hoonejalami enda alla.
Uduskupltuur, mõtles Langdon.
Ta oli sellest Jaapani kunstniku Fujiko Nakaya tööst lugenud. „Skulptuur“ oli revolutsiooniline selles mõttes, et see kasutas nähtava õhu meediumi, udumüüri, mis tekkis ja hajus ajas, ning kuna tuul ja ilmastikutingimused ei olnud kunagi täpselt ühesugused, oli skulptuur iga kord tekkides isesugune.
Sild lakkas sisisemast ja Langdon vaatas, kuidas udumüür vaikselt üle laguuni laskus, keereldes ja liikudes, nagu oleksid tal oma mõtted. Efekt oli ühtaegu eeterlik ja segadusseajav. Nüüd tundus terve muuseum vee kohal hõljuvat, kaalutuna pilvele toetuvat – merel eksinud kummituslaev.
Just siis kui Langdon asutas end edasi minema, raputas rahulikku veepinda rida väikseid purskeid. Äkki paiskus laguunist taevasse viis leegitsevat tulesammast, mis kõmisesid ühtlaselt nagu raketimootorid, läbistasid uduse õhu ning pildusid üle muuseumi titaanplaatide sädelevaid valgusepahvakaid.
Langdoni enda arhitektuurimaitse kaldus rohkem Louvre´i ja Prado suguste muuseumide klassikalise stiili poole, ja ometi, vaadates udu ja leeke laguuni kohal hõljumas, ei suutnud ta kujutleda sellest ülimodernsest muuseumist sobivamat paika üritusele, mille korraldas mees, kes armastas kunsti ja innovatsiooni ja kes suutis nii selgelt tulevikku vaadata.
Langdon kõndis läbi udu muuseumi sissepääsu, kurjakuulutava musta augu suunas roomaja keha meenutavas hoones. Lävele lähenedes haaras Langdonit ebamugav tunne, et ta on sisenemas lohemao suhu.
TEINE PEATÜKK
Mereväeadmiral Luis Ávila istus tundmatus linnas tühjas kõrtsis baaripukil. Ta oli teekonnast omadega läbi, saabunud linna äsja pärast ülesannet, mis oli viinud ta kaheteistkümne tunni jooksul läbi paljude tuhandete kilomeetrite. Ta rüüpas teist klaasitäit toonikut ja silmitses kirevat pudelirivi leti taga.
Kõrbes võib igaüks kaineks jääda, mõtles ta, kuid vaid ustav suudab istuda oaasis ja keelduda huuli paotamast.
Ávila ei olnud ligi aasta saatanale huuli paotanud. Silmitsedes baari peegelseinal oma peegeldust, lubas admiral endale harva rahuloluhetke kujutisega, kes talle vastu vaatas.
Ávila oli üks neid õnnelikke Vahemere piirkonna mehi, kellele vananemine mõjus pigem plussi kui miinusena. Aastate jooksul oli tema jäik must tüügas pehmenenud väärikaks soola-pipra karva habemeks, ägedad mustad silmad olid leebunud tüünesse enesekindlusse ning pingul oliivikarva nahk oli nüüd päikesest küllastunud ja kortsuline, mis andis talle pidevalt mere poole silmi kissitava mehe ilme.
Isegi kuuekümne kolme aastasena oli ta keha sale ja vormis ning seda rõhutas veelgi rätsepa valmistatud vormirõivas. Praegu kandis Ávila mereväe valget paraadmundrit – kuninglikult mõjuvat riietust, mis koosnes kaherealisest valgest vormikuuest, laiadest mustadest õlakutest, uhkest medalireast, valgest tärgeldatud püstkraega särgist ja siidtriipudega valgetest pükstest.
Hispaania Armaada ei pruugi enam olla maailma võimsaim merevägi, kuid me teame endiselt, kuidas ohvitseri riietada.
Admiral ei olnud seda vormi aastaid selga tõmmanud, kuid täna oli eriline õhtu ning veidi varem, kui ta oli jalutanud selle tundmatu linna tänavatel, olid talle osaks saanud naiste heakskiitvad pilgud ja meeste aupaklikkus.
Kõik peavad lugu neist, kes elavad reeglite järgi.
„¿Otra tónica?“ küsis kena baaridaam. Naine oli üle kolmekümne, lopsaka figuuri ja mängleva naeratusega.
Ávila raputas pead. „No, gracias.“
Kõrts oli täiesti tühi ja Ávila tundis endal baaridaami imetlevat pilku. Oli hea end jälle näidata. Ma naasin kuristikust.
Kohutav sündmus, mis purustas viie aasta eest Ávila elu, jääb igaveseks tema meelesoppidesse luusima: see oli kurdistav hetk, kus maapind oli avanenud ja ta alla neelanud.
Sevilla katedraal.
Esimese ülestõusmispüha hommik.
Andaluusia päike tulvas läbi värvilise klaasi, pillates üle katedraali kivise sisemuse kiirgavaid värvikaleidoskoope. Orel müristas rõõmusõnumit ja tuhanded usklikud pühitsesid ülestõusmise imet.
Ávila põlvitas altaripiirde ääres, süda tänutundest paisumas. Pärast terve elu kestnud teenistust merel oli teda õnnistatud suurimaga Jumala kinkidest – perekonnaga. Ávila pöördus laialt naeratades ja vaatas üle õla oma noore naise María poole, kes istus pingil, pikaks teekonnaks mööda löövi kaugelt liiga rase. Naise kõrval lehvitas isale nende kolmeaastane elevil poeg Pepe. Ávila pilgutas pojale silma ja María naeratas abikaasale soojalt.
Tänan sind, Jumal, mõtles Ávila ja pöördus uuesti rinnatise äärde armulauakarikat vastu võtma.
Hetk hiljem läbistas säravat katedraali kõrvulukustav plahvatus.
Ühe sähvatusega lahvatas kogu Ávila maailm leekidesse.
Lööklaine paiskas Ávila tugevasti vastu rinnatist, ta peale varises kiviprahti ja lendas kehaosi. Kui Ávila uuesti teadvusele tuli, ei suutnud ta paksus suitsus hingata ning hetkeks ei olnud tal aimugi, kus ta on ja mis oli juhtunud.
Siis kuulis ta kohina taustal kõrvus ahastavaid karjeid. Ávila ajas end püsti, taibates õudusega, kus ta on. Ta kinnitas endale, et kõik see on kohutav unenägu. Ta komberdas läbi suitsuse katedraali, möödus oigavatest vigastatutest, vankus meeleheites sinnapoole, kus tema naine ja poeg olid vaid hetke eest naeratanud.
Seal ei olnud mitte midagi.
Ei pinke. Ei inimesi.
Ainult verine praht söestunud kivipõrandal.
Jubeda mälestuse katkestas õnneks kellahelin baariuksel. Ávila võttis oma tooniku ja rüüpas, tõrjudes pimedust, nagu oli olnud sunnitud tegema palju kordi varemgi.
Baariuks löödi pärani ja pöördudes nägi Ávila sisse komberdamas kaht tursket meest. Mehed laulsid viisist mööda pannes Iiri võitluslaulu ja kandsid rohelisi jalgpallipusasid, mis vaevu nende kõhtu katsid. Ilmselt oli pärastlõunase matši võitnud Iirimaa külalismeeskond.
Võtan seda kui märguannet, mõtles Ávila tõustes. Ta palus arvet, kuid baaridaam pilgutas silma ja viipas tõrjuvalt. Ávila tänas teda ja pöördus minekule.
„Kuradi kurat!“ röökis üks saabunuist Ávila majesteetlikku vormi silmitsedes. „See on Hispaania kuningas!“
Mõlemad mehed möirgasid tema poole tuikudes naerda.
Ávila üritas neist mööda pääseda ja lahkuda, kuid suurem mees haaras jõhkralt ta käsivarrest ja tõmbas ta tagasi baaripukile. „Pidage, Teie Kõrgeausus! Me tulime pika maa, et Hispaaniasse jõuda, me peame võtma ühe pindi koos kuningaga!“
Ávila silmitses mehe räpast kätt oma värskelt pressitud varrukal. „Laske lahti,“ ütles ta vaikselt. „Ma pean minema.“
„Ei… sa pead jääma ja ühe õlle tegema, amigo.“ Mehe haare tugevnes, tema sõber aga hakkas oma kasimata sõrmega torkima medaleid Ávila rinnal. „Tundub, et sa oled lausa kangelane, papi.“ Mees sikutas üht Ávila kõige väärtuslikumat auraha. „Keskaegne labürint? Nii et sa oled säravas soomusrüüs rüütel!“ Mees hirnus naerda.
Sallivus, meenutas Ávila endale. Ta oli kohanud lugematul hulgal sääraseid mehi – lihtsameelseid õnnetuid hingi, kes ei olnud kunagi millegi eest välja astunud, mehi, kes pimedalt kuritarvitasid vabadusi, mille eest teised olid võidelnud.
„Tegelikult,“ vastas Ávila, „on see labürint Hispaania mereväe Unidad de Operaciones Especiales´e sümbol.“
„Erioperatsioonid?“ Mees teeskles hirmuvärinat. „Väga muljetavaldav. Ja mis sümbol see on?“ Ta osutas Ávila paremale käele.
Ávila heitis pilgu oma peopesale. Pehmel keskkohal oli must tätoveering – sümbol, mis ulatus tagasi neljateistkümnendasse sajandisse.
See