tugevasti enda vastu surus ning kiiresti põgenes. Selles primaatide sügavalt inimlikus käitumises peegelduvad meie enda vanemlikud instinktid. Kui mu vanem poeg kaheaastaselt suure kalatiigi äärde tatsas, sel ajal kui mina teda pildistada püüdsin, lasin kaamera kohemaid käest kukkuda, hüüatasin ja haarasin temast kinni. Tegu oli lapsevanema automaatse reaktsiooniga ja sel hetkel tundsin Fifiga hingesugulust.
Arstitöös olen leidnud kasu olevat sellest, kui vaatlen niisuguseid tavalisi seisundeid nagu ärevust ning aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ehk ATH-d evolutsioonilisest vaatenurgast. Teades, kuivõrd sarnased on šimpansi ja inimese DNA, mõtlen tagasi Frodole, ATH tunnustega alfaisasele, ning mõistan, miks need iseloomujooned aitasid tal edukalt oma kogukonda teenida ja miks taolised jooned võivad inimeses olla visalt püsinud. Aja jooksul olen üha paremini hakanud aru saama sellestki, kui tähtis on depressiooni ja ängistuse mõistmisel inimese enda unikaalne geneetiline laad.
Gombe šimpansidel on minu era- ja tööelule olnud sedavõrd tugev mõju, et kolmkümmend kaks aastat hiljem olin sunnitud vanemate poolt hoolikalt alles hoitud kirjad välja võtma ning neid oma loo aluspõhjana kasutama.
Raamatu esimene osa on kroonika sellest, kuidas ma kahekümne kahe aastaselt esimest korda Gombes käisin. Teises osas räägin oma arstitöös ette tulnud kliinilistest juhtumitest, mis näitavad, kui palju Jane’i ja šimpansidega koos veedetud aeg on mõjutanud minu tööd depressiooni, ärevushäirete ja muude meditsiiniliste seisundite all kannatavate patsientidega. Ja kolmas osa on emotsionaalne ülevaade sellest, kuidas ma kolmkümmend kuus aastat hiljem koos oma kahekümneaastase poja Tommyga Gombesse naasin. Seal on juttu minu taaskohtumisest Jane’i, šimpanside ja mitme endise abitöölisega. Muu hulgas räägin ka sellest, kuidas metsikus looduses elavatelt šimpansidelt saadud kogemused on mõjutanud minu lähenemist lastekasvatusele ja kujundanud minu maailmavaadet. Läbi terve raamatu tõstan esile suhteid Jane’i, oma poja, tansaanlasest abilise ja šimpansidega.
Gombes kogetu rajas ootamatu baasi minu elule arsti ja isana ning ajendas mind toetama šimpanside ja nende elukeskkonna kaitsmist. Nende harukordsete loomadega nende imelises maailmas koos veedetud aeg on aidanud mul paremini mõista, mida tähendab olla inimene.
Fifi
Fifi astus oma ema, karismaatilise matriarhi Flo jälgedes, keda Jane oli oma algusaastatel Gombes lähedalt uurinud. Fifi oli sündinud just enne Jane’i laagrisse saabumist. Kui mina Gombesse jõudsin, oli Fifi viieteistkümneaastane ning emana silmatorkavalt enesekindel ja mänguline. Nägin teda tihti Freudi kõditamas ja temaga koos maas veerlemas, mispeale Freud naeris ja küsis lisa. Mulle tohutult meeldis see muretu viis, kuidas Fifi kasvatas mitte ainult Freudi, vaid ka oma ülejäänud kaheksat järglast! Ta oli tugev ja energiline. Teda oli nähtud üksipäini toiduks väikest võsapukki jahtimas ja tapmas, mis üksiku emase puhul on ebatavaline. See Kasekela šimpanside kogukonna kindel ja väga austatud liige kütkestas ka uurijaid. Kõigist Kasekela šimpansidest oli just Fifi see, kes õpetas mulle, kui tähtsad on lastekasvatuses kannatlikkus, julgustamine ja usaldus.
Freud
Freud mängis kõigi ja kõigega. Kahe ja poole aastaselt oli ta kogenum ja enesekindlam kui enamik temavanuseid isaseid. Tema kehalised võimed olid hiilgavad, ta kiikus ja hüppas kõrgel puude latvades. Ema järel lipates tegi ta piruette, rippus vahepeal madalate okste küljes ja pidi siis ruttama, et talle järele jõuda. Ta võis terve paavianide karja närvi ajada ja seejärel kõrgele puulatva pageda, samal ajal kui viis suurt isast paaviani puu all ootasid. Juba varases eas ilmutas ta vilumust, enesekindlust ja kartmatust. Freudile oli määratud saada Gombe alfaisaseks.
Figan
Figan oli Fifi vanem vend ja kogukonna alfaisane. Väga viisakas, ent tugev ja enesekindel šimpans, kes ilmutas täpselt õiges koguses agressiivsust ja teatraalsust, et oma kõrget positsiooni alal hoida. Ta oli austatud, saleda kehaehitusega ja terane ning käitus vähem esiletükkivalt kui mõni teine kõrgel positsioonil olev isane. Teda toetas tihti tema vanem vend Faben, kes oli aidanud tal selle kõrge koha saavutada ja oli edaspidi abiks selle hoidmisel.
Passion
Võib-olla tugeva tungi tõttu toitu otsida ei olnud Passion just kõige tähelepanelikum ema ja reageeris kaheaastasele Profile vähem kui teised emad oma lastele. Kui Prof virises, ei pööranud Passion sellele alati tähelepanu, eriti siis, kui oli kõrgel puu otsas ametis puuvilja söömisega – isegi kui poeg oli lähedal. Veidi omaette hoidjana ei suhelnud ta eriti teiste šimpansidega ja täiskasvanud emaste seltskonnas kippus domineerima. Passion ja Pom (tema vanim järglane) tegid mõeldamatut: kahe aasta jooksul sõid nad ära vähemalt kolm kogukonda kuulunud pisikest.
Prof
Profile meeldis Passioni seljas sõites akrobaatilisi trikke teha, ent kui ema oli närvis, hajevil või lihtsalt tähelepanematu, kahanes Profi seiklushimu märkimisväärselt. Võib-olla sellepärast pööraski ta emale pidevalt tähelepanu, kui tunnetas, et too hakkab asukohta muutma. Ta hoidis Passioni lähedusse, eriti siis, kui too oli rohkem hajevil. Õnneks oli Profil vanem õde Pom, kes ema vähese mängulisuse kuhjaga tasa tegi.
Melissa
Kümneaastase Goblini ja kolmeaastase Gremlini ema Melissa oli vaikne, mõtlik ja ettevaatlik vanem. Ta viibis rühmades, kuid ei osalenud nii palju karvade sugemises ja muudes tegevustes kui teised. Gremliniga oli ta tohutult kannatlik, oodates kord pool tundi, millal too mängimise lõpetab, ja liikudes alles siis edasi. Tema ja Gremlin moodustasid hästi koos töötava paari ning nende omavaheline suhtlus oli keerukas ja peen.
Gremlin
Termiitide kogumise ja pesa ehitamise olulised kunstid sai Gremlin selgeks kiiresti. Selleks jälgis ta oma ema Melissat pikki perioode vaikselt ja keskendunult. Üks talle ainuomaseid jooni oli endaga midagi kaasas kanda – kas strühniinipuu vilja, mõnd lilleõit või kord isegi laagri lähedalt leitud vana särki. Teda nähti ka vastu õõnsat puutüve trummeldamas, mida tavaliselt tegid täiskasvanud isased. Veel midagi talle ainuomast oli viis, kuidas ta Melissa juurest varju otsis. Hirmu tundes sirutas Gremlin käe ema poole, andes niiviisi märku soovist, et too ta sülle võtaks. See oli väga iselaadi käitumine. Teised pisikesed hakkasid sarnasel puhul lihtsalt niitsuma ja läksid ise ema juurde. Gremlin oli enesekindel ja talle meeldis Freudiga mängida. Hiljem sai temast väga edukas ema ning ta oli esimene metsikult elav šimpans, kes kasvatas üles kaksikud järglased.
Minu onn.
Uurimisbaasi asukoha kaart: Gombe rahvuspark.
1
Saabumine Gombesse
1973. aasta juuni, Ida-Aafrikas Tansaanias asuv Gombe Streami rahvuspark
Istusin võlutult, selg vastu kõrge graatsilise õlipalmi toekat tüve. Minu ümber laiuva Tansaania metsa ilu ja võõrapärasus olid mind paigale naelutanud. Tundsin end selles ürgses ümbruses erksa ja