pidama. Neis oli armastus. Lara neelatas.
„Ütle – mis sorti merekarp see on? Sa ju tead mind, ma ei tee neil kuigi hästi vahet. Kas see siin on veenuskarp või ebaveenuskarp?”
Põetaja vaatas üle ukse sisse. „Kõik korras?”
Lara noogutas ja saatis ta käeviipega minema. Kui need on taadu viimased tunnid, siis kavatseb ta isekas olla ega jaga teda kellegagi. Merekarp pudenes lamaja pihust põrandale ja Lara kummardus seda üles võtma.
Merekarp oli voodi alla libisenud ja vana metallkarbi vastas pidama jäänud.
Merekarbi üles võtnud, tõmbas Lara ka metallkarbi välja ja asetas mõlemad voodile. „Mis see on?” küsis ta metallkarbile osutades.
Taadi üritas kätt kergitada, aga see langes voodile tagasi. Karp oli tolmune, Lara pühkis kaane puhtaks ja nähtavale ilmus kollaseks tõmbunud silt: II MS.
„Tohib, ma teen lahti?”
Taadu pilgutas korraks silmi ja Lara võttis seda kui jaatust, teades, et tema või keegi teine peab ükskord selle karbi ikkagi avama. Karp polnud lukus, kaas käis küll pisut kangelt. Kohe kõige peal olid sõjaväeteenistusest saadud medalid. Lara võttis ühe kätte ja üllatus, et see nii raske on. Punasevalgetriibulise paelaga medalil oli kotkas, ümberringi sõnad – Tublidus, Au, Ustavus. Kandiku moodi alusel oli medaleid veel oh kui palju.
Lara pani medali taadule pihku ja taadu naeratas, ent ei öelnud midagi.
Medali tagasi pannud, kergitas ta kandikut, et näha, mis selle all on.
Mingite lahtiste paberilehtede all olid mustvalged fotod taadust, munder seljas.
„Sa olid nii nägus.” Lara tõstis ühe foto üles. „Mitte et sa praegugi nägus poleks, muidugi.”
Taadu naeratas.
„Mis koht see on, kus sinust see pilt tehti?”
Taadu silmad sulgusid ja Lara pööras pildi ringi. Pildi taha oli pliiatsiga õrnalt midagi kirjutatud. Lara kissitas silmi, uuris lähemalt.
„Helfordi jõgi?”
Taadult vastust ei tulnud. Ta oli uuesti uinunud.
Ajavahemikud, kui ta ärkvel püsis, üha kahanesid. Fotod kõrvale pannud, võttis Lara kätte kokkumurtud paberilehed.
25. juuni 1944
Mu kõige kallim!
Ei suuda kohe öeldagi, kui suur on kergendus, et Sa elus oled. Iga päev näen, kuidas tuuakse surnuid ja haavatuid, ja palvetan, et ükski neist poleks Sina, aga ma peaaegu et kartsin loota. Mul on tunne, et süda ei pea lihtsalt vastu. Ei saa aru, kuidas Sinust sai nii ruttu terve mu maailm, aga sai. Palun, palun jää ellu. Sa oled mu süda, oled mu elu. Vaevu suudan hingata, kui mõtlen Sinu peale ja sellele, kui suures ohus Sa ilmselt praeguselgi hetkel viibid. Tean, et pean vapper olema, ja Sinu nimel olen ka.
Ma armastan Sind.
Alati Sinu
A.
xxxxxxxooooo
Amelia, Lara vanavanaema. Temaga oli taadu saanud tuttavaks Inglismaal, sõja ajal. Lara avas veel ühe kirja, aga peatus, et korraks taadu poole vaadata, kujutas teda ette sellisena nagu neil fotodel, nii noore ja nii nägusana. Neid väga isiklikke kirju ei tohiks tegelikult lugeda, ent see oli Lara esimene käegakatsutav kontakt vanavanaemaga. Tema nime võeti väga harva suhu.
Kullake!
See, et ma Sind eile nägin, tegi asja vaata et hullemaks. Need mõned koosoldud tunnid teevad lahusoleku talumatuks. Puudutan kogu aeg suud, tuleb meelde, mis tunne oli tunda Sinu huuli. Tahan sind nii väga, et muust ei suudagi mõelda. Millal see kole sõda küll lõpeb, nii et saame koos olla? Tunnen, et olen kade iga paari peale, keda teineteise seltsis näen. Nad tuletavad meelde, et Sina oled kaugel ära ja ma ei saa Sind puudutada ega tunda Sinu naha soojust oma ihul. Veel mõni kuu tagasi poleks ma Sind uskunud, kui oleksid öelnud, et peagi niimoodi tunnen. Sina oled mu kinnismõte. Iga kord, kui silmad kinni panen, näen Sind ja püüan Sind hästi kõvasti kaisus hoida, aga ikka pole Sa muud kui parimal juhul vaid padi. Ma ei oska kirjeldada seda külmatunnet, mis hiilib minusse pärast nii kuumi unistusi.
Kogu hingest Sind armastades
A.
xxxxxxxxxxxxxx
P.S. Mu kõikidesse mõtetesse tungib kehaline vajadus Sinu järele. Tahan Sind üleni tundma õppida. Mõistus saab aru, et tuleb veel oodata, aga süda ja keha ei saa. Unistan vaid Sinust – Sinust üleni – ja ärkan siis üles ja reaalsus on selline, et Sind ei ole siin mu käte vahel, et mind puudutada.
Lara punastas, voltis kirja hoolikalt kokku ja pani teiste juurde tagasi. Tundus vale neid lugeda. Taadu polnudki uuesti abiellunud, ehkki Amelia suri 1950. aastal, neli aastat pärast seda, kui tõi ilmale nende ainukese tütre, Lara vanaema Betty. Armastus Amelia vastu kestis terve taadu eluaja. Need kirjad näitasid, et Amelia armastas tedagi kirglikult.
Kirjade all oli mitu pisikest köidet, igaühel kuldses reljeefkirjas aastaarv – 1943, 1944 ja 1945. Märkmikke sirvides nägi Lara, et taadu kirjutas iga päeva kohta rea või kõige rohkem kaks. Taadu ei rääkinud kunagi sõjast, ehkki Lara ja ta kaksikvend Leo olid aastate eest küsinud.
Lara sammus toas ringi, peatus akna juures ja vaatas kauguses terendava Martha’s Vineyardi udust siluetti – vaadet, mis oli lausa haigettegevalt omane. Eventide’il oli Lara elus sama suur osa nagu taadul. See vaade ei tüüdanud kunagi. Majaesine supelrand muutus iga tõusu ja mõõnaga. Liiv liikus ja olevused sibasid ringi. Eventide läheb Lara vanaemale Bettyle, kes oli juba öelnud, et kavatseb maja maha müüa. Betty kolis aastaid tagasi Cape’ilt minema ja nüüd oli ta elu Floridas, kus talved on lahkemad.
Käes oli aeg lahti lasta. Lara pööras pea taas toa poole. Vanavanaisa paistis selles voodis, mille kõrgeid sambaid kroonisid männikäbikujulised tippilustised, nii väike.
Tülitekitajast kärbes maandus taadu ninale. Lara vehkis putuka uuesti eemale ja silus siis õhukesi juukseid lamaja laubalt kõrvale. Noorelt oli taadu nii kena välimusega ja see paistis tema näokujust siiani välja.
„Ma armastan sind ja ma tean, et sa oled valmis.” Lara istus vanavanaisa kõrvale voodi peale ja võttis ta käe pihku. „Ma püüan samuti valmis olla.” Ta ohkas. „Lahtilaskmine on raske ja … nojah, mul pole see kunagi eriti hästi välja tulnud. Nagu ka kaotajaks jäämine, kui juba jutuks tuli.”
Taadu silmad avanesid. Ta kuulas.
„Aga sel aastal on seda palju ette tulnud.”
Taadu pilgutas silmi.
„Postiga tuli veel lahutuspabereid.” Lara ei teadnud ise ka, miks ta seda taadule praegu räägib. Taadu ei saa aru, kuidas võib loobuda. Tema generatsiooni inimesed selliseid asju ei teinud. Abielluti, ja sellega oli kõik otsustatud.
„Ma tean, mida sa mõtled.” Taadu pilk ei lahkunud Lara näolt. „Peaksin edasi pingutama. Aga …” Ta hingas sügavalt sisse. „Oleks see olnud üksnes minu teha, siis oleksin pingutanud ka.” Ta vangutas pead.
„Aga abielus ei olda üksinda.” Ta pidas vahet. „Nojah, ja just seda Pierre meie abielus tundiski. Et on üksinda.” Lara pikad tööpäevad olid nende kooselult lõivu nõudnud. Restoraniäris pole võimalik nädalavahetusi vabaks võtta. Pierre’il jälle ei olnud nädala sees ühtki vaba päeva.
Taadu silmad sulgusid. Lara pidas pausi, kuni nägi, et ta siiski hingab. Kas nad oleksid, või õigupoolest, kas Lara ise oleks pidanud abielu päästmise nimel rohkem ära tegema? Mida oleks teinud taadu? „Me triivisime lahku.” Sel viimasel aastal olid tema ja Pierre iga päev teineteisest köögis ja esikus möödunud, ilma et oleksid teineteise vastu puutunud, ja Lara oli liiga väsinud, et seda üldse märgata. Seinalambi valgus läigatas abielusõrmuselt vastu. „See oli rohkem minu kui tema süü, kui aus olla.”
Taadu hingamine lakkas ja Lara süda tõmbus kokku.
„Ei