Cassie karm hääl tõi mehe reaalsusesse tagasi. „Mida sa üldse sellest asjast tead, Sol Adams? Need kassipojad ei ole inetud, nad on imeilusad.”
Mees vaatas ühte lähemalt. Küll Cassie oskas tõde ilustada.
„Ma jumaldan neid kassipoegi,” jätkas naine pead kuklasse lüües. „Ja sellisel juhul on nad imeilusad. Nii et hoia oma negatiivsed kommentaarid endale.”
Sol vaatas uuesti kassipoegi. Olgu, võib-olla ei olnud inetu just kõige õigem sõna. Võib-olla…
Cassie võttis kõige väiksema kiisu kätte ja tõstis selle mehele nina alla. „Vaata seda,” kamandas naine. „Kuidas sa saad teda inetuks pidada?”
Kassipoeg näugus haledalt ja Sol andis alla. Ta tõstis sõrme ja silitas loomakese pisikest pead. „Ta on armas,” pomises mees lõpuks, kuna Cassie silmitses teda raevuka pilguga. Hetke ajendil võttis ta naise käed oma pihkude vahele ja nühkis põske vastu kassi kasukat. Cassie nahk oli soe ja mõnus. „Vabandust. Ma ei tahtnud halvustada midagi, mida sa armastad.”
Naise pilk muutus jälle soojaks. Midagi juhtus nende vahel. Midagi head ja puhast, millele Sol ei osanud nime anda. Cassie astus sammu tagasi ja mees lasi ta käed lahti.
„Tere, Alec,” hüüdis naine läbi võrkukse.
Alec sõitis ratastooliga lähemale. „Sa jõudsid varakult, näitsik.”
Sol vaatas naise poole. Varakult mille jaoks?
„Ma ei tulnudki sinu juurde.” Ta pilgutas Solile silma. „Aga tee end kasulikuks ja too meile midagi juua. Väljas on kohutavalt palav.”
Soli suu vajus ammuli.
„Mis sa kamandad, too aga ise. Mina olen ratastoolis.”
„Ära mõtlegi siin invaliidi mängida. Sa tead küll, kuidas sellega ringi sõita. Ma võtan aega,” hüüdis ta mehele järele, istudes ühele kahest toolist, mis seisid väikse laua ümber.
Sol põrnitses võrkust ja seejärel vaatas Cassiele otsa. „Mis ajast te nii hästi läbi saate?” Jutt käis ju Alecist, mehest, kes Soli üles kasvatas. Ta ei kuulunud inimeste hulka, kellega naine oleks niisama lobisenud või nalja visanud. Sol istus kulmu kortsutades vabale toolile. Vähemalt ei oleks ta seda teinud kümme aastat tagasi.
Kannikesesinised silmad uurisid meest üle laua. Cassie asetas lõua kätele ja tükk aega valitses vaikus. „Niisiis…” lausus naine viimaks. „Ta suutis su lõpuks nõusse saada.”
Cassie oli oma pikad tumedad patsid ära lõiganud, kandes nüüd õlgadeni juukseid lahtiselt. Kui ta tegi teatud liigutusi, langes tume läikiv juuksesalk näole. Sol soovis neist sõrmi läbi libistada, et näha, kas need tegelikult ka olid nii…
Ta pööras pilgu eemale, lootes, et naine ei märganud seda. „Sai mind nõusse…?”
„Jõuludeks koju tulema.”
Cassie kortsutas kulme, kui mees ei vastanud. „Ta ei rääkinud sinuga?”
„Ei.”
Naine vaatas vilksamisi ukse poole ja ohkas. „Ta on iseenda suurim vaenlane, kas tead.”
„Mida sa sellega öelda tahad?”
„Ma tahan öelda, et ta on mulle juba kuid halanud ja vingunud, et sa ei käi teda vaatamas.” Cassie silmis süttis tuluke. „Ma ütlesin talle, et ta on ise selles süüdi, et mina sinu asemel ka ei käiks.”
Sol küsis pahviks löödult: „Kohe nii ütlesidki?”
„Ütlesin jah.” Cassie ristas rinnal käed ja lõi pea kuklasse. „Ma ütlesin talle, et ta on õel vanamees.”
See on täpselt tema moodi. Sol viskas äkki pea kuklasse ja naeris laginal. See liigutas midagi sügaval sisimas, mida mees oli kaua endas alla surunud. Sol vaatas naist ja teda läbis tugev kiindumusepuhang. Cassie oli küll nime vahetanud, kuid sellegipoolest mõjus ta nii nagu vanasti, muutes halva situatsiooni paremaks, talutavaks.
Naise huulilt kadus naeratus. „Nüüd on ta lihtsalt üks hirmunud vana mees.”
„Hirmunud?”
Võrkuks paiskus lahti ja Alec sõitis ratastooliga välja, hoides kandikut süles. „Ära kassipoegi alla aja,” hoiatas Cassie. „Tõin nad korraks külla.”
Alec torises, kuid jälgis siiski tähelepanelikult maas toimuvat. Ta asetas jäävee ja kaks klaasi lauale. Sol pilgutas uskumatult silmi. Kannus olid sidrunilõigud ja jääkuubikud. Ega Alec ometi…?
„Kas sa ei ühinegi meiega?”
„Ma vaatasin proovimatši, nagu sa väga hästi tead, näitsik.”
„Ära lase end siis segada.”
Sol vaatas hämmeldunult, kuidas üle Aleci näo valgus lai naeratus. Ta ei mäletanud, millal mees viimati naeratanud oli… kui, siis ehk kaheksateist aastat tagasi.
„Ole selle näitsikuga ettevaatlik,” ütles ta Solile. „Temaga ei tasu tülli minna.”
See oli Aleci pikim lause viimase poole tunni jooksul. Sol oli kümme aastat ära. Kümme aastat. Aga kui ta uksest sisse astus, vaatas Alec üles ja pomises: „Niisiis tulid tagasi,” nagu ta oleks kõigest poes käinud.
Solil tekkis soov uksest välja marssida ja mõnes hotellis tuba võtta.
„Ära sa ise ka siis seda unusta,” lausus Cassie naerdes, kui Alec tagasi majja liikus. Naine valas mõlemasse klaasi vett ja lükkas ühe Soli poole. „Tal läheb juba paremini. Ta ei virisenudki kassipoegade pärast.”
„Miks ta hirmunud on?”
Cassie kortsutas pettunult kulme. „Kas sina siis poleks, kui oleksid suremas, Sol?”
Mees põrnitses naist jahmunult, võimetu rääkima, ja külmajudinad liikusid mööda ta selga alla.
Cassie silmad läksid pärani ja ta käsi lendas suule. „Sa ei teadnud?”
Ei. Keegi ei vaevunud talle teatama.
„Kas sa selle pärast siis ei tulnudki? Ma arvasin, et sa oled doktor Phillipsiga rääkinud.”
„Rääkisingi.” Sol tõmbas käega üle näo. „Ta ütles ainult, et Alec peaks hooldekodusse minema. Ja et pärast jõulupühi peaks koht vabanema.”
Cassie lausus vihaselt: „Olgu ta neetud… Oota, kuni ma ta ette võtan. Anna andeks, Sol. Ma poleks seda niimoodi välja pahvatanud, kui…”
„See ei ole sinu süü, Cassie.” See oli hoopis tema süü. Ta oli liiga kaua eemal olnud. Pea kihas küsimustest, aga kuna üks kassipoegadest kasutas tema jalga kraapimispuuna, sõnastas ta esimesena vähempakilise. „Mida sa kõigi nende kassipoegadega peale hakkad?”
„Kingin jõuludeks oma hoolealustele.”
Kes need tema hoolealused veel olid? Vesi loksus üle klaasi ääre, kui Sol selle ropsuga lauale tagasi pani. „Püha peetrus, ega sa ühte ometi Alecile kingi?”
„Mis sa ise arvad?” turtsatas Cassie. „Pealegi ei lubata hooldekodus lemmikloomi pidada.”
Mees tundis kõhus pinget, kui ta jälgis, kuidas kassipoeg ründas naise tennisepaelu, mis olid pika ja sihvaka jala küljes. Soli silmad rändasid ülespoole. Küll naisel olid alles vapustavad jalad. Need olid treenitud ja vormikad, andes kinnitust sellele, et nüüdsel ajal sai ta piisavalt süüa.
Cassie nõjatus ettepoole ja sikutas seelikut üle põlvede. „Sa pole teda kunagi isaks kutsunud. Oled alati talle Alec öelnud.”
Naise kähe hääl tõi mehe reaalsusse tagasi. Sol muigas, kui nende pilgud kohtusid. „Me pole Aleciga kunagi just lähedased olnud, või kuidas?”
„Seda küll,” nõustus naine. Cassie tõmbas sõrmega mööda klaasi serva, kogudes kondensatsioonivett. „Ta on muutunud, Sol.” Sõrm jäi paigale. „Ta pole juba kaks aastat tilkagi joonud.”
Kas