Kuukene, kullakene, armas aotähekene, võta minno hindäle! Saas mu kihä kinmäs, jahumatt jaksas!
Kuusirp õhtutaevas päev pärast Kuu loomist. Neli järjestikust pildistamist. 13.03.2013. Fotod: Martin Vällik.
SAATEKS
Milleks kirjutada raamatut Kuust? Miks on Kuu meie jaoks oluline? Nii nagu me oleme osa Maast ja Maas leiduvast, oleme koos kõigi elusolenditega sõltuvad sellest keskkonnast, milles me elame. Ja selle imepärase ning kogu Kõiksuses ainulaadse keskkonna loojaks ning suurimaks mõjutajaks on olnud meie Päikesesüsteem oma algusest peale, kui peaaegu ühel ajal tekkisid nii Päike, Maa kui ka Kuu, Maast kaheksakümmend üks korda kergem kaaslane. Kuu on enam kui kolme ja poole miljardi aasta jooksul olnud tingimuste looja ja hoidja elu tekkimiseks, põhjustades Maa peal aastaaegade vaheldumist, ookeanide tõuse ja mõõnu ning veel palju muud, mis pole nii silmanähtavalt tajutav. Kuu liikumine tähistaeva taustal läbi mitme tähtkuju on pannud aluse erinevate tähestike ja kirjaoskuse tekkimisele. Kuukalendrit kasutavad kõik islamistlikud ja budistlikud riigid. Ka kristlikus kalendris algab ja lõpeb kirikuaasta kuukalendri tähtpäevadest sõltuvalt.
Kogemuslikult tajuvad paljud inimesed erinevate kuufaaside, eriti täiskuuaja erilist mõju, mil arvatakse sagenevat vaimsed häired ja aktiveeruvat kuritegevus. Kuuajalise tsüklina toimuvad viljakas eas naiste munarakkude eraldumised munasarjast ehk kuupuhastused, millest sõltuvatele muutustele
psüühikas põlisrahvaste juures palju enam tähelepanu pühendati kui pühendatakse tänapäeva ühiskonnas. Näiteks olid naistel kuupuhastuse ajaks omaette eluasemed, kuhu nad selleks ajaks said eralduda.
Väga olulisteks peeti aegu, kui Päike, Kuu ja Maa olid ühel joonel, nii nagu see on päikese- ja kuuvarjutuste ajal, mõningate mööndustega ka täiskuu- ja Kuu loomise aegadel. Kuuvarjutuste määramiseks püstitati juba tuhandeid aastaid tagasi hiigelkividest rajatisi, ja seda hämmastava täpsusega. Tuntuim neist on Stonehenge Inglismaa edelaosas. Kuu muutumisi jälgides ja vastavalt tegutsedes annab imelisi tulemusi taimede kasvatamine, mida on suurepäraselt tõestanud aednik ja õpetaja Maria Thun, kelle meetod on leidnud järgijaid kogu maailmas.
Jupiter ilmub hommikutaevas aotähena nähtavale Kuu tagant.
15.07.2013. Foto: Martin Vällik.
Ka meie, eestlaste, pärimuses on Kuul olnud keskne ja oluline koht. Hoolega jälgiti uue Kuu ilmumist päikeseloojangu järel taevalaotusse – see oli endale ja lähedastele õnne ning edenemise loitsimise parimaks ajaks. Sidet teispoolsusega otsiti ka täiskuu ajal nelja tee ristil või muudes erilise maagilise jõuga paikades. Kuu oli abiks tervise taastamisel ja haiguste ravis, Kuud jälgiti ravimtaimede korjamisel ja tarbepuude langetamisel. Kuuga on seotud nii mitmedki meie taimenimetused, nagu kuutõverohi, kuu-ja-päeva-rohi, kuukress jt.
Kuuga seotud tarkuste õpetamiseks ja järgimiseks on läbi aegade jutustatud muinasjutte ning sõnastatud vanasõnu ja mõistatusi Kuust. Valisin mõned nendest ka sellesse raamatusse, et anda lugejatele aimu, kuidas inimesed Kuud on tajunud.
Lisaks eelöeldule on Kuu väga tihti lihtsalt lummavalt ilus, tõustes või loojudes silmapiiri lähedal, särades täiskuuna kõrgel taevas külmadel talveöödel või liikudes madalal taevaserval hiigelsuurena jaanipäeva aegu.
Tegelikult pole Kuu vaatlemine sugugi lihtne, kuna ta nähtavus muutub pidevalt nii ühe kuu jooksul kui ka aasta ringi, näiteks paistab noorkuu õhtuti läänetaevas pärast päikeseloojangut, talvine täiskuu liigub taevas nagu suvine päike kõrgel pea kohal ja suvine täiskuu on nagu talvine päike madalal silmapiiril. Vanakuu paistab aga hommikuti idataevas päikesetõusu eel ja järel.
Minu esimeseks õpetajaks Kuu tundmaõppimisel oli mu Võrumaalt pärit vanaema Johanna Nutt, kellele olen selle eest suure tänu võlgu. Temalt sain teada, et Kuu kõvadel aegadel läheb saunas või vannis käies nahk sõrmeotstes kipra, samal ajal kui Kuu pehmetel aegadel jääb nahk siledaks. Pehmetel aegadel lähevad juuksed kergelt puhtaks, kõvadel aegadel kipuvad aga isegi parima šampooniga pestes karedaks jääma. Ka pesu läheb lihtsamalt puhtaks, kui seda pesta Kuu pehmel ajal. Eriti pehme pidi olema Kuu loomise aeg.
Algul ei pööranud ma vanaema õpetustele suuremat tähelepanu, kuid ülikooliaastail, neli aastakümmet tagasi, kui Tõravere astronoom Heino Eelsalu õhutas mind otsima meie rahva pärimustarkust Kuust, tulid ka need õpetused meelde. Kirjutasin koos vendade Tõnn ja Heno Sarvega sellest kokkuvõtliku artikli, mis avaldati ajakirjas Eesti Loodus ja mis sai paljudele inimestele lähtekohaks hakata taas arvestama Kuu pehmete ja kõvade aegadega. Sellest ajast peale on Kaido Kama algatusel välja antud paberile trükitud eesti ruunikalendreid ehk sirvilaudu, kus on ära toodud Kuu kõvade ja pehmete aegade algused.
Inimeste huvi Kuu ja ta mõjude vastu on jätkuvalt suur, kuid teave selle kohta on kildudena laiali erinevates raamatutes ja Internetis. Nii püüdsingi sellesse raamatusse koondada olulisemat teavet Kuust ja tema mõjudest. Siiski leian, et igaühel, kellel on huvi elada Kuu mõjusid paremini tajudes ning arvestades, tuleb leida omaenda isiklik side Kuuga, käia teretamas noort, äsja loodud Kuud, leida, millised Kuuga seotud tegemised toovad ellu rõõmu, jõukust ja tervist. Kuu on sedavõrd mitmepalgeline ja pidevalt muutuv, et pole võimalik kehtestada ühtset ja kõikjal kehtivat reeglit, mille järgi toimida ja millega arvestada. See on pikk, põnev ja äärmiselt õpetlik teekond uute ning rabavate teadmiste ja kogemuste juurde, samas ka lähedase sõbra ja õpetaja juurde.
Raamat Kuust poleks saanud valmis ilma paljude inimeste abita. Suurim ja südamlikem tänu selle eest minu abikaasale Kristel Vilbastele, kes oli mõtte ja tarkusega toeks raamatu valmimise igal hetkel. Sügav ja südamlik tänu astronoom akadeemik Jaan Einastole heatahtlike ja asjatundlike nõuannete eest raamatu kirjutamisel. Suur tänu Irje Karjusele Kuu ja tervise seoste juhatamise eest, Martin Vällikule imeliste fotode ja Kuu pildistamise juhatuste eest, folkloristidele Mare Kõivale ja Andres Kuperjanovile Kuuga seotud uskumuste juurde juhatamise eest, Risto Järvele ja Kärri Toomeos-Orglaanele Kuu muinasjuttude eest, Arvo Krikmannile Kuu vanasõnade ja mõistatuste jagamise ja selgitamise eest. Sooja tänutundega mõtlen ka siit ilmast lahkunutele – astronoom Heino Eelsalule, kes mind õhutas Kuuga tegelema, vanaema Johanna Nuttile, kes õpetas mind Kuu pehmeid ja kõvu aegu tundma, oma nooremale vennale, etnograaf Heno Sarvele, kes koos vanema venna Tõnn Sarvega oli abiks esimese artikli kirjutamisel Kuust. Aitäh Kaido Kamale, Kalle Ellerile, Peeter Ilusale ja Ahto Kaasikule koosvestetud juttude ja kuukalendri elushoidmise eest. Sügav tänu astronoom Jaak Jaanistele Kuud tutvustavate tekstide eest portaalis astronoomia.ee. Suur tänu ka kõigile neile, kes siin nimetamata jäid, kuid ühel või teisel moel kaasa aitasid!
Mikk Sarv
2015 Raadil
KUUKENE, KULLAKENE
Milleks tasub Kuud tunda?
Elame alates Teisest maailmasõjast maailmas, kus valdavalt valitseb usk inimese ja looduse mõjutatavusest teaduse ning tehnika saavutuste toel. See on jätnud sügava jälje nii meie tervisele kui ka loodusele meie ümber. Haiguste ravi keemiliste ja kirurgiliste vahenditega on olulisem kui tervena elamine, maavarade kaevandamine ja põllumajandus on olulisemad kui loodusega koos elamine. Sellised eelistused on muutnud meie ajataju – meie jaoks pole enam erilist tähtsust aastaaegade vaheldumisel, isegi öö ja päeva vaheldumise tasandab elektrivalgus inimasulates. Suurem osa inimkonnast elab tänapäeval linnades, mis on öösel valgustatud, mistõttu pole võimalik näha ega tundma õppida ei taevatähti, planeete ega Kuu liikumist taevavõlvil. Ometigi on inimesed, kes tähelepanelikult järgivad looduses ja taevalaotuses toimuvaid muutusi, suutnud elada rõõmsalt ja täisväärtuslikult, haigestumata ise ja vigastamata loodust ning teisi enda ümber.
Selline eluviis on olnud omane paljudele rahvastele ja kultuuridele. Meiegi esivanemad pole siin erandiks. Küll on vägagi kirev ning eripalgeline see teadmiste hulk, mis Kuu kohta on kõneldud ja kirja pandud. Selles pole midagi imelikku – Kuu liikumine