Fifi jälgedes: Minu seiklused metsikute šimpanside seas. John Crocker

Tundus, et ta oli eluga, mida ta šimpanse uurides Gombes elas, igati rahul. Ja ta sobitus siinsesse inimeste ja loomade koosellu laitmatult, osalt sellepärast, et oli nii karvane.

      Lopsakas džunglis ringi vaadates kujutlesin, kuidas Jane kolmeteistkümne aasta eest siia oli saabunud ja uuringuid alustanud. Ega ta eesootavat väga palju ette aimata osanud. National Geographicu filmides oli teda näidatud samasuguses ümbruses, ainult et pisut kõrgemal oru kohal metsas, niinimetatud Tipul binokliga šimpanse otsimas. Tõsiasi, et ta oli maganud Tipul ihuüksi, ilma telgita, täiesti looduse meelevallas, tekitas minus tõsist aukartust. Ühel Stanfordis peetud loengul tunnistas ta: „Need olid ühed mu elu õnnelikumad hetked.“

      Püüdsin hetkest rõõmu tunda ja mitte mõelda sellele, et tulevate nädalate jooksul ootab mind ees terve müriaad ülesandeid ja õppimist vajavaid asju. Näiteks olin just kohtunud kahe abilisega kaheteistkümnest – Hamisi ja Yasiniga –, kui veel üks neist välja ilmus ja end samuti Hamisina tutvustas. „Hujambo, Bwana Johni,“ ütles ta – tere, härra John. Minu segadust nähes selgitas ta, et on Hamisi Mkono, mitte Hamisi Matama, kellega olin enne kohtunud. Lisaks teadsin, et pean varsti hakkama vahet tegema ka erinevatel šimpansidel (paari-kolmeaastastel Skoshal, Profil, Freudil ja Gremlinil). Pean tegema märkmeid nende käitumise kohta ning jätma meelde näod, kehakeele ja häälitsused. See heidutas pisut.

      Sel juhendaval kohtumisel mu enesekindlus küll kasvas, kuid enamjaolt siiski kahanes – hakkasin hoomama, kui ebavõrdne oli nelja doktorandi sorav jutt ja kogemustepagas minu omaga võrreldes. Nad olid tulnud Cambridge’ist ja Oxfordist ning mõni oli juba teadusartikleid avaldanud. Ülejäänud kolme Stanfordi üliõpilase vaba ja vähem küps käitumine oli neile kontrastiks ja lohutas mind pisut. Tundsin nende mängulises ja vahel tobedas käitumises ära iseennast, kuigi töösse suhtusime kõik väga tõsiselt. Ja hoolimata sellest, et esialgu näis teadurite briti ja šoti aktsentidest õhkuvat eelkõige tarkust ja haritust, taandus see tunne nende siira ja sooja tervituse ees kiiresti.

      Mul tuli harjuda ka Aafrika endaga – siinse kuumuse, lõhnade ja kasina eluga lageda taeva all. Pidin elama üksi ühes neist hajusalt järve kaldale poetatud onnidest, mis jäid laagrist umbes kaheksasaja meetri kaugusele, kõik üksteise nägemisulatusest väljas. Väljavaade üksipäini pimedas Aafrika metsas magada pelutas pisut.

      Kohe esimesel päeval, kui uurijad ja abilised tutvustasid mulle minu osa uurimisrühmas, jalutas minu hämmelduseks rahulikult laagrisse mitu šimpansi. Esimene šimpans, keda ma nägin, oli Figan, tipp-positsioonil isane, kelle ema oli aasta eest surnud endine matriarh Flo. Ta tuli koos venna Fabeni ja hiigelsuure Humphreyga, nende õõtsuv kõnnak oli jõuline ja näod tõsised.

      Vaatepilt, mida need ilusad tugevad loomad pakkusid, võttis mu sõnatuks. Nad näisid ümbrust uurivat, inimestele tähelepanu pööramata. Kui nad tulid nii lähedale, et võisin nende võõrast lõhna tunda, ehmusin. Olime väga vaikselt ja liikusime aegamisi, et nende käitumisse mitte sekkuda. Meid ühendas šimpansidega tugev veendumus, et see mets kuulus neile ja meie olime vaid külalised, kellel nad lubasid seal viibida. Meie ainus ülesanne oli vaadata ja märkmeid teha. Tasapisi hakkasime kõik hindama neid pikki kuid, mida Jane’il oli tulnud taluda, enne kui šimpansid ta viimaks piisavalt lähedale lasid, et ta sai neid uurima hakata. Nüüdseks olid uurijad muutunud šimpanside jaoks lihtsalt maastiku osaks.

      Põnevus, mida pakkus kohtumine Kasekela šimpansikogukonnaga – viiekümne šimpansiga, keda Jane oli Gombes tundma õppinud –, varjutas peagi mured, mida Aafrika metsas elamine minus tekitas. Enda arvates olin õnnega koos, et sain vaadelda Flo järglasi, keda me nimetasime F-perekonnaks ning kuhu kuulusid Figan, Faben ja nende õde Fifi. Viieteistkümneaastane Fifi oli emaks kahe ja poole aastasele Freudile. Kahe minu uuritava perekonna hulka kuulusid ka vanemad õed-vennad. Noorukist Goblin rändas endiselt koos oma ema Melissa ja õe Gremliniga, sama lugu oli Pomi, Passioni ja Profiga. Lummavale ja kütkestavale šimpansikogukonnale lisasid iseloomu ka mõned rändavad noored täiskasvanud isased, nagu Satan, Jomeo ja Evered.