abielus? See mees on ju metslane! Ta pole üldse minu moodi.“
„Ei,“ sõnas Lucy. „Ta pole kindlasti sinu moodi.“ Robert Methven polnud Lachlani kombel rafineeritud. Ta oli tahumatu ja see oli viimased kolm kuud Lucy meeli ärritanud, nagu hõõrduks metall vastu siidi. Ta tundis taas, kuidas närvilõpmed värelevad.
„Ma ei saa sind aidata, Lachlan,“ ütles ta. „Peaksid selle asja rahule jätma.“
Lachlani näole ilmus jonnakas ilme, mida Lucy mäletas lapsepõlvest, kui vend oma tahtmist ei saanud.
„Ma ei saa aru, miks sa keeldud,“ sõnas ta. „Keegi ei saaks teada.“
„See on vale,“ kordas Lucy teravalt. Üle tema naha libises kerge värelus. Ta teadis, et peab keelduma ka siis, kui Lachlan on tõesti armunud. Robert Methveni kihluse saboteerimine ei oleks õige. Pealegi, praktilisemalt mõeldes polnud Robert Methven mees, keda tahaks välja vihastada. Ta oli karm ja ohtlik ning oleks rumal teda ärritada. Kui Methven sellest teada saaks, oleks Lucy suures hädas.
„Sa vajad raha,“ ütles Lachlan järsku. „Ma tean seda. Kuulsin ükspäev, kui sa ütlesid oma toatüdrukule, et su seekordne taskuraha on ära kulutatud.“
Lucy kõhkles. Tõesti, tema taskuraha oli läinud, kuna ta annetas selle Greyfriarsi orbudekodule ja leidlaste haiglale kohe, kui talle raha välja maksti. Lachlan seda ei teadnud. Ta arvas, et õde on samasugune pillaja nagu tema ise, ega näinud selles midagi häbiväärset. Tal polnud aimugi, et kahetsus Alice’i surma pärast sundis Lucyt ära andma iga penni, et üritada leevendada süütunnet, mida aga millegagi leevendada ei saanud.
„Ma ostan sulle roheliste paeltega kübara, mida sa Princes Streetil eile imetlesid,“ lubas Lachlan ettepoole nõjatudes.
„Eelistaksin sularaha, tänan väga,“ vastas Lucy. Korraks lubas ta endal mõelda sellele, mida kõike ta osta saaks – lastele uusi riideid ja jalanõusid, raamatuid ja mänguasju.
Tal tekkis sisimas süüdlaslik tunne, kui ta taipas, et teeb, mida Lachlan palus. Lucy üritas seda tunnet eirata, kinnitades endale, et lord Methven ei saa teada, mida ta tegi, sest kirjadel on all Lachlani nimi, ja kuni vend suu peab, ei kahtlusta Lucyt keegi. Ta kinnitas endale, et saab haigla lastele osta rohkem ravimeid. Sel talvel oli bronhiit väga raskekujuline.
„Kui palju?“ küsis Lachlan. Ta keris pikad jalad toolilt maha ja tõusis.
„Kümme šillingit kiri,“ vastas Lucy energiliselt.
Lachlan põrnitses teda. „Ma kirjutan need ise,“ sõnas ta siis.
„Õnn kaasa,“ ütles Lucy naeratades.
Lachlan põrnitses teda veel. Lucy ei pööranud pilku ära ega värahtanud. Ta teadis, et Lachlan annab alla. Tema tahtejõud olid venna omast palju tugevam.
„Sa võiksid seda teha armastusest,“ porises vend.
Lucy keeras pea ära. Armastus polnud see valuuta, millega ta kauples. „Sularaha sobib mulle kõige paremini,“ kostis ta.
„Olgu, aga viis šillingit,“ sõnas Lachlan. „Ja et need kirjad oleksid head.“
„Seitse,“ vastas Lucy. „Ja ongi.“
Kuni Lachlan läks raha tooma, avas Lucy lauasahtli, et võtta sealt uus sulg, mille ta osavalt ära teritas, ja kallas tindipotti tinti juurde. Ta laseb Lachlanil kirjad rohelise tindiga ümber kirjutada. Kiri pidi välja nägema sama romantiline, kui oli selle sisu.
Lumelörts peksis vastu akent. Raam värises. Tuul huilgas korstnas. Lucy vabises. Ta ei suutnud maha raputada hirmuärevust, mis raskena tema sisse kogunes. Ta nägi vaimusilmas lord Methveni, nägu kalk nagu kivi, tumesinised silmad jahedad nagu mägioja.
Temast oli vale aidata Lachlanil Dulcinellat Methvenilt üle lüüa. Lucy teadis seda. See oli moraalselt vale, lisaks suurendaks see pingeid kahe klanni vahel, pingeid, mis polnud kunagi päriselt kadunud. Ta teadis, et Methveni markii ja nende nõbu Cardrossi krahv Wilfred käivad mingi asja pärast kohut. Kui Lachlan lööb üle Methveni mõrsja, lisab see vaid õli tulle.
Lucy teadis, et peaks sule käest viskama ja minema minema, aga ta tahtis raha, et aidata leidlaste haiglat. Kõik läheb hästi, kinnitas ta endale. Ta ei satu pahandustesse. Kõik sujub. Robert Methven ei saa kunagi teada, mida ta on teinud.
Teine peatükk
Kaks kuud hiljem, aprill 1812
Mõrsja jäi hiljaks.
Methveni markii Robert sikutas vargsi kaelasidet. See tundus väga pingul olevat nagu ka säravvalge särk tema laiadel õlgadel. Väike mägismaa kirik oli rahvast täis ja palav ning liiliate raske lõhn täitis õhku. Robert oli pidanud liiliaid matuselilledeks.
Igati kohane.
Pulmakülalised muutusid rahutuks. Moekalt hilinemise aeg oli ammu möödas. Ainus põhjendus säärasele viivitusele oleks olnud see, kui naise pulmakleidiga oleks midagi juhtunud või mõni sugulane oleks ootamatult ebasobival ajal surnud. Robert kahtles mõlemas.
Dulcibella. Kuradima veider nimi. Nende kihluse kahe kuu jooksul polnud Robert olnud kordagi kindel, kas ta suudab selle ära kannatada. Nüüd tundus, et ta ei saagi võimalust seda välja selgitada.
Ta pöördus. Kirik oli rahvast tulvil, sest see oli seltskondliku hooaja tähtsaim laulatus. Kakssada Šoti aadlikku olid sõitnud põhja sellesse tillukesse Brodrie mõisa kirikusse, et näha lordi tütart abiellumas mehega, kes oli ühinenud nende ridadega sama skandaalselt, kui oli kaheksa aastat varem lahkunud.
„Sind on vist maha jäetud, mu sõber.“ Tema isamees ja nõbu Jack Rutherford ütles seda suunurgast. Lisaks sellele Jack muigas, olgu ta neetud. Robert põrnitses teda kurjalt. Ta oli avaliku häbi suhtes ükskõikne, aga ta polnud tahtnud Dulcibellast ilma jääda. Naine oli olnud tema päranduse seisukohast võtmetähtsusega.
Tema pilk jäi pidama daamil kiriku tagumises otsas.
Leedi Lucy MacMorlan.
Robert tundis, kuidas veri kiiremini ja kuumemini liikuma hakkas nagu alati Lucyt nähes. Ainult vaatamisest piisas, tekitamaks tunnet, et ta oli valinud püksid kaks suurust liiga väikesed, mis oli kirikus äärmiselt ebasünnis reaktsioon, kuna ta kavatses abielluda teise naisega.
Robert polnud päris kindel, kuidas see paganama ebamugav külgetõmme leedi Lucy vastu tekkis. Ta kahtlustas – ehkki seda oli alandav tunnistada –, et oli naisesse kergelt armunud juba siis, kui nad olid mõlemad teismeeas, ja polnud sellest päriselt üle saanudki. Kui ta neidu aastate eest Forresi lossi terrassil suudles, oli see toimunud vaid hetke ajel. Tema reaktsioon sellele suudlusele, leedi Lucyle, oli olnud tugev ja ootamatu, nii et ta oli kohe taganenud, teades, et kui ta seda ei tee, tuleb neil mõlemal palju pahandusi. Seejärel olid sekkunud aeg ja tragöödia ning viinud ta Šotimaast kaugele, ent kui ta tagasi tuli ja Lucyt ühel Edinburghi peol nägi, oleks nagu uinuv säde temas lõkkele löönud.
Robert oli muutunud, aga ka naine oli muutunud. Avameelne siiras tüdruk, keda ta kunagi kohtas, oli nüüd tunduvalt vaoshoitum. Ta oli endiselt võluv, aga siiski ka elukogenud. Robert oli olnud üllatunud, tundes, kui tungivalt ta tahab teada, mis on selle pealispinna all.
Ta tundis leedi Lucy suhtes teisigi samavõrd pakilisi impulsse. Neid ei saa ta kunagi välja elada.
Täna istus Lucy kiriku tagumises otsas vanemate õdede ja isa, Forresi hertsogi, ning nõo, Cardrossi krahvi, tolle jõleda Wilfredi vahel. Robert ei sallinud seda meest silmaotsaski. Lucy tundus väike, habras ja meelas, punaste trotslike juuste ja lavendelsiniste silmadega, mis olid elavad ja säravad. Just juuksed olid Robertilt viimase vastupanu röövinud. Ta tahtis teada, kas need on tema sõrmede vahel sama sensuaalsed, kui tundusid. Leedi Lucyl oli ka südamekujuline nägu ja roospunased huuled, hele veatu nahk ja armsad tedretähnid. Robertit huvitas, mis maitse neil huultel on ja kui kaugele alla need tedretähnid ulatuvad.
Lucy oli täiuslik. Kõik ütlesid nii. Ta oli täiuslik tütar, täiuslik daam ja ühel päeval saab temast täiuslik abikaasa. Robert oli kuulnud,