Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus. Douglas Smith

kahtlustavalt. Neid seostati mässumeelsuse ja pahelisusega: pärast Nikoni reformide vastuvõtmisest keeldumist põletati ülempreester Avvakum 1682. aastal tuleriidal. Samal kümnendil andis riik välja edikti, mis keelas isegi religioosse heterodoksia olemasolu Venemaal. Sektantide eest pandi välja pearaha. Kinnipüütud saadeti piinapingile. Kui nad end süüdi tunnistasid, saadeti nad pagendusse või vanglasse; kui mitte, siis nad põletati. Vastuseks hakkasid lahkusulised kuulutama aktiivset vastupanu ja enesetappu, sageli enesepõletamise teel. Sajandi lõpuks oli 20 000 lahkusulist endalt elu võtnud. Enesepõletamisi toimus isegi 19. sajandil ja kollektiivseid enesetappe on registreeritud veel 20. sajandil. Venemaa sektid ei suutnud kunagi pääseda algse kahtlustamise varjust ning jäid riigi ja euroopastunud eliidi silmis ohtlikuks elemendiks.171

      Sektantlus esines erinevates (tihti veidrates) vormides. Nii näiteks olid begunid (jooksjad), kes muu hulgas loobusid kõigist sidemetest riigi ja oma perekonnaga, samuti rahast, trükistest ja isegi oma nimest. Olid molokaanid (piimajoojad), duhhoboorid (vaimuvõitlejad), prõgunid (hüppajad) ja skopetsid (kohitsetud), kes otsisid Jumalat vabatahtliku kastreerimise ja naiste rindade äralõikamise teel. Skopetsid, nagu mitmed teised sektid, olid välja kasvanud suuremast ja kardetud hlõstide ehk piitsutajate sektist.

      Legendi järgi viskas sõjaväest deserteerunud Danila Filippovitš 1631. aastal pühad raamatud Volga jõkke ja lõi omaenda kultuse, kuulutades: „Mina olen Jumal, kellest prohvetid on kuulutanud, ma olen tulnud alla maa peale inimesi päästma; ärge otsige teist Jumalat.” Filippovitš andis oma järgijatele korralduse hoida kõik rituaalid ja käsud salajas isegi oma perekonna eest. Ta jutlustas eluviisi, mis oli täiesti vaba üldaktsepteeritud usulistest ja sotsiaalsetest normidest – ei tunnustanud abielu, ristimist ja pihti. Filippovitš ja tema järgijad uskusid, et Kristus ei ole mitte üksnes elus, vaid et ta on reinkarneerunud nende seas elavates inimestes ja et nende rituaalid panevad ta nende juurde alla laskuma. Sekti liidreid nimetati edaspidi sageli Kristuseks. Nende arv kasvas. 19. sajandi teisel poolel olid nad ametliku õigeusu kiriku ja vanausuliste järel kolmandaks suurimaks kristlikuks rühmituseks Venemaal. Nii nagu šeikerid ja kveekerid, kes said oma nime kritiseerijatelt, said selle sekti liikmed tuntuks kui hlõstid (piitsutajad) või hristõ (kristused). Liikumine oli üldiselt tuntud ka kui Uus Iisrael. Räägiti, et nende veidrate riituste hulka kuulusid orgiad ja enesevigastamine. Hlõstid laulsid ja keerlesid ringis, misjärel võisid väidetavalt ära lõigata alasti neitsi rinna ja süüa seda kollektiivselt, enne kui langesid maha ja osalesid grupiseksis. Moonutatud neitsi sai nende Jumalaemaks, tema partner aga Kristuseks. Räägiti ka põrandaalustest templitest ja salajastest žestidest.

      Hlõstid pidasid ennast kristlasteks ja hoolimata sellest, et räägiti nende jumalatutest rituaalidest, pidasid neid selleks üldiselt ka kõrvalseisjad. Nad võtsid üle kõik kristluse põhielemendid ja tegid need ümber, lisades uusi. Oma kirikut nimetasid nad laevaks, mis kandis neid läbi ortodoksse Venemaa ohtliku mere lunastuseni kaugel kaldal; nende preester oli prohvet. Nende müstiliste rituaalide keskmes (vene keeles radenije), mida salaja suletud ruumides või keldrites harrastati, oli intensiivne, pöörlev tants. Vladimir Bontš-Brujevitš oli kord hlõstide tseremoonial selle „püha tantsu” tunnistajaks ja leidis, et see on „üsna elegantne, inspireeritud, ilus ja täis sisemist tuld ja püüdlemist”. Kiire pöörlemine tekitas riituses osalejatel muutunud vaimseid seisundeid ja põhjustas hallutsinatsioone. Kiirus, millega keegi pöörles, peegeldas tema armu taset – mida kiiremini, seda lähemal täiuslikkusele. Kui ühed pöörlesid, siis teised laulsid. Pöörlejad kallutavad oma pea tagasi, nende silmad pöörduvad ülespoole ja nad harjutavad erilist, intensiivset hingamist. Pöörlemise ajal tuli neile vaim peale ja tekitas omamoodi religioosse ekstaasi. Mõned hüppasid, rappusid, kõikusid või isegi jooksid. Mõnikord võis ekstaas põhjustada tõmblusi, krampe ja paroksüsme. See massiline pöörlemine tekitas rõõmsa ühtsuse tunde. Ettevalmistusprotsessis hlõstid (kes vältisid alkoholi ja tubakat) paastusid, et aidata esile kutsuda kõige intensiivsemat kogemust. Oluline element hlõstidel oli tõrs, mis toimis kollektiivse ihu representatsioonina, mis pidi nende riituste ajal saavutatama. Tõrre ümber moodustati kaks ringi: mehed ühes, tõrrele lähemal, naised teises, kaugemas ringis. Nad liikusid vastupidises suunas – mehed päripäeva, naised vastupäeva.