hiljem ütles ta vürst Vladimir Meštšerskile, tsaar Aleksander III ülikonservatiivsele ja avalikult homoseksuaalsele usaldusalusele: „Siin on raske elada. Puudub tavaline aeg, tööpäevad, on vaid puhkepäevad, mis tähendab hinge surma [. . .] Saatus heitis mu pealinna. Siin on nii lärmakas, et inimesed kaotavad mõistuse. . . See on nagu mürisev ratas. . . Kõik see ajab mul pea paiste.”117
Teedel rännates oli ta olnud pime mees, nagu ta ise ütles. Linn oli lärmakas, see pani tal pea ringi käima, kuid see köitis teda samavõrra, kui eemale tõukas, ja pärast selle võlude maitsmist ei suutnud Rasputin neist enam kunagi loobuda. Enam ei soovinud ta vaese palverändurina teele minna ega külas lihtsat moraali jutlustada. Siin surid harjumused, mis olid hoidnud teda rahvale lähedal ning sõltumatu, vaba ja puutumatuna peene seltskonna kiusatustest ja võimu ahvatlustest, isegi kui ta kunagi ei unustanud oma elu palverändurina ja teadis hästi, kuidas seda ära kasutada. Gavriil oli kartnud, et Peterburi minek viib Rasputini hävinguni, ja tal oli õigus.
Maria kirjutab, et Peterburi minek oli tema isa elus pöördepunkt, kuna linnaelu rikkus ta aegamööda. Kui alguses erines tema elu siin Pokrovskoje omast vähe, siis aja jooksul andis ta järele kiusatusele ja lasi end „kinni püüda mõnedel pealinna ahvatlustel”.118 Kuid muutus ei toimunud kohe. Venjamin meenutas Rasputini algusaegu Peterburis: „Vagad inimesed, eriti naised, hakkasid seda erakordset meest ülistama ja tema tutvusringkond laienes. „Ta on püha,” ülistati teda, kui tema tuntus kasvas. Ja vaimselt näljased inimesed kõrgemast seltskonnast kogunesid selle „valguse” ümber.”
Vürst Ževahhov märkis, et kuigi Peterburi eliit oli huvitatud usulistest küsimustest, teadsid nad õigeusust vähe ja neil oli vaimulikega vähe kontakte. Nad olid naiivsed ja lasid end liiga kergesti mõjutada Siberi staretsist ühes tema veidrate kommete ja mõistatuslike väljaütlemistega, ja viisist, kuidas ta ei olnud põrmugi huvitatud rikkusest ja staatusest, aristokraatide kullatud paleedest ja kõrgetest tiitlitest, vaid ütles kõigile tõ, sina.119 Feofan tahtis oma avastusega uhkeldada ja hakkas Rasputinit tutvustama Peterburi salongides, mis sel ajal mängisid linna kultuurielus suurt rolli ja kus kogunes aristokraatia koorekiht ning kiriku-, kunsti-, kultuuri-, ajakirjandus-, õukonna- ja riigiaparaadi eliit, sageli selleks, et arutleda vaimsete küsimuste üle.
Kõige mõjukam neist kuulus krahvinna Sofia Ignatjevale (sündinud vürstitar Meštšerskaja) ja tema abikaasale, siseministri asetäitjale krahv Aleksei Ignatjevile. Nende suures, hämaralt valgustatud korteris Prantsuse kaldapealne 26 kohtusid silmapaistvad kirikutegelased, nagu munk ja hilisem metropoliit Serafim (Leonid Tšitšagov) ja piiskop Hermogen (Georgi Dolganov), kirjanikud ja ajakirjanikud, näiteks monarhistliku ajalehe Kolokol toimetaja Vassili Skvortsov, ja kõrgema seltskonna liikmed, nagu Ljubov Golovina ja Aleksandra Tanejeva. Mitmetest neist said selle mehe akolüüdid, keda Feofan neile Ignatjevi korteris tutvustas, ja seejärel vaenlased. Krahvinnal, kes oli sisse võetud mitmesugustest müstitsismi vormidest, esines enda väitel prohvetlikke unenägusid, mida seal arutati. Ühel päeval ilmus isa Serafim ja ütles: „Meie seas on suur prohvet. Tema ülesanne on ilmutada tsaarile jumaliku ettenägevuse tahet ja juhtida teda kuulsuse teel.”120 Krahvinnal ei olnud kahtlust, kes see prohvet oli: Rasputin.
Rasputin käis sageli ka leskparuness Varvara Iskul von Hildebrandti salongis tema luksuslikus korteris Kirotšnaja tänav 18. Parunessil olid laiaulatuslikud huvid alates kirjandusest ja kunstist kuni poliitika ja kirikuasjadeni ning mitmesuguse taustaga külalised alates suurvürstidest ja vürstinnadest kuni riigiministrite, sotsialistide, preestrite ja tolstoilasteni. Kuigi ta ise ei pidanud Rasputinit kuigi veenvaks, leidis paruness, et too pakub vaheldust ja reklaamis teda oma Peterburi sõpradele kui eksootilist nähtust. Ta pidas lõbustavaks seda, kuidas Rasputin tervituseks ja hüvastijätuks kõiki suudles, sõltumata nende sotsiaalsest staatusest – see oli sedasorti asi, mida Peterburi ringkondades lihtsalt ei tehtud, kuid mis tema arvates pidi olema tavaline Vene külades lihtrahva seas.121
Ajaloolane ja Vene religioossete sektide uurija Vladimir Bontš-Brujevitš, pühendunud bolševik ja hilisem Lenini isiklik sekretär, on üksikasjalikult kirjeldanud oma esimest kohtumist Rasputiniga parunessi kodus:
Varsti pärast kaheksat ilmus Rasputin. Vabalt ja sundimatult astus ta Varvara Ivanovna salongi, kus ta ilmselt ei olnud kunagi varem käinud, ning mööda vaipa kõndides pöördus kõigepealt perenaise poole: „Mida imet sa oled teinud, kulla naine, kattes oma seinad nii paljude maalidega, siin on justkui tõeline muuseum, mõelda vaid, et üks sein võiks toita viit näljast küla, oh, vaata vaid, kuidas teie elate, samal ajal kui vaesed talupojad on näljas…” Varvara Ivanovna hakkas Rasputinit oma külalistele tutvustama. Too hakkas kohe küsimusi esitama: kas daam A on abielus? Kus on tema abikaasa? Miks ta üksi on tulnud? Nüüd, kus me koos oleme, hoolitsen mina sinu eest, nii nagu sa oled […] Ta jätkas oma vestlust sellisel viisil, muretu, naljatlev, lustlik ja südamlik. […] Minu tähelepanu oli suunatud peamiselt tema silmadele. Tema pilk oli alati keskendunud ja ainitine ning tema silmades helkis kogu aeg kummaline fosforestseeriv valgus. Ta jälgib pidevalt pilguga kuulajaid ja mõnikord tema jutt aeglustub järsku, ta takerdub, kaotab mõttelõnga, nagu ta mõtleks millelegi muule, ja siis kinnitab ta oma pilgu kellelegi, otsejoones, vahib mõned minutid tollele otse silma, kogu aeg seosetult, segasel viisil sõnu venitades. Siis äkitselt ta nagu ärkab sellest, tuleb tagasi iseendasse justkui hämmeldust tundes ja proovib teemat muuta ja alustada uut vestlust. Ma märkasin, et just tema ainitine põrnitsemine oli see, mis avaldas suurt mõju kokkutulnutele, eriti naistele, kelles tema pilk tekitas ebamugavust ja rahutust, kuid kes seejärel hakkasid teda ujedalt silmanurgast piidlema ja mõnikord isegi läksid tema juurde, et temaga veidi rohkem rääkida ja kuulda saada, mis tal öelda on. Kellegagi kõneldes võis ta mõnikord ootamatult ja üsna järsult teise inimese poole pöörduda, keda ta oli 15 või 20 minutit varem vaadanud, ning katkestades oma vestluse, hakkas ta aeglaselt rääkima: „Ei, ema, see ei ole hea, üldse mitte hea… See pole viis, kuidas elada, lihtsalt vaata ennast… kas sa tõesti arvad, et solvanguga vastamine ajab midagi korda… Sa vajad armastust… Jah… Armastus on see, mida vaja on…” ja siis võis ta sama äkitselt pöörduda tagasi oma eelmise vestluse juurde või alustada uut või kõndida ruumis kiiresti ringi, aeg-ajalt korraks istudes või looka vajudes, hõõrudes samal ajal kogu aeg oma käsi. Kõik see avaldas kohalolijaile muljet. Inimesed hakkasid sosistama ja ütlema, et ta on tõesti mõnes mõttes tõde tunnetanud, et tal on mõistmine, ja maad hakkas võtma kõrgendatud erutuse õhkkond, selline, mida võib kogeda kloostrites staretsite ja nägijate juures.122
1912. aastal, kui Rasputini nimi oli saanud üle Venemaa kuulsaks – või pigem kurikuulsaks –, kutsus paruness Zinaida Hippiust oma salongi Rasputiniga kohtuma. Kuid Hippius koos oma abikaasa, kirjaniku ja filosoofi Dmitri Merežkovskiga keeldus. Ta rõhutas, et erinevalt peaaegu kõigist teistest pealinnas ei ole ta huvitatud ühinemisest uudishimulike massidega, et heita pilk Rasputinile – otsus, mida ta laiendas neile mõlemale.123
Kuid nad olid vähemuses. Tundub, et enamik inimesi ei saanud küllalt Rasputinist ja teistest kummalistest pühameestest, kes siis linna salongides ilma tegid. Selle põhjus oli ühe ajakirjaniku sõnul üsna lihtne:
Kullatud salongides tekib tülpimus palju kiiremini kui keskklassi korterites ja tagasihoidlikes väikestes kambrites. Raha eest võib saada kõike, mida iganes elu pakub. Ja nüüd ollakse jõudnud punkti, kus isegi kõige fantastilisemad võimalused enam ei rahulda. Kõike on proovitud! Sellistel juhtudel tuntakse külgetõmmet selle suhtes, mis on väljaspool inimese mõistmist, olgu see siis elav pühak, püha tobuke või epileptik. Võimalik, et see pakub mõningaid uusi kogemusi, avab mõne uue võimaluse, uue reaalsuse. Ja just sel põhjusel ilmuvad sellised tumedad, müstilised kujud nagu Rasputin.124
Venemaa, jõudis ta järeldusele, koges „imelikke aegu”.
7. Hull munk
Peterburi