Nad upuvad oma emade pisaratesse. Johannes Anyuru

ei ole see, kes ta tundub olevat.

      Ta ei ole siit pärit.

      „Kustuta tuli ära.” Kuuliauk Hamadi põses on nii pisike, et sõrm sinna vaevu sisse mahub, aga sealt jookseb veri, jookseb pulseeriva joana üle kaame lohkuvajunud põse.

      Võbelevate tiibadega ööliblikas ronib üle Hamadi lauba ja poeb tema juustesse. Tüdruk vaatab seda, võimetu ennast liigutama. Pähe kerkib uus mälupilt: mees seisab katkise akna all ja vaatab öhe. Tema isa. Ta mäletab isa. Ema on isa kõrval, nuga käes. Ta näeb neid täiesti selgesti, täiesti selgesti.

      Mida ta on läbi elanud?

      Kustuta tuli, et nad ei saaks kedagi sihtida. See on Hamadi mõte.

      Ta keerab mobiili Amini poole, kes istub kiletatud koomiksite kasti taga, püstolkuulipilduja kramplikult enda vastu surutud. Tüdruk sosistab tema nime, kuid Amin ei reageeri.

      Tüdruk tajub mingit mõju aja sisemuses, mingit jõudu, mis kõike tagasi pimedusse imeb.

      Ta ei näe seda ööliblikat esimest korda.

      Ära mõtle, mida see tähendab. Mõtlemiseks on liiga hilja.

      Liiga hilja, Nour.

      Tema nimi ei ole ju Nour, see on lihtsalt nimi, mille Amin talle pani.

      Ta roomab kassaleti taha lüliti juurde ja kustutab laetuled. Ruumi valgustavad nüüd üksnes akna taga plinkivad sinised vilkurid.

      Hamadi vaba käsi hakkab õhus kobama, tema liigutused tunduvad kuuluvat pimedale inimesele. Tüdruk otsib pilguga ööliblikat, kuid too on jälle kadunud.

      Sekundite kohisev jõesuue.

      Videol: justkui möödaminnes filmitud siiluke Hamadi verisest näost. Tüdruk suunab kaamera Hamadi poole, et selle silmast lohutust otsida. Kaamerasilma lõpliku kohtuotsuse valgus, ja Hamadi silm tuleb läätsele nii lähedale, et lakkab olemast osake inimese anatoomiast ja muutub millekski muuks, ebainimlikuks ja rõvedaks: verdunud munavalgepehme klaaskeha, silmalau roosalt helklev serv, iirise võrgustik ümber pupilli musta augu.

      Silma pind pilgub vaikselt.

      Miljonid kasutajad üle maailma edastavad oma mobiilide, sülearvutite ja tahvelarvutite kaudu Hondo poes filmitud videot sellest, kuidas Hamad sureb. Mitu suurt välismaist uudistesaiti – aga mitte ükski Rootsi oma – riputavad selle reaalajas üles.

      Niiske surev silm pilgub üha aeglasemalt.

      Hamadi otsekui küünistamiseks või kahetsevaks žestiks tõstetud kätt ja koomiksitele ning müntidele ja rahapaberitele pritsinud poolt aju nähes põrub Amini teadvuse segapudrust lahti üks mõte: et tol suvel, kui nad turul jõlkuma hakkasid, oleks Hamad pidanud läätsed hankima.

      Nii palju aastaid tagasi.

      Ta tahaks Hamadi juurde roomata, aga asi on selles, et teda hoiab paigal mingi jõud, millel pole tema enda tahtega mingit pistmist, tukslev halvav raskus – elu mõnus loidus, mis teda vastu põrandat surub.

      Hamadi kukla all kasvab vereloik, sõmerad koljuosakesed sees.

      Tuleta meelde seda suve.

      Hamad käis temaga ühes koolis. Ta on pärit Hasselbost ida pool asuvast eramajade piirkonnast, kaks aastat vanem, kõva tuupur, trullakas ja vinniline, särk püksis ja prillid ees. Umbes sihuke kutt, kellele Aminil ja tema kambajõmmidel võiks pähe tulla vahetundidel tappa anda. Siis, üheksanda klassi ja gümnaasiumi vahelisel suvel ilmus Hamad Hasselbosse, must tuulejope seljas ja dressipüksid jalas ning hakkas kanepit müüma ja arvata võib, et ta ärritas Amini, ta riided ja kõva mehe mängimine, mis oli nii ilmselgelt kätte õpitud; tema ise oli ju pikka aega olnud üks neist ilma suunata tõrjututest, kes tubakapoest paistva valguse käes suitsu tegid; ja selles kaledamas valguses oli mingi sissekasvanud viha, mis otsis väljapääsu kaklustes, ketid sõrmenukkide ümber mässitud. Ja Hamad oli ju pärit eramutest, tema isa ei olnud mitte üksnes olemas, vaid tal oli lisaks veel korralik töökoht, töötas vist mingis pangas. Ja kutt käis ringi ning nämmutas saja grammi ja kilo hindadest – Aminil oli tahtmine ta läbi kolkida.

      Aga samal ajal. Samal ajal oli Hamad vanem ja tal õnnestus vanemate lugupidamine ära teenida – Amin sai pikapeale kuulda, et ta aitas omaenese isa firmasse sisse murda ja hankis teatud kõvadele kuttidele üpris palju pappi.

      Oli üks suvi.

      Nüüd on ta seal pikali maas ning Amin vaatab teda ja Nouri, nii kutsub ta tüdrukut, kellega eelmisel sügisel ühel vihmasel päeval kokku juhtus, ta mõtleb elust, sellest, mis kõigest saab.

      Ta mõtleb oma õest, kelle nimi oli samuti Nour. Keerised. Õe väikesed beebisõrmed tema omi puudutamas. Ja võmm rabas Amini maha veeloiku. Surus talle põlve seljale. Hiljem, loomulikult palju hiljem. Ja tema isa oli muidugi jalga lasknud.

      Lihtsalt, mis saab.

      Ning loomulikult muutusid tema ja Hamad ajapikku lähedaseks, pärast seda, kui tuupur oli tõestanud, et teda saab usaldada, kui jamaks kisub. Ja kui Amin oli tema heaks töötama hakanud, istusid nad mõnel õhtul, kui Hamadi vanemaid kodus ei olnud, tema villas ning jagasid kanepit ja marihuaanat ning taassuletavatest kottidest võetud tablette; Amin tundis mingit imelist lähedust temaga just nende aastate pärast, kui ta tuupur oli. Mitte sellepärast, et Amin ise oleks kunagi olnud. Vastupidi.

      Aga sellepärast, et ka tema mõtles mõnikord, et tahaks olla keegi hoopis teine.

      „Jumal peab neid puudutama,” ütleb Hamad, kes on tüdruku püksisäärest kinni haaranud ja sikutab meeleheitlikult. Tundub, nagu voolaks õhk koomiksipoest tasapisi välja. Kergelt kumaras istudes tunnetab tüdruk pommivesti raskust uutmoodi ning mõtleb korraks selle kuhjunud süngele energiale. Operatiivsõidukite tulede valgel lehvivad varjud ruumis nagu tiivad. See viib tüdruku mõtted taas suurele vastikule ööliblikale, ent ta peletab selle mõtte uuesti eemale.