pead. „Sa eksid. Mul ei ole mingit võimu.”
Väljas on hakanud jälle lund sadama. Räitsakaid langeb üha tihedamalt. Meie veranda akendest avanev vaade meenutab jõulukaarti – maailm koosneb paksude lumemütsidega mändidest. Soojale toale vaatamata tunnen ma oma liikmetes talve jäist hingust.
„Ta sureb selles vanglas,” sõnab Harley Jaines. „Kui hing on muserdatud, siis ei pea ka keha kaua vastu.”
Järjekordne valearvamus. Mina olen selle elav tõestus. Kuidas ta saab olla nii naiivne? Ta on kaks korda vanem, sõjaveteran ja irokees, kui ma õigesti mäletan. Ent ma ei vaevu temaga vaidlema.
„Bobbie,” sõnab see mees, kellega ma kohtun elus esimest korda, kasutades hüüdnime, milleks tal ei ole õigust ja mille pani mulle tema tütar. „Kas sa tead, kus Cynthia on?”
Küsimus tabab mind ootamatult. Ma kogelen. „Aeg-ajalt me ikka suhtleme.”
„Miks ta ei ole oma ema vaatamas käinud?”
Minu pilk muutub uduseks ja ma surun huuled kokku, et tunded mu näol ei peegelduks. „Seda pead sa tema käest küsima.”
„Seda ma tahaksingi,” kostab ta. „Ma soovin oma tütart näha. Ta ei tea isegi seda, et ma olen elus.”
Mu kõrvus kõlab Cynthia Jainesi kähe rusutud hääl tollest korrast, kui ta pool aastat tagasi helistas. Ma näen vaimusilmas kõhnunud viirastust, kes tuli mind vaatama Rohelistesse Viilkatustesse2 – selle pilanimega kutsusime me närvikliinikut, kus ma elasin viis aastat enne Davidiga abiellumist. Kas Harley Jainesi nägemine päästaks Cynthia või oleks see ka tema jaoks viimane piisk karikas?
„Ta ei anna mulle kunagi oma aadressi. Mulle on jäänud mulje, et ta kolib sageli. Ma ei tea, kus ta on.” Kõik on tõsi ja ma ei väldi seda öeldes Harley Jainesi pilku. Ma ei ole kunagi valetada osanud.
Mees noogutab tuima näoga. Ma ei tea, kas ta usub mind. Kus sa kõik need aastad redutasid, mõtlen ma. Miks sa lasksid Lenoral arvata, et sa oled surnud?
Kuid ma ei taha tema saladusi teada. Ma ei taha isegi enda saladusi teada.
Minu mõtted uitavad homme hommikuks naistekliinikusse kinni pandud ajale ja mu magu tõmbub krampi. Kas ma suudan pärast ise koju sõita? Mis siis, kui mu enesetunne on sant ja ma veritsen? Mida usutavat oskan ma Davidile põhjenduseks öelda?
Kui Cynthia oleks siin, siis tuleks ta minuga kaasa. Ta hoolitseks minu eest ja valetaks minu eest. Või keelitaks mind juba tehtud otsusest taganema. Ma sätin pleedi ümber käsivarte ja tõmban sügavalt hinge. Minu kohkumuseks tõuseb Harley Jaines püsti.
„Ma teatan sulle, millal ülekuulamine toimub,” lausub ta. „Kas sa annaksid mulle oma telefoninumbri?”
Kui ta mulle helistada saab, siis ei tule ta võib-olla enam siia. Ma ajan end pikkamisi püsti, poen pleedi seest välja ja kritseldan numbri telefoni kõrval lebavasse märkmikku. Annan lehe pilku tõstmata tema kätte. „Palun ära helista õhtusel ajal.”
Ta võtab märkmikulehe sigarikujuliste sõrmedega, mida ei ehi ükski sõrmus. „Lenora ei tea minu siiatulekust,” ütleb ta ja teeb pausi. „Ükskord sa juba proovisid tõtt rääkida, kuid keegi ei võtnud sind kuulda. Ma palun sul uuesti proovida.”
Tema lapsikud oletused muutuvad mulle ühtäkki kurnavaks. Minu häälde sugenevad kimedad noodid. „Tõde ei vabasta inimesi. Kas sa seda sõjas ei õppinud? Sul ei ole aimugi, mida sa palud.”
Seekord välgatab tema mustades silmades tundetuluke ja ma näen, kuidas tema pilk märkab arme minu lõual ja kaelal. Tal ei ole mingit õigust siia tulla ja nõuda, et ma haavad uuesti lahti rebiksin.
Mulle torkab pähe, et tema ootamatu ilmumine võib olla kosmiline karistus selle eest, mis mul on homseks plaani võetud.
Ei. See on halastav otsus. Mul jagub vähemalt nii palju mõistust, et sellest aru saada. Kui ma üldse milleski veendunud olen, siis selles, et mul puuduvad lapse kasvatamiseks nii õigused kui ka oskused.
Ma saadan Harley Jainesi välja ja keeran ukse tema järel lukku. Toetan selja vastu ust, panen silmad kinni ja näen Lenorat noore naisena – ookeanivärvi silmadega Lenorat, keda ma olen üle kõige armastanud.
See ei ole aus.
Siis meenub mulle Lenora seitse aastat tagasi külmas ruumis, kus oli odavate kividega plaaditud põrand. Tema nägu paistis oranži vanglarüü taustal tuhakarva, pikad kastanpruunid juuksed olid tuhmid ja neisse segunes juba halle niite. Külastusruumi astudes kuulsin ma selja taga valvurit ütlemas: „On see vast imeloom. Tuli oma ema tapjat vaatama.”
Väljas hakkab musta Blazeri mootor mürisema. Ma nõjatun uksele, kuni kuulen maasturit eemaldumas, ja lähen siis tagasi verandale. Lampi põlema panemata seisan ma akna all ja vaatan lund.
Harley Jaines eksib.
Mitte keegi ei tea tõde Lenora ja Cynthia Jainesi, Ruthi ja Bobbie Lee kohta. Kõige vähem mina.
2. peatükk
Cynthia Jainesi ema kasvatas kodus liblikaid. Algkoolist keskkoolini pedaalisin ma suvistel pärastlõunatel järsust käänulisest teest üles Kaljusadamasse, kus mu parim sõber ja tema ema elasid valguse ja värvi lummavas maailmas.
Maja klammerdus nagu otsusekindel samblik metsaga kaetud nõlvale Columbia jõe kohal. Rattaga kallakust üles pressides, jalalihased punnis ja pinges, vaatasin ma enda kohal helkiva klaasveranda poole ja kujutlesin tiibade kaleidoskoopilist virvendust seal sees. Rootsi immigrant Olsen oli maja pool sajandit tagasi ehitanud, kuid ajal, mil mina neid krohvitud tube külastasin, pesitsesid Kaljusadamas naised – see oli ka ainus sarnasus kõleda puumajaga, kus mina ja mu ema all külas elasime.
Kaljusadam näis mulle toona suur ja kaunis, ehkki nüüd ma mõistan, et see polnud ei ühte ega teist. Osaliselt mäekülje sisse uuristatud hoones oli kaks ilma akendeta magamistuba, kus oli suvel jahe ja talvel soe. Söögi- ja elutuba jäid teine teisele poole, neis ei olnud midagi erilist peale hunnitute vaadete päikesetõusule ja -loojangule. Väike köök paiknes tõusuküljel, pisikeste akendega orvas. Kuid tubade tavalisus ei paistnud silma, seda varjutas paar erakordset iseärasust: looduslikust kivist kamin, mille korsten kõrgus nagu majakas jõe kohal, ja tugedele toetuv klaasveranda, mis eendus mäeküljest rohekasse õhku. Sinakasroheline Columbia jõgi veranda akende all tundus tüüne ja liikumatu, välja arvatud üleujutuse perioodil, kui vesi maruliselt mäsles.
Pärast tulekahju jäi majast järele üksnes kivikorsten. Mustunud ja alasti, kõrgus see rohetaval jõekaldal nagu mälestussammas Kaljusadama ajaloole.
Cynthia ja mina olime isatud. Plikapõlve pikkadel pidžaamaöödel lamasime me pärani silmi pimedas toas ja mõtlesime välja romantilisi lugusid varjutaolistele kujudele, kes olid meid valmis vorminud ja siis kadunud. Kuid esmakordsel kohtumisel, kui me olime seitsmeaastased, ei olnud meil niisugusest ühisest nimetajast aimugi. Mina olin koolis uustulnuk, eksinud kutsikas, ja Cynthia oli teise klassi matriarh.
Esimesel nädalal Shady Riveri algkoolis tuli Petey Small oma apostlite jõuguga lõunasöögipausil minu laua juurde. Ma istusin üksinda ja vaagisin, kas julgen süüa sealihapiruka pruunikashalli lihatäidist ilma seda eelnevalt sinepiga steriliseerimata. Petey potsatas teisele poole lauda istuma, nii et plastkahvel mu kandikul klõbises. Tema kaaslased koondusid tema ümber ja vaatasid meid. Arvasin, et asi on halb, ja kugistasin kähku alla poole oma maapähklivõiküpsisest, et keegi seda sisse ei vehiks.
Petey keerutas käes musta-valgeruudulist palli. „Kas sa Oklahomas vutti tagusid?” küsis ta nõudliku häälega.
Kahtlemata konksuga küsimus. Ma ei kavatsenud lasta endale pähe määrida ühtki tegevust, kus oli tegemist kellegi tagumisega. Raputasin ägedalt pead.
Samal hommikul oli proua Hanson palunud mul klassile endast rääkida – taipasin juba toona, et see oli riugas, kuidas integreerida uut tüdrukut kodulinna laste kinnisesse sotsiaalsesse struktuuri.