv hääl.
Verise näoga naine on pikali maas ja haarab teise naise kampsunist kinni, et püsti saada. Keegi peidab ennast riiulist maha kukkunud koomiksiajakirjade virna taha nurka, tüdruk näeb selle inimese väljaulatuvat saabast, musta talvesaabast – üks nuttev mees komistab selle otsa.
Hamad hüppab kassaletile, võtab mustast spordikotist püstolkuulipilduja, tõstab selle mõlema käega oma pea kohale ja näitab nagu sõjasaaki või äsjasündinud last, ja nüüd kuuleb tüdruk, et ta ei hüüa sõnu, vaid üksnes ey, ey, ey.
Ta virutab jalaga paar korda kõvasti vastu kassaaparaati, nii et see kolinal põrandale kukub ning mündid ja paberraha mööda põrandat laiali pudenevad.
„Te tahate islamit rüvetada!” Kui ta sõnu hääldama hakkab, murdub tema hääl täiesti ulguvaks – sõna „islam” kostab üksnes nagu valuline oie. Ta võtab kobamisi kotist teise püstolkuulipilduja. Tüdruk rebib mantli seljast, viskab põrandale ning läheb tema poole. Taas on tal tunne, et vaatab ennast kõrvalt. Ja et jalad ei puuduta päriselt põrandat. Ta võtab relva ja vabastab selle kaitseriivist.
Hamad ulatab talle veel ühe püstolkuulipilduja, see on mõeldud Aminile andmiseks. Nüüd, kui tal enam mantlit seljas ei ole, näevad paljud tema pommivesti ja hakkavad nutma, ning kui ta endiselt välisust valvava Amini poole läheb, vajub suurem osa inimesi tahapoole, üksteise otsa, et talle teed anda.
Hamad oli see, kes äravoolutoru juppideks lõikus, naelu ja haavleid täis toppis ja majapidamiskemikaalidest lõhkelaengud kokku segas. Ta kinnitas need kolme tavalise kalastusvesti külge.
Tüdruk mõtleb, kas tunne, et kõik käib üha kiiremini ringi, on seotud Jumalaga.
On Jumal nendega.
Paar nädalat tagasi sõitsid nad ühel õhtul metsa, ukerdasid umbes tund aega mööda auklikke metsateid ja proovisid püstolkuulipildujatest tulistada. Alles siis, kui ta relva rappumist tundis, väävlilõhna haistis ja torust paiskuvaid leeke nägi, taipas ta, mis tal teoksil on. Et see on päriselt. Seisis, kõrvad kumisemas, ja vaatas autotulede valguses hirmuäratavaid puid.
See juhtub päriselt. Me teeme seda.
Amin torkab püstoli püksivärvli vahele ja riputab püstolkuulipilduja õlale. Tüdruk võtab tal ümbert kinni ja kallistab õelikult. Ta tahab jõuda tundeni, et nüüd teevad nad tõepoolest seda, mida on planeerinud, aga jälle näib talle, et ta pole päriselt hingega asja juures, et ta on otsekui mingis mälestuses.
Üks. Ta teeb seda kättemaksuks, sest rootslased tapsid tema ema. Ta usub, et nii see on. Kaks. Vale, see on ülesanne. Ta teeb seda sellepärast, et nägi ühel vihmasel õhtupoolikul trammis Amini ja teadis, et poiss juhatab ta tema saatuse