Timukas. Daniel Cole

Boss lööks mu sõna otseses mõttes maha, kui ma selle ära kaotaksin... jälle.”

      „Siis ei lööks, kui mõni teie hoole alla kuulunud põgenenud massimõrvar sellega enne hakkama saab,” märkis Baxter, mille peale noormees läks piinlikkustundest näost üleni punaseks.

      „Vabandust,” ütles Rosenthal ja avas kaardi abil ukse, mille taga ootas neid järjekordne turvakontroll ja läbiotsimine.

      Ta selgitas, et kõrge turvatasemega ala on jagatud kaheteistkümnest üksikkongist koosnevateks tiibadeks ja et vanglatöötajatel on lubatud seal töötada ainult kolm aastat järjest, pärast mida viiakse nad tagasi tööle vangla põhiossa.

      Turvaala terrakota värvi põranda kohal kõrgusid roostepunased piirete, väravate ja treppide konstruktsioonid, mida ümbritsesid beežid seinad ja uksed. Üleval olid kõndimiseks mõeldud platvormide vahele tõmmatud võrgud, mis olid keskelt lookas neisse kogunenud prügi ja muude aerodünaamiliste esemete all.

      Oli üllatavalt vaikne, sest vangid olid veel kongides. Järjekordne uus valvur viis nad esimese korruse ruumi, kus neid ootas hoolitsemata välimusega keskealine naine. Teda tutvustati kui viipekeele eksperti ja siis kordas valvur uuesti üle niigi ilmselged eeskirjad, kuni keeras lõpuks ukse lukust lahti.

      „Pidage meeles, et kui teil on midagi vaja, siis ma olen olemas siinsamas ukse taga,” rõhutas ta kaks korda, lükkas siis ukse valla ja tõi nähtavale muljetavaldava kuju, kes seljaga nende poole istus.

      Baxter tunnetas valvurite rahutust nende kõige kurikuulsama kinnipeetava läheduses. Pikk kett kinnitas Masse käerauad metallist laua külge ja rippus alla mehe tumesiniste tunkede kogupikkuses kuni jalaraudadeni, mis köitsid ta jalad betoonpõranda külge.

      Kuigi ta ei pööranud ümber ja jäi sügavate armidega kaetud kuklaga nende poole, kui nad üksteise järel ruumi sisenesid, kallutas ta siiski pea tahapoole ja nuuskis uurivalt õhku, et nende lõhna sisse hingata.

      Kaks naist vaatasid teineteisele otsa, lüües ühe hetkega verest välja, samal ajal kui Rouche istus maha, valides omakasupüüdmatult selle tooli, mis oli kahtlusalusele kõige lähemal.

      Olgugi et Masse oli ahelais ega saanud ruumist lahkuda, tundis hoopis Baxter, et ta on lõksus, kui raske uks oli nende kannul sulgunud ja ta võttis istet mehe vastas, kes oli küll vangis, aga talle endiselt ohtlik.

      Baxter vahtis ruumis ringi, et Massele mitte otsa vaadata, mille peale ilmus teda vahtivale hävinenud näole kõver muie.

      5. PEATÜKK

      Kolmapäev, 9. detsember 2015

      Kell 11.22

      „Nojah, see oli küll täielik aja raiskamine,” ohkas Baxter, kui nad vanglatiiva aatriumisse tagasi jõudsid.

      Masse ei olnud Curtise pooletunnise monoloogi ajal isegi üritanud ühelegi küsimusele vastata. Kõik see oli meenutanud mõne puurilooma jõllitamist loomaaias, Masse oli kohal ainult nimeliselt – sadistist koletisest, kes Baxteril endiselt öösiti magada ei lasknud, oli järel vaid ohjeldatud ja alistunud vari, kes ei suutnud enam olla oma maine vääriline ja elas ainult selle riismetest.

      Wolf oli oma töö teinud, Masse oli täiesti murtud, kehaliselt ja vaimselt.

      Baxter ei teadnud päris kindlalt, kas Masse tähelepanu oli ikka ja jälle temale pöördunud sellepärast, et mees teadis, mida Baxter oli teinud, või lihtsalt sellepärast, et Baxter oli tema vahistamisega kuulsust kogunud. Igal juhul oli Baxteril hea meel, et see oli möödas.