ja sestap kipuvad meelest minema ka lihtsad tõsiasjad. Nagu see, et täiskuu paistab taevas alati Päikese vastas ja kui suvel on Päike kõrgel taevas, siis käib täiskuu üle taeva madalalt nagu talvine Päike. Ning vastupidi: kui talvel tõuseb Päike vaid kuueks tunniks silmapiirist veidi kõrgemale, siis käib täiskuu kõrgelt üle öötaeva nagu suvine Päike.
Küllap meenuvad igaühele pakaselised talveööd, mil täiskuu särab kõrgel keset taevast. Ehk on just sellest tekkinud täiskuu seostamine külma ja pakasega.
Täiskuu tõuseb südaööl Päikesest kõrgemale alates sügisesest pööripäevast septembri lõpul. Iga järgmine täiskuu tõuseb eelmisest kõrgemale.Kõige kõrgemale jõuab detsembri-jaanuari täiskuu, järgmised täiskuud veebruaris ja märtsis on juba madalamal. Pärast kevadist pööripäeva märtsis on talve ja täiskuu ülemvõim murtud – nüüd ei suuda täiskuu enam tõusta taevas kõrgemale kui Päike.
See võib olla ka põhjuseks, miks just see täiskuu on ülestõusmispüha ehk lihavõtte ajaks. Juudid pühitsevad siis Egiptuse orjusest vabanemist ning esimest odralõikust, kristlaste jaoks on see Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise püha. Paljud rahvad tähistavad seda kui talvest ja külmast võitu saamise püha. Sellest täiskuust edasi ei too täiskuud enam öödesse kõledust ja jäisust.
Mai täiskuu on veelgi madalamal ja juuni-juuli täiskuu võib jääda päris märkamata – ta tõuseb vaevaliselt hiigelsuure ja punasena vaid mõneks tunniks lõunataevasse.
Suvise pööripäeva järel hakkavad täiskuud öötaevas taas kõrgemale tõusma.
Kõige kaunimad on augustikuised täiskuuööd, kui ilm on soe, öö juba piisavalt pime ja Kuu lummavalt kirgas.
Veelgi eredamalt tuleb suvise ja talvise täiskuu vahe esile teisel pool polaarjoont, kus suvise polaarpäeva aegu täiskuu ei tõusegi üle silmapiiri ning talvise polaaröö aegu võib täiskuud näha ööpäev läbi taevas ringlemas.
Ajaarvamine Kuu järgi
Kuust lähtuv ajaarvamine on üle kümne tuhande aasta vana. Lõuna-Prantsusmaa Lascaux’ koopamaalinguid tõlgendades on saksa teadlane dr Michael Rappenglück tuvastanud muistse, viieteist tuhande aasta vanuse kuukalendri. Sellel on kujutatud kappavat hobust, mida ümbritsevad 29 täppi – need väljendavad teadlase tõlgenduse kohaselt kuutsükli päevi.
5. sajandil eKr kirjeldasid Babüloonia astronoomid nn Sarose tsüklit – veidi enam kui 18 aasta ja 11,3 päevast ajavahemikku, mis koosneb 223 lunatsioonist. Sellise ajavahemiku järel korduvad varjutused, kus Kuu, Maa ja Päike on ühel joonel. Kui Kuu on Maa ja Päikese vahel (see on Kuu loomise ajal), toimub päikesevarjutus. Kui Maa on Kuu ja Päikese vahel (see on täiskuu ajal), toimub kuuvarjutus. Kuna Sarose tsükkel kestab 6 tundi kauem kui täisarv päevi, kulub kolm tsüklit ehk 54 aastat ja 34 päeva, enne kui kuu- või päikesevarjutus on nähtav maakera samas punktis. Järgmist Sarose tsükli kuuvarjutust on oodata 2022. aastal. Sarose tsükli kuu- ja päikesevarjutuste vahe on 9 aastat ja 5,5 päeva ehk pool Sarose tsüklist.
Lascaux’ koopamaaling Prantsuse Püreneedes, millel dr Michael Rappenglück näeb muistse kuukalendri kajastust.
Nüüdisaegne ruunikalender puuplaatidel. Foto: Mikk Sarv.
Kreeka astronoom Meton avastas 5. sajandil eKr, et 235 kuutsükli järel ehk üsna täpselt 19 aasta järel langevad Kuu loomised päikeseaasta samadele päevadele. Seda seaduspära teadsid juba varem ka Babüloonia ja Hiina täheteadlased. Keskajal kasutati Metoni tsüklit ülestõusmispühade aja määramiseks ja selle järgi märgiti meie puukalendritesse 19 erinevat kuuloomispäeva ruuni. Kui oli teada, milline ruun vastava aasta Kuu loomisi tähistab, oli hõlpus teada saada kõiki selle aasta Kuu loomisi.
Selline kalender on praktiliselt igavene. Nende aastate numbreid ühest üheksateistkümneni nimetati kuldseteks arvudeks. Ükskõik millise aasta kuldse arvu leidmiseks tuleb aastaarv jagada üheksateistkümnega ja jagatise jäägile liita üks. Näiteks 2016 jagatud 19-ga annab tulemuseks 106, jääk on 2, liites sellele 1, saame selle aasta kuldseks arvuks 3. Kuldse arvu (numerous aureus) mõistet kasutas 1152. aastal saksa kirjanik, helilooja ja usutegelane Hildegard Bingen oma teoses „Ordo virtutum” („Vooruste mäng”).
Kuuga seotud aastatsüklid võivad ulatuda tuhandetesse aastatesse.
Näiteks on viimase kahe tuhande aasta jooksul kaheksa korda kordunud nn verekuu nelikud ehk tetraadid, mil neli järjestikust täielikku kuuvarjutust toimuvad kahe aasta jooksul juudi kalendri olulistel pühadel. Iga säärase verekuude tetraadi ajal on toimunud juudi rahva ajaloos pöördelised sündmused.
Ka lühemad ajavahemikud on Kuu tundmise juures olulised. Ühest võtmelisest kuuvarjutusest teiseni võib kuluda mitusada aastat, samas võib see vahe olla vaid kümnete aastatega mõõdetav. Kevadise ja sügisese täieliku kuuvarjutuse vahele jäävad mõned kuud, Kuu loomisest täiskuuni kaks nädalat. Kuuvarjutus ise kestab mõned tunnid.
Kuusirp märgina
Täht (või tähed) ja kuusirp erinevates kombinatsioonides moodustavad põhiosa sümbolitest, mida võib ohtralt leida antiikmaailmas, eelkõige Vahemere idakaldal, Pärsias ja Kesk-Aasias.
Hiljem leidis kuusirbi märk laiema kasutuse türklaste rahvussümbolina Osmanite impeeriumis selle läänelikumaks reformimise käigus aastail 1839–1876. Impeeriumi lipp valge kuusirbi ja viisnurkse tähega punasel taustal võeti kasutusele 1844. aastal ja on väheste muudatustega tänapäevani Türgi riigilipuks.
Araabia Ühendemiraatide pealinna Abu Dhabi mošee minarett islamiusu sümboliks oleva kuusirbiga. Foto: Alamy.com
Türgi riigilipp kuusirbi ja tähe kujutisega. Foto: Alamy.com
Ka teised kunagisse Osmanite impeeriumisse kuulunud riigid kasutavad seda märki, nende hulgas Tuneesia (1931), Liibüa (1951–1969 ja alates 2011), Alžeeria (1958). 20. sajandil võeti see sümbol kasutusele veel mitme riigi lipul, nagu Aserbaidžaan (1918), Pakistan (1947), Malaisia (1948) ja Mauretaania (1959).
1950. aastatel hakati seda märki pidama islamiusuliste kogukonna märgiks. Tähe ja poolkuu sümboli tähendust Liibüa lipul selgitati nõnda: „Poolkuu on islamikalendris kuu alguse märgiks. See toob taas meelde prohvet Muhamedi rännaku kodust maailma, et levitada islamiusku ning õpetada õigluse ja vooruse põhimõtteid. Täht tähistab meile naeratavat lootust, meie sihi ja eesmärgi ilu ning meie Jumalasse uskumise valgust meie maal, selle väärikust ja auväärsust, mis valgustab meile teed ja lõpetab pimeduse.”
1970. aastatel võtsid selle märgi omaks araabia rahvusluse või islamiusu liikumised, nagu Araabia Islami Vabariik (1974) ja Ameerika Islamiriik (1973).
Sirpi kasutati eesti rahvapärimuses maagilise esemena – eks ole see tööriist ju aastatuhandeid meie esivanemaid teeninud olulise ja raske viljakoristuse aegu. Sirbile lauldi, et see jõudsamalt ja kergemini läbi vilja lõikaks. Lõikuse ajal ennustati sirpi üle õla heites tulevikku – kelle sirp kaugemale lendas, sai kiiremini mehele; kelle sirp otsapidi mulla sisse läks, seda ootas enneaegne surm. Ka Kuu esimene ja viimane faas on endale nime saanud selle tööriista järgi. Aega, kus Kuu paistab sirbina, peeti kõvaks ajaks, nii nagu ka sirp on kõva ja terav ning lõikab vahedalt vilja.
26. veebruaril 2014 tõusid vanakuu sirp ja Veenus varahommikul üheskoos.
Foto: Martin Vällik.
KUU-UURIMINE
Kuidas Kuu tekkis?
Põnev on teada saada, kust kõik on alguse saanud. Selle üle juurdlemine on olnud tulemuslik ka siin, Eestimaal – näiteks