ja
Minu vaimustus päeva- ja ööliblikate vastu sai alguse lapsepõlvest ega kustunudki. Seda raamatut kirjutasin ma seitse aastat ja tõenäoliselt on selle aja jooksul kaotsi läinud nii mõnigi nimi, mida ma oleksin pidanud järgnevalt mainima. Palun unustamise pärast vabandust.
Ma olen tänu võlgu Washingtoni osariigi kirjanikule ja liblikauurijale Robert Michael Pyle’ile tema kannatlike soovituste ning teadmiste seest ja Kent Wilsonile, Oklahoma kaaskodanikule. Kõik käesoleva raamatu teaduslikud ebatäpsused johtuvad minu enda suutmatusest tabada peeni teaduslikke nüansse või sihilikust omavolitsemisest põnevama sündmustiku huvides.
Suur aitäh nõuannete ja konsultatsiooni eest Esq. Stephen J. Cribarile Denveri ülikooli õigusteaduse kolledžist; Doug Carrile Spokane’i maakonna advokaadibüroost ja romaanikirjanik Debra Purdy Kongile Briti Columbiast.
Minu kiindumus ja tänu kuulub ustavatele lugejatele Robyn Conleyle, Patti Dickinsonile ja Bette Ward Widneyle, samuti toimetaja Miranda Stecykile, kellega oli suurepärane koostööd teha, ning minu kartmatule agendile Elaine Englishile.
Paulile – abikaasale, armastajale ja parimale sõbrale.
Ma armastan sind rohkem.
1. peatükk
Ma näen oma abikaasa maja aknast, kuidas must Chevy Blazer peatub lumise mäenõlva all meie värava taga. Võõras mees väljub, jätab ukse lahti ja silmitseb nime meie postkastil. Tema sulejope hõlmad on külmale ilmale vaatamata eest lahti ja jalas on tal kauboisaapad. Isegi nii kaugelt vaadates torkavad tema mustad juuksed valge lume taustal teravalt silma.
„See on vale maja,” sosistan ma, lootes, et mees keerab ringi ja lahkub tuldud teed mööda. Selle asemel istub ta uuesti rooli taha ja sõidab aeglaselt nõlvast üles. Neetud.
Ma kustutan verandalambi ja panen käest padjakatte, mida ma tikin kingituseks ühele armsale inimesele. Sellel on teadusliku täpsusega kujutatud kollase-mustakirju aniisi-pääsusaba1. Tosinkond teist vaikset tiivapaari seisab riiulil virnas – David nimetab seda minu liblikakollektsiooniks. Alati kui ta seda ütleb, tunnen ma tiivavärelust rinnas. Tal ei ole aimugi.
Ma vaatan maja jahedatest varjudest, kuidas tundmatu pargib oma auto ja sumpab mööda lumist rada eesukseni. Tema samm on kindel ja nägu tõsine. Oletan, et ta on umbes viiekümneaastane, minust peaaegu kaks korda vanem, ja millegipärast teeb see mul olemise veelgi kõhedamaks. Ma seisan liikumatult ja hoian hinge kinni, kui ta uksekella helistab ja ootab.
Mine ära. See on vale maja.
Mees vajutab uuesti kellanuppu. Ta ei näe röövli ega vägistaja moodi välja, kuid ma olen liiga väsinud, et ust avada ja viisakust teeseldes juhatada teda sinna, kuhu tahes ta minna tahab. Ma vajan üksindust, eelkõige täna. Taipan korraga, et litsun peopesaga vastu kõhtu, ja tõmban käe kähku ära, surudes selle rusikasse. Hing jääb mulle kurku kinni.
Kell tiniseb taas ja ma võpatan, kui uksepiit kutsumata külalise koputamise peale lõgiseb.
Taeva pärast, mine juba ära! Kedagi ei ole kodus. See, keda sa otsid, ei ela siin.
Ja siis hüüab võõras minu nime.
See pole Roberta Dutreau, minu abielunimi, vaid lapsepõlvenimi.
„Roberta Lee? Bobbie?”
Mehe hääl on kume ja summutatud. „Ma nägin, et sul tuli põles. Palun tee uks lahti.”
Süda taob rinnus. Ma ei tunne seda meest, kuidas saab tema mind tunda? David on tööl ja ma ei tea, mida teha.
„Palun,” hõikab tundmatu. „Asi on Lenoras.”
Ma ahmin õhku. Tõttan ukse juurde ja tõmban selle lahti, nii et tillukesed lumetupsud koridori põrandale pudenevad. Seda ust ei kasuta tavaliselt keegi.
Tundmatu seisab paljapäi, keharaskus ühele jalale toetatud ja põlved väljapoole nagu kauboil. Kuid ta ei ole kauboi. Ta on indiaanlane. Meie pilgud kohtuvad ja ma tajun mehe mustades silmades midagi tuttavlikku, kuid ei oska sellele nime anda. Ta on jässakas ja lihaseline, minust pea jagu pikem.
Ma ei ole kogu hommiku jooksul suud lahti teinud ja seepärast kõlab mu hääl kähedalt. „Kas Lenoraga on midagi halvasti?”
Võõra üks käsi on jopetaskus ja teine pöialtpidi teksaspükste vööaasa küljes. Kui ta lõpuks rääkima hakkab, siis kostab tema bassihääl madalalt ja kiretult. „Sa mõtled lisaks kümneaastasele vangistusele?”
Klammerdun mõlema käega ukseserva külge. „Kes te olete?”
Ta vaatab mulle taas silma. „Mina olen Harley Jaines.”
See nimi lööb mu peas kumisema ja kajab läbi tühjade tubade. Harley Jaines. Harley Jaines. Harley Jaines…
„Närukael.” Pigistan ust veelgi kõvemini. „Harley Jaines on surnud.”
„Luba vastu vaielda, ma ei ole surnud.” Tema lõuas tuksatab lihas.
Mulle meenub aastate tagant foto mundris noormehest, kellel on samasugused mustad silmad – minu parima sõbra kadunud isast. Kuidas ma kadestasin Cynthiat selle kangelasliku foto pärast!
Ja nüüd seisab see mees minu ukselävel.
Minu põlved nõtkuvad ja mees sirutab käe, et mind küünarnukist toetada, ent ma tõmbun eemale. Ta langetab käe. „Sa peaksid istuma. Kas ma tohin sisse tulla?”
Ma pööran sõna lausumata selja ja tuigun tagasi verandale, otsides igalt toolikorjult ja uksepiidalt kätega tuge, justkui kõnniksin liikuvas rongis. Ma kuulen, kuidas uks minu taga suletakse ja mehe tasased sammud mulle järgnevad.
Ma vajun lambi kõrvale lillelisse tooli, sikutan pleedi jalgade peale ja tõmban põlved lõua alla, põimides käed nende ümber. Mees jääb toa keskele ootavalt seisma ja istub siis palumata diivanile.
Tema hääl on nii madal, et ma suudan läbi kõrvade undamise vaid hädavaevu sõnu eristada. „Anna andeks, et ma sind niimoodi jahmatasin. Mul on vaja sinuga Lenorast rääkida.”
„Kas sa oled käinud teda vaatamas?” küsin ma.
Ta noogutab. „Järjepidevalt, juba mitu kuud. Alates sellest ajast, kui ma sain teada, kus ta oli.”
„Kuidas tal läheb?”
„Ta ise väidab, et tal ei ole midagi häda, kuid see on vale. Ma näen seda tema silmist.”
„Me mõtlesime… ta ütles, et sa said Vietnamis surma.”
Ta vaatab kõrvale. „See on pikk lugu.”
Ta toetub taha ja suunab pilgu avaratest akendest lõpututele lumistele mändidele. „Tegelikult tulin ma sellepärast,” lausub Harley Jaines viimaks, „et Lenora vajab sinu abi.”
Ta silmitseb mind, nagu ootaks mingit reaktsiooni. Kuid minu mõtted on triivinud praegusest hetkest kaheteistkümne aasta võrra tagasi minevikku, majja nimega Kaljusadam, mis seisab Columbia jõe kaldal. Ma näen Lenorat sellisena, nagu ta oli toona.
„Ma vestlesin advokaadiga, kes teda omal ajal esindas – kui seda saab esindamiseks nimetada,” lausub võõras. „Tema on veendunud, et juhtunu taga peitub rohkemat, kui Lenora talle rääkis.”
Liblikatiivad värelevad mul lausa kurgus. Ei tea, kas ta näeb neid minu silmade taga pekslemas, kui ma teda ilmetul pilgul põrnitsen? „Ja mida Lenora ütleb?”
„Ta on jutustanud mulle natukesehaaval suurema osa oma elust. Ta räägib sageli sinust. Kuid tolle öö kohta keeldub ta sõnagi poetamast.”
Ta ootab. Kannatlik mees. Kuid minu süda on nagu igikelts Põhja-Kanada pinna all. Tõrges, vastupidav. Ma vastan vaikimisega.
„Advokaadi arvates tead sina kogu lugu. Tema jutu järgi väitsid sa haiglas talle, et Lenora on süütu.”
Minu suu väändub. „Missuguses haiglas? Millal?” Kuid ma tean täpselt, mida ta mõtleb.
„Lenoral on kahe nädala pärast armuandmiskomisjonis ülekuulamine. Ma tahan, et sa tuleksid sinna tunnistusi andma. Palkasin advokaadi – seekord osava – ja me nõuame enamat kui tingimisi vabastamist.