niiviisi teineteise kaisus nägin.
2
Ma ei ole seda kunagi kellelegi rääkinud, aga tol ööl, kui sündis mu poeg Julián ja ma nägin esmakordselt teda ema käte vahel puhkamas nii õndsas rahus, nagu ikka need, kes ei taipa veel, kuhu nad on sattunud, tundsin korraga kihku jooksu pista ja mitte peatuda enne, kui olen jõudnud maailma otsa. Olin tollal alles poisike ja muidugi tundus elu kogu oma ääretuses veel hoomamatu, aga mis vabandusi ma praegu ka ei üritaks välja mõelda, on sellest mulle suhu jäänud kibe järelmaik häbiväärse arguse pärast, mis minust toona äkitselt võitu sai ja mida ma isegi pärast kõiki neid aastaid ei ole söandanud tunnistada inimesele, kellele ma seda kõige enam võlgnen.
Mälestused, mida inimene matab vaikusse, ei lakka teda iial jälitamast. Minu omades on tohutu kõrge laega tuba ja selles lambi ookrikarva valgushelgis välja joonistuv säng, kus lamab vaevu seitsmeteistaastane tüdruk, laps süles. Kui poolteadvusetu Bea pilgu tõstis ja mulle naeratas, täitusid mu silmad pisaraist. Põlvitasin voodi äärde maha ning matsin oma pea tema rüppe. Tundsin, kuidas ta võtab mu käe ja pigistab seda oma viimaste jõuriismetega.
„Ära karda,” sosistas ta.
Ent ma kartsin siiski. Ja üheksainsaks hetkeks, mille häbi on mind sestpeale igavesti jälitanud, tahtsin olla kus tahes mujal peale selle toa ja kelle nahas tahes peale iseenda oma. Fermín oli seda stseeni lävelt tunnistanud ja nagu alati lugenud mu mõtteid veel enne, kui ma jõudsin neid sõnastada. Aega viitmata haaras ta mul käsivarrest, ning jätnud Bea ja lapse oma pruudi heasse seltskonda, viis ta mind koridori, suurde varjudesse mattunud käänulisse eeskotta.
„Ikka elus, Daniel?” päris ta.
Noogutasin vaevumärgatavalt, püüdes tagasi saada eluvaimu, mis näis olevat minust tee peal lahkunud. Kui tahtsin ümber pöörata, et tagasi minna, pidas Fermín mu kinni.
„Kuulge, enne kui te nüüd uuesti sinna lähete, võiksite end veidikese koguda. Õnneks on proua Bea endiselt oimetu ega taibanud ennist ilmselt tuhkagi. Kui ma tohin teha konstruktiivse ettepaneku, siis praegu võiks sõõmuke värsket õhku lausa imet teha. See aitaks meil vapustusest üle saada ning astuda järgmisele sooritusele vastu märksa südikamas meeleolus.”
Vastust ära ootamata haaras Fermín mul käsivarrest kinni ja juhtis mööda koridori trepini, kustkaudu pääses rinnatisele, mis rippus kusagil Barcelona ja taeva vahel. Värske turgutav tuuleõhk paitas mu palgeid.
„Sulgege silmad ja hingake kolm korda sügavalt sisse. Kiirustamata, nagu ulatuksid kopsud saapasäärde välja,” soovitas Fermín. „Selle triki õppisin ma kellegi Tiibeti munga käest, kui töötasin teataval põgusal, ent õpetlikul eluperioodil uksehoidja-kaldkriips-raamatupidajana ühes pisikeses sadamabordellis. See kelm tundis asja…”
Hingasin, nagu soovitatud, kolm korda nii sügavalt sisse, kui kopsud võtsid, ja kolm korda veel lisaks, ahmides endasse Fermíni ja tema Tiibeti guru tõotatud värske õhu kosutust. Mul hakkas pea kergelt ringi käima, aga Fermín toetas mind.
„Ärge nüüd päris katalepsiasse ka tarduge. Lihtsalt võtke ennast veidi kokku. Olukord nõuab rahulikkust, mitte kivistumist.”
Avasin silmad inimtühjadele tänavatele ja uinunud linnale mu jalge ees. Kell oli umbes kolm öösel ning hämaruse varjusurma vajunud Sant Pau hospitali kuplite, tornide ja võlvkaarte tsitadell joonistas Carmelo mäeharjalt levivasse koiduhämusse põimuvaid arabeske. Silmitsesin vaikides seda osavõtmatut Barcelonat, mida võib näha üksnes haiglaakendest, linna, mis on hoolimatu vaataja hirmude ja lootuste suhtes, ning lasin külmal end töödelda, kuni see mu meeled klaariks lõi.
„Te vist peate mind argpüksiks,” laususin.
Fermín püüdis mu pilgu kinni ja kehitas õlgu.
„Ärge nüüd üle ka soolake. Minu arust on teil lihtsalt vererõhk liiga madalale langenud ja teid on vallanud rambipalavik – see vabastab teid vastutusest ja pilgetest. Õnneks on lahendus varnast võtta.”
Ta nööpis lahti oma vihmamantli, põhjatu imede magasini, mis täitis vastavalt vajadusele kas liikuva ravimtaimepoe, kurioosumite muuseumi või siis tuhandetelt täiturgudelt ja suvalistelt oksjonitelt ära päästetud trääni varasalve aset.
„Ma ei saa aru, Fermín, kuidas te suudate kogu seda kila-kola kaasas vedada.”
„Füüsika edasijõudnutele. Kuna minu sale, kuid toonuses füüsis koosneb peamiselt lihas- ja kõhrkoest, siis toestab see laadung minu gravitatsioonivälja ning loob tõhusa vastasmõju tuultele ja tormidele. Ja ärge arvake, et saate mind sääraste ebakohaste märkustega nii hõlpsasti rivist välja lüüa, sest me pole ometi tulnud siia marke vahetama ega mõttelagedalt nina nokkima.”
Selle manitsuse peale tõmbas Fermín ühest oma arvukatest põhjatutest taskutest välja lapiku põuepudeli ning asus seda lahti kruvima. Ta nuusutas pudeli sisu, nagu hoovaks sealt paradiisi hõngu, ja naeratas tunnustavalt. Siis ulatas ta pudeli mulle ning noogutas, ise seejuures mind pühalikul pilgul silmitsedes.
„Jooge nüüd ja kohe või siis kahetsege igavesti.”
Võtsin põuepudeli tõrksalt vastu.
„Mis see on? Lehkab nagu dünamiit…”
„Rumalus. See on üksnes kokteil, mille ülesandeks on surnud taas ellu äratada – ja samuti elu suurte kohustuste ees araks löönud poisikesed. Minu enda meistrikäega loodud salajane retsept – koosneb ühesilmalise mustlase putkast hangitud krehvtisest viskist, mis tuleb segi raputada aniisiviina ja muu tuliveega ning tempida paari tilga magusa puuviljanapsiga ning ürdilikööriga, et tekiks see ainulaadne katalaanialik lõhnabukett.”
„Püha neitsi!”
„Jätke nüüd – just nii saab selgeks, kes on tõeline mees ja kes märgade kõrvatagustega poisike. Tõmmake see endale ühe klõmmuga rindu nagu leegionär, kes tungib sisse peenele pulmapeole.”
Kuuletusin ja kummutasin sisse selle rämeda mikstuuri, mis maitses nagu suhkruga segatud bensiin. Kleepekas kõrvetas mu sisemust nagu tulejutt ja enne, kui toibuda jõudsin, nõudis Fermín, et ma operatsiooni kordaksin. Sisikonna protesti ja soolikaid tabanud maavärinat eirates lõnksasin sisse teisegi annuse, tänulik vatise rahu ja meelekindluse eest, mida pakutud rüübe oli minus tekitanud.
„Noh?” päris Fermín. „Hakkas ju parem? Tõeline tšempionide pruukost.”
Noogutasin lõplikult veendununa, ise samal ajal õhku ahmides ja ülemisi särginööpe lahti päästes. Fermín kasutas juhust, et ka ise üks mehine lonks võtta, ning pani siis lapiku oma vihmamantli taskusse tagasi.
„Kus häda kõige suurem, seal keemia kõige lähem. Aga sellest juhtlausest ei tohi muidugi liiga suurde vaimustusse sattuda. Alkohol on nagu rotimürk või suuremeelsus – mida tihemini pruukida, seda vähem mõjub.”
„Olge mureta.”
Fermín osutas paarile Kuuba sigarile, mis ta teisest mantlitaskust välja turritasid, aga raputas siis pead ja pilgutas mulle silma: „Olin need kaks Cohibat, mis ma äärmise häda sunnil oma tulevase auväärt äia don Gustavo Barceló sigariniisutajast sisse vehkisin, tähtsaks puhuks kõrvale pannud, aga parem jätame need mõneks teiseks korraks. Te pole just oma parimas vormis ja ei kõlbaks ju ometi lapsukest kohe „esilinastuse” päeval orvuks jätta.”
Fermín äigas mulle sõbralikult vastu selga ja andis paar sekundit aega, et kokteiliaurud jõuaksid korralikult mööda mu sooni levida ja etanooli hägune rahu kinni katta mind haaranud tumma paanikatunde. Märgates meelte sumbumisest tekkinud klaasistunud pilku mu silmis ja laienenud pupille, mis andsid tunnistust tuimastatud meeltest, alustas Fermín kõnet, mida oli ilmselt öö otsa sepitsenud.
„Daniel, mu sõber, armas Jumal – või kes iganes tema äraolekul kohusetäitjana tegutseb –, on asjalood nõnda seadnud, et siinilmas on lihtsam saada isaks kui endale juhiload hankida. See kurb tõsiasi tähendab,