title>
Kallis lugeja!
Minu arvates on jõulud alati olnud kõige romantilisem aeg aastas. Mulle meeldivad need peod, tuled ja laulud. Mulle meeldivad kingitused ja jõulusöömaajad, mille järel on kõht nii täis, et end on lausa raske liigutada. Kuid peamiselt on jõulud siiski perega koos olemiseks, ja kuna uus aasta juba terendab silmapiiril, siis ka lubaduste ja uute alguste aeg.
Cassie, romaani „Jõuluingel” kangelanna nõustuks, et jõulud on pere jaoks, kuid mitte romantikaks. Ta on kõigele sellele selja pööranud. Tema ei taha mingit uut algust. Kui aga mängu tuleb Sol, kes on kindlalt otsustanud naise seisukohti muuta, ootavad Cassiet ees muutused – sest paistab, et jõulud on mehe poolel.
Loodetavasti naudite te selle romaani lugemist sama palju kui mina selle kirjutamist.
Häid jõule ja kõikide soovide täitumist!
Gregile, kes tegi selle kõik võimalikuks ja kes alati uskus minusse. Ja Maggiele jalutuskäikude, kohvi ja julgustamise eest.
Esimene peatükk
Sol tuiskas läbi maja ja tagauksest välja verandale. Käsipuust kinni haarates hingas ta sügavalt sisse. Ja seejärel välja. Pool tundi. Ta on alles pool tundi siin olnud ja juba soovib jalga lasta. Miski polnud muutunud.
Püha müristus, võiks ju eeldada, et pärast kümmet aastat…
Sol tegi õlaringe, et leevendada pinget, mis oli sinna kogunenud ja muutis need kangeks. Ta vaatas tagaaias ringi. Milline segadus. Aed vajas parandamist, muru niitmist ja…
Cassie puu.
Mehe raevukas mõttekäik takerdus. Ta kissitas õhtuse päikese käes silmi, kuid kaks hiiglaslikku oleandrit teisel pool aeda takistasid tal maja korralikult nägemast. Kas Cassie Campbell elab veel seal?
Cassie Parker, tuletas Sol endale meelde. Naine abiellus juba kümme aastat tagasi.
Ja oli kaheksateist kuud tagasi lesestunud. Mõni asi oli siiski muutunud.
Sol tõmbas käega üle näo. Cassie ei elaks enam seal. Ta elab kindlasti kesklinnas ülejäänud Parkerite juures. Tal polnud enam vaja äärelinnas elada. Ja kuna naise ema suri…
Mees tundis südames kahetsusetorget. Ta ei käinud matustel. Ta ei käinud ka Briani matustel.
Sol vaatas pingsalt vastas asuvat maja ja aeda, üritades ette kujutada, et keegi teine elab seal, kuid ta ei suutnud. Mehe pilk rändas tagasi aianurgas kükitava puu juurde. Seda nähes kerkisid Soli suunurgad ülespoole ja pinge temas andis järele. Tol ajal suutis elu talutavaks muuta vaid Cassie Campbell.
Cassie Parker, tuletas ta endal meelde, ja naeratus suri tema huulil.
Mees haaras veranda piirdest kõvasti kinni. Mida ta enda arvates teeb? Loodab naist näha? Tal oli kange tahtmine oma pead vastu piirdeposti taguda. Kümme aastat tagasi oli ta Cassiele mõtlemisest loobunud.
Jah, muidugi. Sellepärast ta ju lootusrikkalt, kael õieli, naise hoovi kiikabki.
Soli kurgust pääses nördinud häälitsus. See kindlasti polegi enam Cassie aed. Mees hakkas just ümber pöörama, kui märkas puu otsast alla rippumas jalga, mis oli pikk, sale ja kuulus naisterahvale. Sol pilgutas üllatunult silmi.
Cassie?
Kuigi mehel oli hing jahmatusest kinni, sööstis ta trepist alla ja kiirustas läbi tagaaia. See oli ütlemata kena jalg ja Sol tahtis kannatamatult teada saada, kes seal majas nüüd elab.
Kui ta puule ligemale jõudis, kuuldus sealt tasast summutatud kirumist, mis pani mehe naeratama. Ta kiirendas sammu ja maldamata oodata, kuni silmad valgusega harjuvad, vaatas üles. Mehel jäi ehmatusest hing kinni ja kõrist kostis kummaline summutatud heli. Hetkel poleks ta isegi siis midagi mõistlikku suutnud öelda, kui ta elu sellest sõltunud oleks.
Kannikesesinised silmad otsisid heli allikat ja jäid mehe näol pidama. Need uudistasid natuke aega Soli nägu ja seejärel hüüdis naine üllatunult: „Jumal küll, Sol Adams on lõpuks jõuludeks koju tulnud.”
Cassie Campbell!
Mehe südamelöögid kiirenesid erutusest. Ta neelatas. Naise hääl kõlas suvepäeva vaikuses selgelt ja valjult. „Tšau, Cassie,” suutis mees viimaks lausuda.
„Tšau, Cassie?” Naine pööritas silmi. „Ja see on kõik, mida sul öelda on pärast kümmet aastat?”
Seejärel naine naeratas siiralt. Cassie oskaski ainult südamlikult naeratada. Suvepäike lausa kahvatus selle kõrval. Sol pilgutas silmi, kuid ei suutnud pilku ära pöörata. Ta tundis kubemes pinget ja nahk kiheles, nagu see oleks talle äkki väikseks jäänud.
Naise naeratus väreles. „Sa ei jätnud isegi hüvasti.”
Cassie tasased sõnad torkasid mehele otse südamesse ja Sol kahetses seda kogu hingest. Kui ta vaid saaks aega kümme aastat tagasi kerida…
Äkki naine muigas ja Sol ei suutnud enam millelegi mõelda.
„Äkki aitad mind natuke, Sol?”
Aitan…? Millega…? Siis märkas mees kassipoega naise pihus.
Cassie kummardus alla ja ulatas looma mehele. „Ära teda minema lase,” hoiatas naine kõrgemale ronides. Naastes andis ta järgmise kassipoja mehe hoolde ning kadus uuesti. Jahmunult võttis Sol ka kolmanda vastu, mistõttu meenutas ta süli väänlevate kassipoegade pundart.
Cassie muigas. „Paistab, et sul ei ole enam vaba kätt, et mind alla aidata.”
Naise nahk oli sile ja õhetav nagu värskel roosiõiel ja Sol tahtis kätt välja sirutada, et naist alla aidata. Teda puudutada. Ta tahtis tunda, kas Cassie nahk on nii jahe ja pehme, kui eemalt paistis. Ta üritas pundart oma süles kohendada, kuid see muutis pidevalt kuju.
„Ära lase neil plehku panna, Sol Adams.”
„Ei lase,” lausus mees tasakesi, kui Cassie puu otsast alla hüppas. Naise lõhn tungis mehele ninna. See oli lilleline ja eksootiline, meenutades plumeeriat. Sol igatses pead vastu naise kaela suruda ja seda nuusutada.
„Ma olen aastate jooksul sellelt puult juba lugematuid kordi alla hüpanud. Kas sa tõesti arvad, et ma vajan abi?”
„Sa kannad ju seelikut,” märkis mees. Ja see sobis ideaalselt, kahisedes naise reite ümber, nagu rõõmustaks, et on Cassie Campbelli ümber mähitud.
Parkeri, parandas mees end.
Sol oli kindel, et tema oleks küll lausa ekstaasis, kui oleks sedasi Cassie ümber mähitud. See mõte pani teda kohmetuma. „Ma… hmm,” köhatas ta kõri puhtaks. „Seelik võib ju hüppamist segada, muud midagi. Vähemalt nii ma seda mõtlesin.”
Cassie muigas ja kergitas seelikusaba, nii et mehe suu vajus jahmatusest lahti. Kuidas ta sai sületäit kassipoegi kinni hoida, kui naine…
Rattapüksid! Sol lasi õhu kopsudest vihinal välja. Cassie kandis seeliku all rattapükse.
Naine muigas kavalalt, enne kui aia juurde kükitas ja lahtise plangu kõrvale lükkas. Veel üks kassipoeg, väiksem kui ta õed-vennad, pistis sealt pea välja. „Tule nüüd.” Cassie patsutas põlvedele. „Meil pole terve päev aega oodata.”
Teda poleks küll vaja kaks korda kutsuda, mõtles Sol.
Ilma suurema jamata surus kassipoeg end pilust läbi ja hüppas naisele sülle. Sol oleks hea meelega sama teinud.
Cassie võttis kassikese käte vahele ja tõusis püsti. „Hakkame siis minema.” Naine suundus Soli tagaterrassi poole ja mees järgnes talle segaduses. Kui nad pärale jõudsid, sulges Cassie väikse värava, asetas oma kandami põrandale ja võttis siis ükshaaval mehe käest ülejäänud.
Sol vaatas loomakesi ja muigas. „Isver, Cassie, need on küll kõige inetumad kassipojad, keda ma eales kohanud olen.”
Naine tõusis püsti, nii et kogu tema meeter seitsekümmend kaheksat sentimeetrit näha oleks. „Inetud?”
Sol oli temast kümme sentimeetrit pikem. Tavaliselt pidid naised pea kuklasse kallutama, et talle silma vaadata, kuid mitte Cassie.
Mehel läks tavaliselt kael krampi, kui