sama uskumatut elu kui Rasputin. Ta astus seminari 1901. aastal ning sai Feofani ja piiskop Sergi soosikuks; nood ordineerisid ta 1903. aasta novembris munk Iliodorina. Pärast seminari lõpetamist 1905. aasta suvel määrati Iliodor Jaroslavli vaimulikku akadeemiasse homileetika juhendajaks ja saadeti seejärel 1906. aastal õpetama Novgorodi seminari, enne kui ta hiljem samal aastal viidi üle Potšajivi kloostrisse Lääne-Ukrainas.
Kiire ametikohtade vaheldumine ei olnud tingitud edutamisest, vaid oli Iliodori mässulise iseloomu sümptom. Kohalik Potšajivi ajakirjandus on öelnud noore munga kohta järgmist: „See tähelepanuväärne mees, peaaegu veel poiss, õrna, ilusa, naiseliku näo, kuid võimsa tahtega, tõmbab kohe ligi lihtsate inimeste hulki, kuhu iganes ta ilmub. Tema kirglikud, inspireerivad sõnad Jumalast ja armastusest tsaari ja isamaa vastu avaldavad massidele sügavat muljet ning süütavad neis nälja kangelastegude järele.”125
Isegi tema vaenlased pidid tunnistama, et Iliodor oli erakordne kõnemees. Ta võis paeluda inimesi ja veenda neid endale järgnema, nagu seda suudavad vähesed, kuid see, kuhu ta tahtis nad juhtida, oli nii hirmutav. Iliodoril oli ingli nägu, kuid kõrilõikaja hing. Üks biograaf on nimetanud teda „protofašistiks”. Ajajärgul, mis oli tuntud antisemitismi poolest, paistis Iliodor oma vihas juutide vastu silma äärmise vägivallaga. Ta toetas valjuhäälselt Vene Inimeste Liitu (kurikuulsate mustsadalaste osa) ja ründas igaühte, kelles ta nägi selle vaenlast. Ta hakkas väljendada oma seisukohti artiklite ja brošüüride seerias, mis kujutasid Venemaad olevat „raudus juudi ahelais”.126
Tema 1906. aasta brošüür „Millal see ometi lõpeb?”, mis pöördub otse tsaari poole, pakub pildi Iliodori Venemaast. Riigi, hüüatab ta, on hävitanud juudid, ajakirjanikud ja riigiduuma ning Venemaa õigussüsteemi „kriminaalne humaansus”. Aegade lõpp on peaaegu käes, hoiatab ta: „Me usume kindlalt ja kuulutame vankumatult, et ühel päeval saabub pühale Venemaale Antikristuse aeg.” Venemaad on võimalik päästa, selleks ei ole liiga hilja, kinnitab Iliodor oma lugejatele, kuid tsaar peab tegutsema ja tegutsema kindlameelselt: vägivald on ainus vastus. Surmanuhtlus tuleb taastada. Igaüks, kes julgeb teotada Jumala nime, tuleb „hukata kõige metsikumal viisil”. Venemaa kohtud tuleb tagasi tuua nende traditsioonilise rolli juurde kui „lühim tee võlla, kirve ja kuuli alla”. Ja sellist karistust tuleb rakendada mitte ainult kurjategijate, vaid ka „laimajate, valelike lehemeeste ja üleskihutajate suhtes”. Kogu maal ja eriti keiserlikus õukonnas tuleb „need, kelle soontes voolab võõras veri”, kokku koguda ning Venemaalt pagendada. Uks läände, mille Peeter I oli kaks sajandit varem avanud, tuleb kinni lüüa ja lõplikult. Et tsaari selles epohhi loovas võitluses aidata, asetas Iliodor end Nikolai ette kui tema kõige pühendunum alam, kes on valmis pesema pühalt Venemaalt iga viimase lääne jalajälje. Koos temaga, hooples ta tsaari ees, marsib mitte mustsadalaste, vaid mustmiljonlaste sõjavägi: „Me ei ole mustsajad, me oleme miljonid, mustmiljonid, kümned miljonid.”127
Tema endine soosija peapiiskop Antoni (Aleksei Krapovitski) pidi tunnistama, et Iliodor oli sattunud „hüsteerilise hullumeelsuse” haardesse. Lenin nägi temas aga midagi enamat, kirjeldades Iliodori kui millegi uue ilmingut Venemaal – „hämarat, talupoeglikku demokraatiat kõige jämedamal, kuid sügavamal moel”.128 Kuid ametlik kirik ei olnud valmis mitte mingisuguseks talupoeglikuks demokraatiaks (hämaraks või mitte) ja Iliodor muutus pidevate probleemide allikaks. Jaroslavlis põrkas ta kokku rektori, isa Jevseviga (Jevstafi Grozdov), kes oli vastu Vene Inimeste Liidule, mis põhjustas tema üleviimise Novgorodi. Selline muster iseloomustab kogu Iliodori elu järgnevate aastate jooksul, mil ta liikus ühest kohast teise, ähvardatuna karistusest ja hoolikalt jälgituna, kuni ta mõned aastad hiljem raevuhoos oma usust lahti ütleb.
„Venemaa hull munk” on pealkiri, mille Iliodor oma autobiograafiale andis. Kantud samast paranoilisest suurushullustusest nagu kõik tema kirjutised, on see kummaline faktide, vigade ja häbitute valede segu, mis on osutunud väga mõjukaks Rasputini kui Venemaa püha kuradi müüdi loomisel. Ta kirjutas selle pärast Venemaalt põgenemist Rasputini elule ebaõnnestunud kallalekippumise järel. Võimetu Rasputinit tapma, otsustas Iliodor hävitada ta trükisõnas.
„Minu elu algas vaeses talupojahütis,” alustab kibestunud Iliodor, „see õitses kuninglikes paleedes ning langes lõpuks eksiili ja rahutu ärevuse tasemele võõral maal.” Iliodor jätkab, kujutades oma elu Rasputini oma sarnasena – vaesusest võimu, mõjukuse, austuse ja isegi kuulsuse juurde. Iliodor märgib, et nii nagu Rasputin, nautis ka tema tsaari soosingut. Kuid sellest Iliodorile ei piisanud. Erinevalt Rasputinist ei rahuldanud teda sellised maised asjad. Iliodor tahtis midagi enamat, ta leidis end otsimas „tõe valgust” ja see otsing sundis teda nägema kurja tõde Rasputini kohta.129 Ta võitles oma südametunnistusega ja astus lõpuks võitlusse Rasputini vastu, et päästa Venemaa, ja seetõttu, nagu Iliodor väitis, oli Rasputin ta hävitanud.
Iliodor elas Rasputinist kolm aastakümmet kauem, kuid ei pääsenud kunagi tema varjust.
TEINE OSA
MEIE SÕBER
1905–1909
8. Trooni poole
1. novembril 1905. aastal, olles pealinna lähedal Peterhofis, tegi Nikolai oma päevikusse järgmise sissekande:
Teisipäev. Külm tuuline päev. Vesi on kaldast kuni meie kanali otsani laiguti külmunud. Olin hõivatud kogu hommikupooliku.
Einestasin koos Orlovi ja Resiniga. Käisin jalutamas. Kell 4 läksime Sergejevkale. Jõime teed koos Militza ja Stanaga. Tutvusime jumalamehe Grigoriga Tobolski kubermangust.
Õhtul heitsin korraks pikali ja seejärel töötasin palju ja veetsin aega koos Alixiga.130
See oli esimene kord, mil Nikolai ja Aleksandra Rasputiniga kohtusid. Nad istusid ja kuulasid teda sel pärastlõunal kolm tundi. Aastaga oli Rasputin tõusnud Vene ühiskonna põhjast tippu. See oli teekond, mida keegi ei olnud suutnud ette näha.
Me ei tea, kui kauaks Rasputin pärast oma Kaasanist saabumist Peterburi jäi. On võimalik, et ta läks tagasi Pokrovskojesse ja naasis 1905. aasta lõpu poole, või et ta oli Peterburis kogu aeg kuni selle esimese kohtumiseni. Me teame, et Peterburis olles elas ta suurkloostris, enne kui millalgi samal aastal siirdus Feofani korterisse rektori tiivas.131 Külaliste seas, kes tulid seminari Feofaniga kohtuma, olid Militza ja Pjotr. Arhimandriit ja Mustad Printsessid jagasid vaimustust „elu müstilise külje üle”, nagu nad seda nimetasid, ja neid tõmbas üksteise poole. Militza hakkas Feofani oma koju kutsuma ja hiljem palus tal olla tema isiklik pihiisa. Ühel oma visiitidest Militza juurde rääkis Feofan naisele, kuidas ta oli kohtunud jumalamees Grigori Rasputiniga. Militzal tärkas huvi ja ta kutsus „vend Grigori” oma koju. Rasputin ei valmistanud Militzale pettumust ja peagi oli mees ta sage külaline. Rasputinit tutvustati Stanale ja Nikolašale ja nad olid Siberi staretsist ühtviisi sisse võetud.132 Tee trooni juurde oli nüüd avatud.
Pärast revolutsiooni Sofias eksiilis olles eitas Feofan, keda piinas süütunne Rasputini propageerimise tõttu, et tal oli mingi osa siberlase tutvustamisel Mustadele Printsessidele või Nikolaile ja Aleksandrale. Tegelikult ta isegi väitis, et kohtus Rasputiniga esimest korda Mustade Printsesside juures, mis oli selgelt vale (ta oli kohtunud temaga Sergi juures), kuid selleks ajaks ei olnud peaaegu keegi enam valmis tunnistama, et ta oli kunagi Rasputinit toetanud või uskunud temasse ja tema vaimuandidesse.133
Vladimir Vojeikov, tsaari adjutant ja viimane keisripalee komandant (1913–1917), rääkis monarhia langemise järel uurijatele, et see oli Nikolaša, kes Rasputini esimesena paleesse tõi, ning et teda veensid seda tegema Mustad Printsessid. Teised õukonnale lähedased allikad kinnitasid, et Mustad Printsessid on vastutavad Rasputini Nikolaile ja Aleksandrale tutvustamise eest, lootuses kasutada teda kui