kuidas hajevil mees viisakalt naeratas, surus tervituseks temaga kiiresti rusikad vastamisi ja võttis siis sõnagi lausumata istet. Baxteri arvates ligines mees neljakümnele. Tal oli korralikult raseeritud kahkjas näonahk, veidi hallisegused mustad juuksed olid otsaees natuke välja kasvanud. Mees vaatas nende vahel kõrguvat paberikuhja, heitis siis pilgu all innukalt ootavale prügikastile ja naeratas. Tal oli seljas kahe lahti tehtud ülemise nööbiga valge triiksärk ja kulunud välimusega tumesinine ülikond, mis aga istus hästi.
Baxter vaatas Vanitat ja ootas.
„Agendid Curtis ja Rouche saabusid äsja Ameerikast,” ütles Vanita.
„Kõlab loogiliselt,” vastas Baxter kannatlikumalt, kui oli kavatsenud. „Mul endal on täna õhtul veidi kiire, nii et...”
„Kas tohib, proua direktor?” küsis Curtis viisakalt Vanitalt ja pöördus siis Baxteri poole. „Üleminspektor, te olete muidugi kuulnud tollest surnukehast, mis avastati umbes nädala eest. Nagu te...”
Baxter vaatas teda tühjal pilgul ja kehitas õlgu, katkestades Curtise jutu veel enne, kui too oli jõudnud korralikult alustada.
„New Yorgis? Brooklyni sillal?” küsis Curtis rabatult. „Üles riputatud? Ülemaailmne uudis?”
Baxter pidi haigutuse maha suruma.
Rouche asus pintsaku taskutes tuulama. Curtis ootas, et ta võtab sealt välja midagi asjakohast, aga selle asemel tõi mees nähtavale kummikommide paki, mis oli mõeldud tervele perele, ja rebis selle lahti. Märgates Curtise vihast nägu, pakkus mees talle ka kommi.
Tegemata Rouche’ist välja, avas Curtis oma koti ja võttis sealt ühe toimiku. Ta otsis välja hulga suurendatud fotosid ja pani need Baxteri ette lauale.
Korraga hakkas Baxterile kohale jõudma, miks need inimesed olid tulnud nii pika tee, et temaga kokku saada. Esimene foto oli tehtud tänavalt üles vaadates. Linna helendava kuma taustal rippus 30 meetri kõrgusel trosside vahel üks surnukeha. Käed-jalad olid väänatud ebaloomulikku poosi.
„Me ei ole seda veel avalikkusele teatanud, aga ohvri nimi oli William Fawkes.”
Hetkeks jäi Baxteril hing kinni. Ta oli juba varem näljast nõrk olnud, aga nüüd oli tal tunne, et minestab päriselt. Ta käsi värises, kui puudutas kuulsa silla all rippuvat moonutatud kuju. Ta tundis, et nad vaatavad teda, jälgivad teda, võib-olla ärkavad uuesti ellu nende varasemad kahtlused tema ebamäärase jutu kohta, kuidas Kaltsunuku mõrvade dramaatiline lõppvaatus oli kulgenud.
Curtis jätkas kummalise näoga.
„Mitte see Fawkes,” ütles ta aeglaselt ja kummardus lähemale, et hunnikus pealmine foto kõrvale lükata ning tuua nähtavale lähivõte, millel oli kujutatud tundmatu priske mees, kes oli alasti.
Baxter pani käe suu ette, olles vastamiseks ikka veel liiga vapustatud.
„Ta töötas P. J. Hendersoni investeerimispangas. Abielus, kaks last... Aga keegi püüab ilmselgelt meile midagi öelda.”
Nüüd suutis Baxter end nii palju koguda, et ülejäänud fotod läbi vaadata – need kujutasid laipa eri nurkade alt. Terve surnukeha, ei ühtegi õmblust. Viiekümnendates eluaastates alasti võetud mees. Vasak käsi rippus niisama, sügavale rinna sisse oli lõigatud sõna „Sööt”. Ta lappas kõik fotod läbi ja andis need Curtisele tagasi.
„Sööt?” küsis ta, vaadates kahele agendile kordamööda otsa.
„Võib-olla saate nüüd aru, miks me arvasime, et peaksime teid teavitama,” ütles Curtis.
„Tegelikult ei saa,” vastas Baxter, kelle tavaline vorm hakkas kiiresti taastuma.
Curtise ilme oli jahmunud ja ta pöördus Vanita poole: „Lootsin, et just teie osakond tahab kõigist teistest rohkem...”
„Kas te teate, mitu Kaltsunukku jäljendavat kuritegu sooritati eelmisel aastal Suurbritannias?” segas Baxter vahele. „Mina tean seitset ja ma näen tõsist vaeva, et neist mitte midagi teada saada.”
„Ja see ei pane teid üldse muret tundma?” küsis Curtis.
Baxter ei saanud aru, miks ta peaks sellele konkreetsele jubedusele rohkem aega raiskama kui nendele viiele, mis olid hommikul tema lauale maandunud.
Ta kehitas õlgu: „Friigid jäävad friikideks.”
Rouche oleks oranži kummikommi kätte peaaegu lämbunud.
„Teate, Lethaniel Masse oli üliintelligentne, leidlik ja palju ohvreid tapnud sarimõrvar. Need teised pole midagi enamat kui värdjad, kes rüvetavad surnuid, kuni kohalikud poisid nad kinni panevad.”
Baxter pani arvuti kinni ja pakkis asjad kotti, valmis lahkuma: „Kuue nädala eest andsin ma paki Smartieseid ühele alla meetri mehele, kes tuli halloween’i ajal Kaltsunuku kostüümis mu ukse taha kommi pommima. Ja siis otsustas veel keegi baretiga pede hulga raipetükke kokku õmmelda. See soperdis on nüüd Tate Moderni uusim eksponaat ja seda käib rõõmuga vaatamas rekordarvul sama pedestunud ja baretistatud pedesid.”
Rouche naeris.
„Üks haige värdjas teeb sellest isegi telesaadet. Kaltsunukk on maailmas valla, ta on igal pool ja meil ei jää muud üle kui õppida sellega elama,” lõpetas Baxter.
Ta pöördus Rouche’i poole, kes silmitses oma kummikommide pakki.
„Kas ta ei räägigi?” küsis Baxter Curtiselt.
„Ta eelistab kuulata,” ütles Curtis kibestunult, nagu oleks ta pärast ühe nädala pikkust koostööd oma ekstsentrilisest kolleegist juba väsinud.
Baxter vaatas uuesti Rouche’i poole.
„Kas nad on nendega midagi teinud?” pomises mees värvilist suutäit mäludes, kui oli taibanud, et kõik kolm naist ootasid nüüd tema panust vestlusse.
Baxteri üllatuseks rääkis CIA agent laitmatu inglise aktsendiga.
„Teinud mida millega?” küsis ta, katsudes aru saada, kas mees püüdis tema narrimiseks meelega nii rääkida.
„Kummikommidega,” vastas mees hambaid urgitsedes. „Need maitsevad teistmoodi kui vanasti.”
Piinlikkust ja masendust tundev Curtis hõõrus endal otsaesist. Baxter tõstis käed õhku ja vaatas kannatamatult Vanita poole.
„Ma pean ära minema,” ütles Baxter otse.
„Üleminspektor, meil on põhjust arvata, et tegu ei ole järjekordse suvalise jäljendajaga,” käis Curtis peale ja näitas käega fotode poole, otsekui püüdes koosolekut tavapärastesse rööbastesse juhtida.
„Teil on õigus,” ütles Baxter. „See ei ole isegi õige jäljendaja. Mitte midagi ei ole kokku õmmeldud.”
„On toimunud veel üks mõrv,” nähvas Curtis ägedalt ja jätkas siis professionaali häälel. „Üleeile. Mõrvapaik oli... selles mõttes soodne, et saime vähemalt esialgu vältida meedialeket. Aga kainelt mõeldes ei usu me, et meil õnnestub säärase” – ta vaatas abiotsivalt Rouche’ile otsa, kes ei pakkunud mingit abi – „iseloomuga vahejuhtumit maailma eest varjata kauem kui ühe päeva või umbes nii.”
„Maailma eest varjata?” küsis Baxter skeptiliselt.
„Meil on teile väike palve,” ütles Curtis.
„Ja suur palve ka,” lisas Rouche, kelle hääldus oli veelgi parem, kui ta oli mälumise lõpetanud.
Baxter jõllitas Rouche’i, Curtis tegi sama ja siis hakkas Vanita Baxterit ähvardavalt vahtima, nii et tollel ei jäänudki võimalust vastu vaielda. Et kõik oleks tasakaalus, põrnitses Rouche Vanitat ja samal ajal pöördus Curtis uuesti Baxteri poole: „Me tahaksime Lethaniel Massega rääkida.”
„Ah siis sellepärast ongi nii FBI kui ka CIA asjasse kaasatud,” ütles