sirutas käe välja ja puudutas mu käsivart. „Jah, sind ma saan selles osas usaldada. Küll aga mitte su õde.”
„Tema on meist kahest see lõbus, mina olen mõistlik.” Omaenda mured peitsin naeratuse taha. Kes aitaks Amelia jamadest välja ja minu neisse sisse? Teineteiseta olin mina ülearu tõsimeelne ja tema liiga tuisupäine. Vedas tal, et saab koju jääda, ehkki tema ise sedasi ei arva. Windward oli mu südame kodu, alates lähedal asuvast kivimurrust kohale veetud graniidist nurgakividest ja lõpetades hiigelsuurte merepoolsete akendega. Mina armastasin Cornwalli, Amelia aga tundis puudust Londonist, kus olime enne siiatulekut elanud.
„Ma tean. Ja see mulle muret teebki.”
Pöörasin end veidi kõrvale. Ema hirm jahutas mu maha. „Küll tal läheb kõik ilusti, ja minul ka.”
„See kole sõda.” Ema pidas vahet, ohkas. „See teeb meile lõpu peale.”
Kortsutasin kulmu. „Me ei lase Hitleril võita.”
„Võidab või ei võida, meie oleme kadunud.” Ema läks aeda ja mina jäin talle järele vaatama. Ta kummardus vanaema köögiviljapeenra kohale ja kiskus natuke porgandeid üles.
„Kukkusid unistama?” Amelia koputas mulle õlale ja tantsiskles siis välja ema juurde.
Teolt tabatud. Ohkasin, panin kartulid kastrulisse vee sisse ja mõtlesin ema sõnade üle järele. Meie oleme kadunud. Panin kastrulile kaane peale. Kes teaks, mis kedagi meist ees ootab? Palvetasin, et elu muutuks jälle normaalseks. Graniidist simss pliidi kohal vihjas jäävusele. Puudutasin seda. Simss oli jäänuk talumajast, mis seisis siin enne seda, kui vanaema laskis ehitada Windwardi. See hirmus sõda ei saa ega tohi meie elusid lihtsalt minema pühkida. Ent juba oligi ta neid muutnud. Põnevus võistles hirmuga, nii et sees hakkas keerama. Homme lahkun nii Windwardist kui ka Ameliast.
16. august 2015
Pruudiloor oli pingutatud vanadele kardinakuivatuspuudele, mille Peta oli pööningult leidnud. Aastate tolm oli minema uhutud ja lahja tee asemel meenutas loori hele toon nüüd pigem elevandiluud. Peta osavad käed olid asunud aastatega tekkinud kahjustusi parandama. Kõndisin ümber loori ja tundsin peent käsitööd vaadates aukartlikku imetlust. Kaheksa-aastaselt polnud ma osanud seda märgata. Lihtne ja ilus, selle looriga on pruut õnnelik ja tunneb end armastatuna. Nii nagu tundis omal ajal vanaema, ja nagu ma kunagi arvasin, ka ema.
Loori juurde oli pandud kuivatatud lavendlit ja kui Peta paberi lahti keeras, pudenesid närbunud hallid õied vaibale. Laskusin kummargile, nuusutasin, kas lavendlihõngu on veel pärast pesemistki tunda, aga kangas lõhnas ainult seebi järele. Siin, söögitoas, oli kuivama pandud loor kahjuliku päikesepaiste eest kaitstud. Peta soovis seda tükikest ajalugu võimalikult hästi hoidistada. Võitlesin sooviga loor lõhki kiskuda. Pole sel võluvõimet, loor ei suuda õnne tuua ega minevikku muuta. Oma elutee valime endale ise.
Läksin trepi juurde. Eilse pööninguretke järel tegid liigesed rohkem valu kui muidu. Ent kehalised vaevused võis välja kannatada. Imelik, aga need olid isegi teretulnud. Midagi reaalset. Keha on vana ja hakkab aegamööda üles ütlema. Öö hakul voodis lamades, kohvri ja selle sisu peale mõeldes, mu süda justkui avanes. Nii kaua olin hoidnud seda suletuna, aga eile öösel tuli minevikust valu, mis lausa rõhus mu voodisse. Suutmata liigutada, tundsin, et süda lööb järjest aeglasemalt ja jääb lõpuks lausa seisma. Ei mäleta, millal ta uuesti lööma hakkas, aga hakkas. Teadvusele tulles tundsin suus viha ja vihkamise kibedat maitset, mis ei meenutanud pisarate mõrkjalt soolast maiku.
Silme ees läks korraga ähmaseks ja ma haarasin kramplikult trepikäsipuust kinni. Tuleb oma ammuste deemonitega silmitsi seista. Hingata oli raske, aga astusin aina edasi, kuni jõudsin pööningutrepi juurde.
„Mida põrgut sa omast arust teed?” Jacki hääl oli pigem lõbus kui pahane.
„Pööningule lähen.”
„Noh, eks ma sain aru, et mitte poodi.” Ta hakkas minu poole tulema. „Arvad tõesti, et see on hea mõte?” Ta kergitas kulmu, ja taas nägin tema vanaisa lahket meelt. Andrew ei hakanud iial hurjutama, vaid rääkis lahkelt ja lõbusalt, nii sai ta mu koguni abielluma.
„Sa siis arvad, et saad sellest trepilogust üles, kepp käes ja puus haige?” Ta naaldus vastu seina. „Seda lihtsalt peab nägema.”
„Visadus viib võidule.” Toetasin kepi esimesele astmele. Eile polnud sellega mingit probleemi. Aga täna oli teisiti. Just nagu oleks retk lukustatud ukse taha mu sisimas mingi taimeri käima pannud ja nüüd tiksub aega järjest vähemaks.
„Tean, et visadust sul jätkub. Aga ma olen vist ainult üks kord elus näinud, et sa pööningul käid. Mis seal nii hädavajalikku on, et sul seda praegu tarvis läheb?”
„Tuled mind siin kamandama või?” Pöörasin pea tema uuriva pilgu eest kõrvale. Eilsest saadik kummitasid mind need teised asjad, mida ma kohvris vilksamisi nägin.
„Jajah, aga targem oleks mind üles kamandada, et saaksin selle asja sulle kätte tuua.”
„See oleks igav.”
„Eks ta ole, igav ja mõistlik.” Naeratus muutis ta tõsise näo hoopistükkis teistsuguseks.
Sain esimesest astmest üles, aga lõin vaaruma.
„Memm …”
Astusin teisele. Kiire loendus ütles, et ronida jääb veel kaksteist astet, enne kui tuleb hakkama saada selle raske kohaga seal päris üleval.
Miks siin mingit käsipuud ei ole? Kolmandale astmele jõudnud, kuulsin, et Jack astub kohe mu selja taha.
Viiendaks astmeks jõudis mu pea trepipealsega juba üsna kohakuti. Laskusin kummargile, et ma pööningule astudes peaga vastu lage ei põrkaks. Õhk oli hõredam. Tolm tungis ninna. Aevastasin, käsi kerkis suu ette. Jacki käed haarasid mul pihast, kui vankuma lõin.
„Sinuga on niigi raske hakkama saada, murtud kondid veel puuduksid.”
„Tõsi.” Ronisin üles veel ühest astmest ja siis veel ühest. Jacki käsi ei kerkinud mu pihalt, kuni jõudsime üles välja ja hakkasime endale eriilmeliste toolide, rebenenud lambivarjude ja muu kila-kola vahel teed rajama.
„Olgu see asi siis ikka vaeva väärt.”
„Ei või kindlalt lubada.” Tõtt-öelda poleks ma osanud öelda, miks ma seda üldse teen. Kui need kirjad ongi alles, kas mul oleks nende vaatamisest abi?
Kepi toel ebaühtlastel põrandalaudadel liikudes komberdasin pööningu tagumisse otsa. Eile ma ust lukku ei keeranud. See kiikus hingedel. Otsisin tuuletõmbust või mõnd muud põhjust, ent ei näinud ainsatki. Kõik paistis sama moodi nagu eilegi. Vanad kohvrid, mahakantud kummut, kokkurullitud vaip, katkised tennisereketid, ja seal, muu koli hulgas, oli ka mu vana kohver. Eile võtsin siit ainult loori ega lubanud ei Petal ega endal vaadata, mis kohvris veel on, aga seal sees on asjad ja need ei vaiki. Asjade härdad palved kajasid peas. Haarasin kramplikult lähimast sarikast.
Jack seisis sõnalausumata paigal. Väljaütlemata küsimused paistsid ta kehahoiakust. Ta seisis, jalad laialt harkis, käed puusas, ja teadsin, et ta ootab selgitust.
Pöörasin talle selja ja sikutasin tule põlema, mispeale ilmusid kohe nähtavale õhus keerlevad tolmukübemed.
Põrandalaudade kriuksumise saatel astusin kohvri juurde, püsides pööningu keskjoonel, kus polnud ohtu pead vastu laetalasid ära lüüa. Jack järgnes vaikselt, kuni seisatasin koolikohvrite tornikese ees.
„Tuli isu vanu aegu meelde tuletada, jah?”
„Mitte just seda, mul on siit lihtsalt üht-teist tarvis.” Märkasin kuhja tipus õe kohvrit. Miks see veel siin on?
Jack uuris nimesid. „Haa, see siin on isa oma. Kahtlane, kas ta siin mingeid väärtuslikke asju oleks hoidnud, võib-olla paariliseta sokke.”
„Tõsi, aga igatahes tahtis ta selle alles hoida ega lubanud su tädile kasutada anda.”
„Ju hoidis ta siin sees