leedi Lucy täiuslikule profiilile. Kahju, et ta ei saa sellele naisele abieluettepanekut teha, aga tema päranduse tingimused olid väga selged. Dulcibella Brodrie oli üks neist vähestest kui mitte ainuke naine, kes tema kriteeriumidele vastas.
Robert mõistis, et jõllitab endiselt Lucyt. Ta polnud nagunii eriline härrasmees, aga isegi tema teadis, et oma pulmapäeval ei ole viisakas vahtida naist, kes pole tema mõrsja.
„Pilk ette, Methven,“ haugatas tema vanaema nagu seersantmajor paraadi ajal. Methveni leskmarkiis istus üksinda esireas. Ta oli väike väärikas kogu punases siidkleidis ja briljantehetega. Kui vanaisa Roberti pikema jututa rahast ilma jättis, oli vanaema olnud ainuke pereliige, kes Roberti välismaal viibimise ajal temasse uskus. Vanaema oli seda teinud oma abikaasa trotsimiseks ja saatnud nõbu Jacki Kanadasse Roberti juurde, kui noormees tahtis maailma avastada. Robert jumaldas oma vanaema, ehkki ta seda talle kunagi ei tunnistaks. Nemad kaks, Jack ja vanaema, olid tema ainsad elusolevad sugulased.
Kiriku uks lendas lahti. Orel hakkas mängima „Sheeba kuninganna saabumist“. Robert tajus kirikuõpetaja kergendust. Kostis ootusärev kriuks ja sahinat, kui kogudus kaela käänas, et esimest korda mõrsjat näha.
Muusika vakatas. Dulcibella isa lord Brodrie sammus mööda vahekäiku. Üksinda. Tema käevangus ei olnud pruuti.
Robert oli varasemalt tähele pannud, et lord Brodrie on pidevalt millegi peale vihane, ja nüüd oli see raev silmaga nähtav. Tema nägu oli vihast tulipunane, valged juuksed seisid peas püsti ja sinised silmad pildusid vihasädemeid. Käes oli tal mitu paberilehte. Üks neist varises Roberti jalge ette maha.
„Ta on põgenenud!“ teatas Brodrie.
„Palju õnne ettenägelikkuse eest, Jack,“ pomises Robert.
Koguduse sõnatuks ehmatanud vapustus lahvatas nüüd häältemäsuks. Kõik rääkisid korraga, vehkisid kätega, pöördusid naabri poole, et skandaalset uudist lahata.
Robert kummardus paberit üles võtma. See polnud selgitav ega ka vabandav kiri, nagu ta oli arvanud. See oli üks lehekülg armastuskirjast.
„Ma ei suuda seda enam taluda. Piinlen ööl ja päeval. Ma ei suuda rääkida ega süüa. Mõte sinust teise mehe käte vahel, teise mehe voodis on mulle väljakannatamatu. Mõte Methvenist sinuga armatsemas, kuigi sa kuulud mulle… Sa oled minu elu! Tule minuga kaasa, enne kui on liiga hilja…“
Kiri jätkus samas vaimus, aga Robert katkestas lugemise. Ta oli siiski piisavalt lugenud, et sisemuses keerama hakkaks. Tundus, et Dulcibellale selline asi meeldis, kuna ta oli kirja kirjutajaga põgenema nõustunud.
„Kes selle kirjutas?“ küsis Jack. Ta üritas üle Roberti õla lugeda.
„Alla on kirjutanud Lachlan,“ vastas Robert.
„Ilmselt Lachlan MacMorlan,“ nentis Jack ja uuris silmi kissitades allkirja. „Ta oli preili Brodriesse ülepeakaela armunud. Ma ei arvanud siiski, et ta midagi ette võtab. Pidasin teda liiga laisaks.“
„Ma riputan ta soolikatega lossimüüri külge,“ kuulutas Brodrie äkiliselt. Tema nägu oli punase-valgelaiguline. Näis, et tal võib iga hetk veresoon lõhkeda. Ta raputas rusikat, milles oli veel mitu käsitsi kirjutatud paberilehte. „Rikub minu tütart romantilise kirjaga!“ möirgas ta. „Argpüks! Kui ta teda tahtis, miks mitte tema eest võidelda nagu mees?“
Robert kortsutas enda käes oleva paberilehe ära. „Eeldan, et see meetod töötas paremini,“ nentis ta. „Ma ei teadnud, et preili Brodrie on romantik.“
Ta polnud tegelikult Dulcibellast üldse midagi teadnud. Nüüd oli sellest arusaamiseks muidugi veidi hilja, aga teda oli naine huvitanud vaid nii palju, et oma pärandus kätte saada. Robert vajas abikaasat – ja pärijat – kiiresti. Ta oli teinud Dulcibellale ettepaneku ainult sel põhjusel. Ta oli muidugi näinud, et naine on ilus. Robert oli pidanud tema naeru ebameeldivaks ja abitust ärritavaks. See oli kokkuvõttes kogu nende suhe.
„See tobe plika luges kogu aeg,“ jätkas Brodrie. „Selles mõttes on ta emasse. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu. Talle meeldisid need sentimentaalsed raamatud, nagu „Pamela“ ja muud.“
Robert hakkas asjast paremini aru saama. Ta lõi kortsutatud kirja kärsitult vastu peopesa.
„Ma ei usu, et MacMorlan selle kirjutas,“ ütles Jack järsku. „Ma käisin temaga koos koolis. Ta pole õpetlane.“
„Ehk oli ta liiga häbelik, et oma kirjutisi sulle näidata,“ torkas Robert sapiselt. Ta luges paari rida. „Tal on annet.“
„Kui Lachlan MacMorlan on häbelik,“ sõnas Jack, „olen mina paavst.“
„Härrased…“ Kirikuõpetaja seisis sealsamas, lai nägu murelik. „Kas laulatus toimub või mitte?“
„Ega vist,“ tähendas Robert. „Kui ainult preili Brodrie oleks mulle oma tunnetest rääkinud, oleksid tema ja lord Lachlan võinud meie asemel abielluda.“
Nii lord Brodrie kui ka kirikuõpetaja vaatasid teda hämmeldunult. Robert taipas, et nad arutlevad, kas ta tõesti on nii külm ja ükskõikne, kui tundus. Robert polnud Dulcibellast karvavõrdki hoolinud, aga ta ei tahtnud mingi hinna eest oma pärandusest ilma jääda. Kogudus niheles ja sosistas, kui kõik üritasid kuulda, mis toimub, ja seda oma naabrile edasi öelda. Nende näoilme oli vapustatud, kohkunud või lõbus sõltuvalt sellest, kellega tegu, ja olenevalt konkreetse inimese meelelaadist. Wilfred Cardross ei üritanudki kahjurõõmu varjata. Ennekõike tervitaks tema Roberti plaanide läbikukkumist ja võimalust Methvenite maa tagasi saada.
Robert surus käed rusikasse. Ta ei kavatsenud anda Cardrossile võimalust võtta ära Golden Isle ja teised tema põhjapoolsed maavaldused. Need olid tema suguvõsa kõige vanemad maad ja ta kaitseb neid jõuga, kui vaja.
Roberti pilk peatus Lucy MacMorlanil. Neiu vaatas talle silma. Ta ei olnud kohkunud, vapustatud ega lõbustatud.
Ta näis süüdlaslik.
Robert tundis, kuidas uudishimu kasvab. Ta teadis, et leedi Lucy on vennaga lähedane. Ta oli neid mitmetel seltskondlikel üritustel koos näinud ja teadis, et nad on head sõbrad. Lachlan võis Lucyle oma põgenemisplaanidest rääkida. Neiu teadis midagi.
Robert vaatas talle pikalt otsa. Neiu põsed muutusid kergelt roosaks. Mees nägi, kuidas ta huulde hammustas. Siis pööras Lucy pea ära, võttis kätte väikese roheliste pärlitega ridiküli, mis sobis tema kübarapaelaga, ja puudutas kergelt isa käsivart, andmaks märku, et tahab lahkuda. Külalised olid hakanud tõusma, seistes ebakindlalt vahekäikudes ja oodates, et keegi ütleks, mis toimub.
„Noh?“ päris Brodrie. „Mida teha? Kas te ei lähe neile järele, milord?“
„Söör,“ venitas Robert, „teie tütar nägi kõvasti vaeva, et minuga abiellumisest pääseda. Minust oleks matslik talle järele tormata ja ta tagasi tuua.“ Ta torkas kirja Jackile pihku. „Ütle kõigile, et nad on palutud pulmalauda, Jack,“ sõnas ta. „Kahju oleks head pidu raisku lasta.“ Tema maksis nagunii pidusöögi eest, kuna Brodriel polnud raha.
„Pidu?“ Brodrie oli keeletu. „Kas te tähistate minu tütre põgenemist teise mehega, söör?“
„Me oleme andnud klatšimooridele hulganisti põhjust kuulujuttudeks,“ sõnas Robert. „Ma keeldun mängimast purunenud südamega mahajäetud meest.“ Ta naeris. „Pealegi on peo eest makstud, teie tütar on abielus ja teie temast vaba. Loodetavasti. Tähistage seda.“ Ta kergitas lord Brodrie poole kulmu. „Vabandage mind. Ühinen teiega peagi, aga pean enne midagi tegema.“
„Jumaluke, söör, ta on üks kalk lurjus,“ kuulis ta eemaldudes Brodriet Jackile ütlemas. Mehe häälest kostis imetlust ja hämmeldust.
Jacki vastust Robert ei kuulnud, aga ta oli Brodrie hinnanguga üldjoontes päri.
Lachlan oli Dulcibella Brodriega põgenenud.
See kõlakas levis kirikus nagu kulutuli. Lucy istus kiriku tagaosas isa ja õdede vahel ning oli peaaegu viimane, kes seda kuulis.
Конец