vastas naine väärikalt.
„Sinus pole raasugi iirlast?“
„Ei.“
„Kas tahaksid seda pisut saada?“ Mees tõmbus naerukrampidesse ja tagus rusikaga vastu baariletti.
„Jätke ta rahule,“ nõudis Ávila.
Mees pöördus ja jäi tigedalt teda põrnitsema.
Teine pätt torkas Ávilale sõrmega tugevasti rindu. „Kas sa püüad meile ette kirjutada, mida teha?“
Ávila tõmbas sügavalt hinge, tundes pärast pikka reisi väsimust, ja osutas baari poole. „Härrased, palun istuge. Ma ostan teile õlut.“
Mul on hea meel, et ta siia jäi, mõtles baaridaam. Kuigi ta suutis enda eest ise hoolt kanda, võttis pilt, kui rahulikult see ohvitser nende kahe jõhkardiga hakkama sai, ta jalust pisut nõrgaks ning ta lootis, et mees jääb sulgemiseni.
Ohvitser oli tellinud kaks õlut ja endale veel ühe tooniku ning istunud uuesti oma kohale leti ääres. Kaks jalgpallihuligaani istusid teine teisel pool teda.
„Toonik?“ irvitas üks. „Mina mõtlesin, et me joome koos.“
Ohvitser naeratas baaridaamile väsinult ja lõpetas oma tooniku. „Kardan, et mul on kokkusaamine,“ ütles ta püsti tõustes, „aga teie tundke õllest rõõmu.“
Kui ta tõusis, surusid mehed nagu kokku lepitult oma käed talle õlgadele ja surusid ta tagasi pukile. Ohvitseri silmis sähvatas vihasäde, kuid kadus siis kohe.
„Vanaisa, ma ei usu, et sa tahaksid meid oma sõbratariga omaette jätta.“ Pätt silmitses naist ja tegi oma keelega midagi jäledat.
Ohvitser istus pika hetke vaikselt ja torkas siis käe kuuetaskusse.
Mõlemad mehed haarasid temast kinni. „Kuule sina! Mida sa teed?!“
Ohvitser võttis väga aeglaselt välja mobiiltelefoni ja ütles meestele midagi hispaania keeles. Need silmitsesid teda arusaamatuses ja ohvitser läks uuesti üle inglise keelele. „Vabandust, ma pean lihtsalt oma naisele helistama ja ütlema, et jään hiljaks. Tundub, et ma olen veel mõnda aega siin.“
„See on juba tõsine jutt, semu,“ sõnas kahest mehest suurem õlut kummutades ja klaasi vastu baariletti lüües. „Veel üks!“
Kaabakate klaase uuesti täites nägi baaridaam peeglist, kuidas ohvitser puudutas oma telefoni klahve ja tõstis siis mobiili kõrva juurde. Kõne võeti vastu ja ta rääkis kiires hispaania keeles.
„Le llamo desde el bar Molly Malone,“ ütles ohvitser, lugedes enda ees olevalt õllealuselt baari nime ja aadressi. „Calle Particular de Estraunza, ocho.“ Ta ootas hetke ja jätkas siis. „Necesitamos ayuda inmediatamente. Hay dos hombres heridos.“ Seejärel lõpetas ta kõne.
¿Dos hombres heridos? Baaridaami pulss kiirenes. Kaks vigastatud meest?
Enne kui naine jõudis sõnade tähendust mõista, nägi ta valget vuhinat, ohvitser pöördus välkkiirelt paremale ja virutas iiveldamaajava raksatusega küünarnukiga suuremale pätile vastu nina. Veri purskas üle mehe näo ja ta vajus selili. Enne kui teine mees jõudis reageerida, pöördus ohvitser uuesti, seekord vasakule, ja virutas teise küünarnukiga tugevasti mehe hingetoru pihta, nii et pätt pukilt alla lendas.
Baaridaam silmitses rabatult kaht põrandal lebavat meest, kellest üks röökis valust ning teine ahmis kõrist kinni hoides õhku.
Ohvitser tõusis aeglaselt. Võõriku rahuga võttis ta rahakoti ja asetas baariletile sajaeurose.
„Ma palun vabandust,“ ütles ta naisele hispaania keeles. „Politsei jõuab teile kohe appi.“ Seejärel ta pöördus ja lahkus.
Väljas hingas admiral Ávila sisse ööõhku ja suundus mööda Alameda de Mazarredot jõe poole. Politseisireenid lähenesid ja ta tõmbus varju, et võimud mööda lasta. Tal oli ees tõsine töö ning Ávila ei saanud täna õhtul rohkem komplikatsioone lubada.
Regent oli tänaõhtuse missiooni selgelt visandanud.
Ávila jaoks oli Regendilt korralduste saamises lihtsat rahu. Ei mingeid otsuseid. Ei mingit süütunnet. Ainult tegutsemine. Pärast eluaegset käskude jagamist oli kergendus loovutada tüür ja lasta teistel seda laeva juhtida.
Selles sõjas olen ma lihtsõdur.
Mitu päeva tagasi oli Regent jaganud temaga saladust, mis oli nii häiriv, et Ávila ei näinud teist võimalust kui pakkuda end kõige täiega ürituse teenistusse. Eelmise öö missiooni jõhkrus painas teda ikka veel, ometi teadis ta, et tema teod andestatakse.
Õiglus eksisteerib paljudes vormides.
Enne, kui tänane öö otsa saab, tuleb surma veel.
Jõudes avarale väljakule jõekaldal, tõstis Ávila pilgu massiivsele ehitisele enda ees. See oli voogav metallplaatidega kaetud perverssete vormide segapundar – nagu oleks kaks tuhat aastat arhitektuurilist progressi minema visatud ja asendatud totaalse kaosega.
Mõni nimetab seda muuseumiks. Mina nimetan seda koletiseks.
Mõtteid koondades kõndis Ávila üle väljaku, möödudes reast pentsikutest skulptuuridest Bilbao Guggenheimi muuseumi ees. Hoonele lähenedes nägi ta kümneid pidulikult rõivastatud inimesi omavahel lobisemas.
Jumalata massid on kokku tulnud.
Kuid tänane õhtu ei lähe nii, nagu nad arvavad.
Ta lükkas oma admiralimütsi otse ja silus kuube, valmistudes vaimus ees ootavaks ülesandeks. Tänane õhtu oli osa hoopis suuremast missioonist – õigluse ristiretkest.
Üle siseõue muuseumi sissekäigu poole kõndides puudutas Ávila kergelt roosikrantsi oma taskus.
KOLMAS PEATÜKK
Muuseumi aatrium meenutas futuristlikku katedraali.
Sisse astudes tõusis Langdoni pilk otsemaid taeva poole, kerkides mööda hiiglaslikke valgeid sambaid klaaskardina ääres, mis tõusis ligi kuuskümmend meetrit võlvlaeni, kust halogeenlambid lõõmasid puhast valget valgust. Ruumi täitis kõrgete jalgteede ja rõdude võrgustik täis musta ja valgesse riietunud külalisi, kes liikusid ülemistest galeriidest sisse-välja ning seisid kõrgete akende juures, imetledes all laiuvat laguuni. Lähedal libises klaaslift vaikselt mööda seina alla, naastes alumisele korrusele võtma peale uusi külalisi.
Säärast muuseumi ei olnud Langdon kunagi varem näinud. Isegi akustika tundus võõras. Traditsioonilise aupakliku kahina asemel, mida tekitas helisid summutav viimistlus, elas see paik häältepominas, mis kivilt ja klaasilt alla nõrgus. Langdoni jaoks oli ainus tuttav tunne steriilne maik keele tagaotsas: muuseumide õhk oli kõikjal maailmas ühesugune, puhastatud piinliku hoolega kõigist osakestest ja oksüdantidest ning niisutatud siis ioniseeritud vee abil 45-protsendisele niiskustasemele.
Langdon läbis mitu üllatavalt ranget turvakontrolli, märkas enam kui paari relvastatud valvurit, ning leidis end viimaks seismas järjekordse registreerimislaua juures. Noor naine jagas kõrvaklappe. „Audioguía?“
Langdon naeratas. „Tänan, ei.“
Ent kui ta lauale lähenes, peatas naine ta täiuslikus inglise keeles. „Vabandust, sir, aga meie tänane peoperemees härra Edmond Kirsch palus, et kõik kasutaksid peakomplekte. See on osa tänaõhtusest kogemusest.“
„Ah soo, muidugi ma võtan ühe.“
Langdon sirutas käe klappide järele, kuid naine viipas tõrjuvalt, vaatas tema nimesilti, leidis ta nime külaliste pikast nimekirjast ning ulatas talle siis klapid, mille number vastas tema nimele. „Tänaõhtused tuurid on kohandatud igale külalisele eraldi.“
Kas tõesti? Langdon vaatas ringi. Külalisi oli sadu.
Langdon silmitses kõrvaklappe, mis kujutasid endast lihtsalt kitsast metallaasa tillukeste