pühendanud end sügavalt kõigisse müstitsismi ja okultismi harudesse – huvid, mida ta arendas ka oma abikaasas ning Stanas ja Nikolašas. Septembris 1900 pälvis Militza diplomi kui dr hermetismus (ad honorem) hermeetiliste teaduste ülikoolist Pariisis. Kooli juhatas Prantsuse okultismi juhtiv kuju Gérard Encausse (1865–1916), tuntud kui Papus. Väljaõppinud arst Papus oli end läbi immutanud iidse esoteerilise teadmisega, mille kohta ta arvas, et see pärineb Egiptuse, Babüloonia ja isegi Atlantise tsivilisatsioonist, ning on kandunud edasi erinevate sümbolite ja traditsioonide kaudu – idee, mida ta käsitles mitmes ülimalt populaarses raamatus. Olles enam kui õpetaja ja kirjanik, oli Papus ka esileküündiv vabamüürlane ning Prantsuse martinistide ordu ja roosiristlaste kabalistliku ordu juht. Papus külastas sajandivahetuse paiku mitu korda Venemaad. 1900.-1901. aasta talvel pidas ta mitmetele suurvürstidele ja vürstinnadele, sealhulgas Mustadele Printsessidele ja nende abikaasadele eraloenguid erinevatel müstilistel teemadel, nagu arheomeetria. Arvatakse, et Papus lõi umbes sel ajal Peterburis martinistide ordu looži (Prantsuse vabamüürluse haru, mille juured ulatuvad tagasi 18. sajandisse), kuhu kuulusid ka Pjotr ja Nikolaša. Mõned allikad väidavad, et Nikolaša tutvustas Papust Nikolaile ja et ka tema liitus loožiga. Vastavalt hilisemale Prantsuse suursaadikule Venemaal Maurice Paléologue’ile korraldas Papus 1905. aasta revolutsiooni ajal õukonnas spiritistliku seansi, mille käigus ta kutsus välja tsaar Aleksander III vaimu, kes andis oma pojale nõu olla ohuga silmitsi seistes tugev ja julge ning hakata revolutsioonile iga hinna eest vastu. Papus ütles Nikolaile, et ka tema kasutab kogu oma väge, et hoida ära revolutsioon Venemaal, kuid et see toimib ainult tema eluajal. Papus suri 1916. aasta oktoobri lõpus, neli kuud enne Romanovite dünastia kokkuvarisemist.61
Tagasi Prantsusmaal, tutvustas Papus Vene sõjaväe esindajat krahv Valerian Muravjov-Amurskit salapärasele prantslasele Monsieur Philippe’ile, kes tol ajal vallutas kõrgemat seltskonda tormijooksuga. „Ta on mõttetark,” hüüatas Papus. „Ta räägib ja tema väe suur saladus on igas tema sõnas.”62 Tema täisnimi oli Philippe Nazier-Vachot (antud ka kujul Anthèlme Nizier Philippe või Nizier-Anthèlme Vachod). Sündinud 1849. aastal Savoias talupoja perekonnas, oli Philippe õpipoiss oma onu lihunikupoes ning suundus seejärel noore mehena Lyoni meditsiini õppima. Philippe kas lahkus ülikoolist vabatahtlikult või visati sealt välja, kuid ta ei omandanud kunagi meditsiinilist kraadi, mis aga ei takistanud tema karjääri. Alates kolmeteistkümnendast eluaastast, nagu Philippe väitis, oli ta omanud harvaesinevat tervendamisvõimet ja pärast ülikoolist lahkumist pühendus ta oma ande arendamisele, kaevudes sügavale okultismi, hüpnoosi ja, nagu mõned väitsid, maagiasse. 1881. aastal asutas ta oma laboratooriumi ja hakkas vastu võtma patsiente, ravides neid erinevate tehnikate ja substantsidega, sealhulgas millegagi, mida ta nimetas „psüühilised fluidumid ja astraaljõud”. Ükski Euroopa institutsioon ei oleks talle diplomit andnud, kuid ühe teate kohaselt esitas ta 1884. aastal Cincinnati ülikoolile väitekirja pealkirjaga „Hügieeninõuete põhimõtted raseduse ja sünnituse ajal ning väikelapseeas”.63 Diplomiga või ilma, kuid Monsieur Philippe’i kuulsus levis kiiresti kogu Prantsusmaal ning ta võitis suure hulga järgijaid eliidi seas. Kuigi välimuselt mitte kuigi atraktiivne – tüse, keskmist kasvu, tumedate juuste ja ülemäära suurte vuntsidega ning tugevalt vidukil silmadega –, ülistasid need, kes olid teda näinud, vaimustunult tema sarmi. Ajakirjanduses räägiti temast kui „meie aja Cagliostrost”.64
Üks tema seansi pealtnägija märkis tema suurt mõju naistele. Ta käis toas ringi sussides, millele oli tikitud piipu suitsetav koer, ja tervitas kõiki õrna käepigistusega. Seejärel tulid naised järgemööda tema juurde ja sosistasid talle kõrva un air de confiance amoureuse.65 Ta ütles neile, et tal pole võimalik pühendada aega igaühele neist, kuid kui nad tõepoolest usuvad, saavad nad kõik terveks. Ta naeratas naistele ja nood tundusid tema lummuse all lausa õhus hõljuvat. Seejärel rääkis ta kokkutulnutele ebamääraselt Jumalast ja magnetismist ja kuidas tema on mitte keegi – sõnad, mis tundusid kuulajaid veelgi tugevamalt veenvat tema unikaalsetes võimetes. Krahv Amurski osales ühel Philippe’i seansil Pariisis, mis toimus kuningas Louis XVI hukkamise aastapäeval. See oli märkimisväärne sündmus: Philippe kutsus välja kuninga vaimu ja kõigi jahmatuseks ilmus pimendatud ruumis imekombel õhku õudne pea, mille läbiraiutud kaelast tilkus verd, ja siis, enne kui nad arugi said, kadus see pimedusse.66
Mustad Printsessid tutvusid Philippe’iga tõenäoliselt krahv Amurski vahendusel 1900. aastate algul. Stana pöördus tema poole, et saada abi migreeni vastu, ning Militza ja Pjotr oma haige poja Romani ravimiseks. Nad kõik olid Philippe’ist nii sisse võetud, et kutsusid ta Venemaale mõttega tutvustada teda õukonnas ja eriti keisrinnale.67 Õed olid ühed vähesed õukonnas, kes olid Aleksandrat tema Venemaale saabumisel tervitanud. Nad tegid kõik, et ta tunneks end armastatu ja teretulnuna ning osutasid talle seda austust, mida ta nõudis. Militza armastas rääkida Aleksandrale okultismi ja müstika maailmast. Ta rääkis veenvalt tõelistest jumalameestest, prohvetitest ja nägijatest, kes pärinesid lihtrahva seast, ning veenis keisrinnat, et sellised mehed olid olemas ja kõndisid nende seas, mehed, kes olid vabad õukonna ja peene seltskonna tühisusest ja rikutusest. Militza rõhutas mitte üksnes Antikristuse reaalsust, vaid ka seda, et tema väed olid kohal kaasaegses ühiskonnas. Aleksandra kuulas teda ja uskus. Keisrinna lähima sõbranna Anna Võrubova sõnade järgi pidas Aleksandra Militzat sisuliselt prohvetiks ja rippus iga tema sõna küljes. Militza suutis Aleksandrat veenda isegi selles, et Itaalia kuninganna, Mustade Vareste õde Elena on olnud kurjast vaimust seestunud.68 Prantsusmaalt naastes rääkisid õed keisripaarile tähelepanuväärsest mehest, keda nad olid välismaal kohanud, ja oma soovist teda majesteetidele esitleda.
Nikolai märkis nende esimese kohtumise oma päevikusse 26. märtsil 1901. aastal: „Ma kohtusin ühe tähelepanuväärse prantslase Mr Philippe’iga! Me rääkisime kaua.” Philippe jäi Venemaale umbes kolmeks kuuks ja tuli teistkordsele visiidile juulis. Nikolai ja Aleksandra läksid temaga kohtuma üheksandal, kohe tema saabumispäeval ja veetsid õhtu Philippe’i ja Mustade Printsesside, Pjotri ja Nikolaša seltsis Znamenkal. Nad kuulasid oma eksootilist külalist tunde, olles vaimustatud tema sõnadest. Järgmisel õhtul kohtusid Nikolai ja Aleksandra temaga taas. „Millised imelised tunnid!” kirjutas keiser oma päevikusse pärast teist õhtut Philippe’iga. Üheteistkümnendal lõunastas Philippe keiserliku perekonnaga. Ta vestles hulk aega Aleksandraga eraldi ja seejärel esitleti talle paari nelja tütart, sealhulgas imikut Anastassiat, kes oli sündinud eelmisel kuul. „Me näitasime talle meie tütreid,” kirjutas ekstaatiline Nikolai, „ja palvetasime koos temaga magamistoas!” Nüüd nimetasid nad teda juba „Meie Sõber”. Nikolai ja Aleksandra nägid Philippe’i iga päev kuni tema lahkumiseni kodumaale 21. juulil.
Nikolai oli Philippe’ist eriti sisse võetud. Ta läks kaheteistkümnendal teda Znamenkale külastama ning nad istusid kahekesi koos üle kolme tunni. „Issanda teed on äraarvamatud!” märkis ta pärast paleesse tagasipöördumist oma päevikusse. Prantslane oli kogu aeg keisripaari mõtetes. Viieteistkümnendal lahkusid nad vaheajal teatrietenduselt, et teda näha, ja lõpetasid Philippe’i kuulamise kell pool kolm öösel. Philippe võis rääkida tunde Jumala imedest, tõustes oma lummatud publiku ees mõnikord religioosse ekstaasi kõrgustesse. Keisripaar kiirustas läbi oma ametlike kohustuste, et veeta võimalikult palju aega koos temaga. Need külastused olid nende päeva kõrgpunktiks. Tsaar kutsus Philippe’i isegi endaga avalikele tseremooniatele kaasa, nagu neljateistkümnendal, kui Nikolai viis lähedalasuvas Krasnoje Selos läbi vägede ülevaatust, ja seitsmeteistkümnendal pidulikule paraadile sealsamas. Kaheksateistkümnenda õhtul oli neil Nikolai sõnade kohaselt Znamenkal oluline vestlus ning nad palvetasid temaga kaks ööd hiljem. Nikolai ja Aleksandra saatsid Philippe’i ära kahekümne esimese hilisel pärastlõunal. „Me kõik tunneme, nagu oleksime orvuks jäänud!” märkis masendunud Nikolai samal õhtul oma päevikusse. Oma järgmise visiidi ajal Znamenkale kaheksa päeva hiljem leidis