Jõuluingel. Мишель Дуглас

annan neile süüa.”

      „Tõesti?”

      „Ja siis lukustan nad ööseks teie pesukööki.”

      „Sa tuled igal õhtul siit läbi?”

      „Igal õhtul,” kinnitas Cassie. „Sinu ainus ülesanne on nad hommikuti sealt välja lasta. See on kõik.”

      „Ja muud ei midagi?”

      „Muud ei midagi.” Naine kehitas õlgu ja lisas kavalalt muiates: „Isegi kui sa ei nõustu sellega, tulen ma ikkagi igal õhtul siia, sest ma olen Aleci koduhooldaja.”

      „Koduhooldaja?”

      „See on kodanikualgatusel põhinev programm, mis võimaldab inimestel kauem oma kodudes elada, kuna me aitame neid majapidamistööde, toiduvalmistamise ja muu sellisega.”

      „Ja sellega sa tegeledki?”

      Cassie kehitas õlgu, kohmetudes mehe soojast toonist. „Ma armastan seda tööd.”

      „Kaua sa seda teinud oled?”

      Naine vaatas kõrvale. „Kümme aastat.”

      Tekkis pikk paus. Lõpuks Sol küsis: „Kaua sa oled Alecit aidanud?”

      „Kaks aastat.”

      „Kaks aastat?” Sol pööras end näoga naise poole, et talle korralikult otsa vaadata. „Ta on juba kaks aastat haige olnud ja mulle pole öelnud.”

      „Tema eest hoolitsetakse.”

      „Seda küll, aga…”

      „Aga mida? Sa oleksid korraks koju tulnud, vaadanud, et ta eest korralikult hoolitsetakse, ja jälle lahkunud.”

      Sol tõmbas käega läbi juuste. „Palju tal jäänud on?”

      „Sellele küsimusele pole ma tema käest otsekohest vastust veel saanud, aga tee proovi, äkki ta sulle ütleb,” ohkas Cassie.

      Mees vaatas üksisilmi kaugusse ja Cassiel hakkas süda valutama. Miks elu oli mõnikord nii põrgulikult raske. Miks just Solile nii närune perekond pidi sattuma? Ja Brianil oli samas kõik, mida hing võiks ihata.

      Ta mõttekäik takerdus. Brian oli ju surnud. Tal ei olnud enam midagi.

      „Miks sina mulle ei teatanud, Cassie? Sa oleksid võinud helistada või kirjutada.”

      „See oli Aleci valik. Tema otsus.” Ta surus käed süles kokku.

      „Ja siis?”

      Sol puuris pilguga naise nägu. Oli lausa hirmuäratav, kui hästi ta siiani Cassiet tundis. „Ja sa ei vastanud, kui ma viimati sulle kirjutasin.”

      Mehe pilk muutus süngeks, seejärel ligipääsmatuks ja Cassiel tõmbus süda valust kokku.

      „Selle pärast oleksin ma kindlasti tagasi tulnud.”

      Aga Cassie abiellumine polnud piisavalt tähtis? Mees oleks justkui terve Schofieldi enda mälust kustutanud. Ja koos linnaga ka naise. „Sa lahkusid ja hülgasid ka kõik siinsed inimesed.” Võib-olla oligi nii parem. „Ma ei uskunud, et sa veel kunagi tagasi tuled. Ma ei üritanudki sinuga ühendust saada, kuna ma arvasin, et sa ei taha näha ei mind ega ka kedagi teist, kes sulle Schofieldi meenutaks.”

      Soli käed olid rusikasse surutud, kui ta ümber pöördus ja naisele sügavalt silma vaatas. „Siis sa arvasid valesti.”

      „Sa oleksid võinud seda mulle kümme aastat tagasi öelda.”

      Mehe pilk oli suunatud aeda ja Cassiel tulid külmavärinad peale. Ta polnud kunagi mehel nii sünget pilku näinud… nii…

      Naise suu muutus kuivaks. „Miks sa tagasi tulid, Sol?”

      „Ilmselt uudishimust.”

      Nende pilgud kohtusid, ja kuigi see süngus luuras seal endiselt, teadis Cassie, et Sol valetab. Ta lihtsalt ei teadnud selle põhjust.

      Teine peatükk

      „Väljas valitseb põrgukuumus, Alec. Oles sa kindel, äkki soovid ikkagi salatit?”

      „Vorsti, kartuliputru, herneid ja porgandit,” kordas Alec. „Mind ei huvita, kui palav väljas on.”

      „Olgu, olgu.” Cassie võttis külmikust vorstid välja. „Püüa.” Ta viskas mehele porgandi. „Koori seda, kuni ma kartulitega tegelen.” Naine muigas endamisi, kuuldes vanameest torisemas. Ta teadis, et Alecile meeldis tema seltskond, kamandamine ja et ta ei kohelnud meest invaliidina. „Kus Sol on?”

      „Väljas.”

      „Väljas?” korrutas Cassie tobedalt ja hammustas siis huulde, et mitte küsida: kus väljas?

      „Miks sa pidid teda niimoodi üles ärritama?”

      Naine oli nördinud. „Ma ei teinud seda.”

      „Hm.”

      Või äkki siiski? Cassie viskas vorstid grillile. „Äkki ärritas teda kodus olemine?”

      „Hm.”

      „Sa pead möönma, et tal ei ole ju siinsest elust meeldivaid mälestusi.”

      Sel korral Alec isegi ei mühatanud. Ta vaikis pikalt.

      „Kas sulle meeldib, et ta jälle kodus on?” Cassie poleks pidanud seda ilmselt küsima, kuid ta ei suutnud end tagasi hoida. Alec oli olnud karm isa. Aeg-ajalt isegi lausa julm. Alkohol muutis teda selliseks. Aga nagu ta oli juba Solile öelnud, polnud Alec juba üle kahe aasta tilkagi joonud. Mees oli palju leebemaks muutunud. Ja talle tundus, et mees kahetses minevikku.

      Cassie tükeldas porgandit. See aga ei tähenda sugugi, et ta oleks rõõmus Soli nägemise üle. Võib-olla põlgas ta Soli, kuna viimane tuletas meelde minevikku, millele Alec nüüd vaid häbiga mõtles.

      „Poissi on hea jälle näha,” pomises Alec.

      Naine üritas oma üllatust varjata. „Tore.” Mehe sõnad tegid Cassie ühtaegu nii maruvihaseks kui ka üliõnnelikuks. „Oled sa talle seda öelnud?”

      „Hm.”

      Cassie pööras vorste. „Ma arvan, et sa peaksid talle ütlema.” Nende pilgud kohtusid. „Ära lase tal jälle niimoodi lahkuda nagu eelmisel korral.” See oleks sõnulseletamatult kohutav.

      Vanamees suunas pilgu maha. „Ta ei tulnud minu pärast tagasi.”

      Cassiel oli tunne, et Alecil võib õigus olla. „Võib-olla mitte,” nõustus naine, „aga sellegipoolest…”

      „Jätka. ütle välja, et ma olen selle ära teeninud.”

      „Olgu, sa oled selle ära teeninud.” Cassiel hakkas ratastoolis kössitavast mehest kahju. „Aga nüüd tekkis sul uus võimalus temaga ära leppida. Kasuta seda.”