külast laisalt voolava Nene jõe ääres.
16. sajandil aga oli elu siin kui palju. Fotheringhay oli kuninglik mõis. Siinses lossis oli 1452. aastal sündinud Richard III. Esimene Tudoritest kuningas Henry VII, kes tappis Richardi Bosworthi lahingus, andis mõisa oma naisele Yorki Elizabethile, Henry VIII aga kinkis selle oma esimesele pruudile Catherine’ile Aragónist, kes sisustas selle täiesti uuesti. 1558. aastal päris mõisa oma vanema õe Mary Tudori surma järel troonile tõusnud Elizabeth I.
Ehkki mõis oli tihedasti seotud kuningliku perekonnaga, ei olnud Fotheringhay ega õigupoolest koguni Briti saared ette valmistatud selleks, mis seal pidi kohe juhtuma. Andrewsiga oli kaasas kaks kogu Inglismaa kõige tähtsamat aadlimeest, Shrewsbury krahv George Talbot ja Kenti krahv Henry Grey. Uks, millele Andrews koputas, oli peaaegu üheksateist aastat Inglismaal Elizabethi vangina veetnud Šotimaa kuninganna Mary ja Prantsusmaa leskkuninganna toa uks.
Uks avanes ja tulijad nägid põlvitavat Maryt, kes palvetas koos oma magamistoa teenijatega. Andrews ütles, et aeg on käes ja naine tõstis pilgu ning ütles, et on valmis. Ta tõusis ja kammerneitsid jäid seisma tema kõrvale.
Mary oli alles neljakümne nelja aastane. Sündinud ja kasvatatud kuningannaks, astus ta enesekindlalt uksest välja, otsekui läheks veel kord mõnele õukonnapeole. Ta oli peaaegu 180 sentimeetrit pikk ja käitus, nagu alati, antud olukorra kohaselt. Tema ilu ja veetlevust oli lapsepõlvest alates Prantsusmaal alati imetletud. Charmante ja la plus parfaite olid väljendid, mida tema kui tuntud isiku puhul kõige rohkem kasutati. Ta ei avaldanud välist muljet mitte niivõrd oma heade proportsioonidega näo, kaela, käte ja taljega, vaid tema tavatult soe iseloom lubas tal kiiresti saavutada teistega kontakti. Alati heatujuline ja reibas, võis ta olla väga suuremeelne ja armastusväärne. Tal oli habemenoana terav mõistus ja ta oli loomupäraselt hea vestleja. Seltsi armastav ja samas särav, võis ta käituda sõbralikult ja sundimatult niikaua, kui temaga lugupidavalt suheldi. Paljud tema kaasaegsed on märkinud tema imelist võimet jätta mulje, et just vestluskaaslase arvamus on see ainus, mida ta tõepoolest oluliseks peab.
Tegevusetusest, mille üle ta oma pika vangipõlve jooksul kibedasti kurtis, põhjustatud enneaegse vananemise tõttu oli tema ilu närbunud. Näojooned olid teravnenud, õlad längu vajunud ja selg kergelt kühmus. Omal ajal pehme valge naha ja laitmatu, marmorit meenutava jume poolest legendaarne nägu oli täidlasem ja tekkinud oli topeltlõug. Aga vangipõlv polnud muutnud kaugeltki kõike. Naise väikesed, sügaval istuvad pähkelpruunid silmad olid sama terased ja rahutud nagu alati ning punakaspruunid juuksekiharad näisid ikka säravad.
Mary oli olnud suurema osa ööst ärkvel ja kõigeks hoolikalt valmistunud. Ees seisis tema kõige tähtsam etteaste, tema suurim triumf ja ta oli kõik üksikasjadeni läbi mõelnud.
Tema riietus oli valitud olukorrale vastavalt. Kõik kehakatted olid mustad, välja arvatud valge linane loor. Pitsäärisega ja õhuline nagu gaasriie, ulatus loor peast üle õlgade kuni jalgadeni, nagu oli kombeks Prantsusmaal. Loori peale oli seatud väike valge batistmütsike. Müts ulatus naise laubale ja sellelgi oli pitsääris, mis jättis küllalt ruumi kahele poole välja ulatuvatele juuksekiharatele. Tihedast mustast satiinist kleit ulatus peaaegu maapinnani, kus sellele lisandus vedik. Kuldse tikandi ja sooblinahaga kaunistatud kleit oli kinni nööbitud tõrukujuliste mustade nööpidega, mille küljes olid pärlid.
Lähemal vaatlusel võis märgata karmiinpunast sametpihikut ja tikandiga kaunistatud mustast satiinist alusseelikut, mis mõlemad olid näha seal, kus kleidil olid moekad väljalõiked. Käsivarsi katsid rikkalike tikanditega ja lõhikutega itaaliapärased käised, mille all võis näha lihtsaid punasest sametist aluskäiseid. Kingad olid kõige peenemast Hispaania seemisnahast. Hiljem leiti, et tal olid jalas taevassinised hõbeniidiga tikitud sukad, mida hoidsid üleval rohelisest siidist sukapaelad, kõige selle all olid aga pehmed valged sukad, mida Mary kasutas, et kaitsta nahka hõõrdumise eest.
Ühes käes oli tal elevandiluust krutsifiks ja teises ladinakeelne palveraamat. Vöökohalt rippus alla palvehelmestest kee kuldse ristiga. Kaela ümber oli kuldne või hõbedane kett, mille küljes rippus medaljon Kristuse kui Issanda lambukese kujutisega.
Andrews ees ja kaks krahvi järel, sammus Mary mööda koridori suuremasse ruumi, kus ootasid tema teenijad, et teda tervitada ja temaga hüvasti jätta. Üks pealtnägija (võib-olla koguni Kenti krahv ise) kirjutab, et Mary manitses teenijaid olema jumalakartlikud ja sõnakuulelikud. Ta suudles naisteenijaid ja ulatas meesteenritele suudluseks käe. Ta palus ennast mitte taga leinata, vaid „olla rõõmsad ja palvetada tema eest”. Üks teenijaist rääkis hiljem, et Mary ei ilmutanud vähimatki hirmu ja koguni naeratas.
Seejärel laskus Mary mööda treppi esimesel korrusel olevasse suurde saali. Tema jalad olid reuma tõttu nii paistes ja põletikulised, et ta nõjatus tuge otsides kahe sõduri käsivartele. Kui väike rongkäik jõudis saali eesruumi, ootas neid lossivalitseja Andrew Melville, kes laskus põlvili ja hüüatas pisaraid tagasi hoides: „Madam, mul pole kunagi tulnud täita kurvemat ülesannet, kui pean teatama, et minu kuninganna ja kallis käskijanna on surnud.”
Mary vastas samuti nuttes: „Peaksite pigem rõõmustama ja mitte nutma, sest Mary Stuarti kannatused jõuavad nüüd lõpule.” „Täitke oma kohust,” jätkas ta, „ja öelge minu sõpradele, et suren unustamata oma usku ja nagu tõeline šotlanna ning tõeline prantslanna.”
Mary kogus end ja äkitselt muutus kogu tema olek. Ta heitis pilgu tagasi trepist üles ja hüüatas, et ta on „kurjuse küüsis”, ning nõudis, et teda saadaks tema enda teenijad. Ta hakkas mõlemat krahvi valjusti hurjutama, nii et nendel tekkis kartus, kas ta ei mõtle ometi korraldada veelgi suuremat stseeni ja ta tuleb väevõimuga suurde saali lohistada.
Shrewsbury seletas abitult, et tema ja Kent täidavad lihtsalt käsku. Seda kuulnud, lausus Mary pahaselt: „Palju vähemtähtsate isikute kui mina puhul ei keeldutud niisugust teenet osutamast.” „Madam,” vastas Kent, „seda ei saa lubada, sest kardetakse, et vähemalt mõni nendest teeb oma sõnadega tüli ja kurvastab Teie Hiilgust ning tekitab segadust … või püüab oma taskurätikuga pühkida teie verd, mis ei ole sobiv.”
„Milord,” tähendas Mary, „annan teile oma sõna ja luban nende nimel, et nad ei tee midagi niisugust.” Ega suutnud takistada end lisamast: „Te ju teate, et olen teie kuninganna nõbu ja põlvnen Henry VII suguvõsast ning olen abielu järgi Prantsusmaa kuninganna ja Šotimaa pühitsetud kuninganna.”
Krahvid panid pead kokku ja sosisklesid omavahel ning andsid siis Mary tahtmisele järele, nii nagu ta ikka oli harjunud saama. Kaks tema lemmikkammerneitsit, Jane Kennedy ja Elizabeth Curle ning neli kammerhärrat, nende hulgas Melville, võeti kaasa. „Allons donc,” lausus Mary jälle naeratades: „Nüüd võime minna.” Ta rääkis prantsuse keeles, sest see ja šoti keel olid tema emakeeled, inglise keelt oli ta raskustega õppinud alles vangistuses.
Kuna saatjaskond oli nüüd valmis, sammus Mary sihikindlalt suurde saali, Melville kandmas tema vedikut. Sissemarss oli eneseteadlikult kuninglik, Mary läks umbes sadakonna pealtvaataja ees otsejoones ruumi keskel asuva puidust lava juurde, mis oli kahe viimase päeva jooksul kiiruga püstitatud lahtise kamina juurde, milles lõõmas suur virn halge. Naine tõusis kahest platvormile viivast astmest üles ja istus talle pakutud madalale pingile, misjärel krahvid võtsid istet temast paremal, šerif aga jäi seisma vasakule poole.
Muidugi polnud siin mingit trooni. Tapalava kujutas enesest umbes pool meetrit kõrget ja veidi vähem kui neli korda neli meetrit suurt laudadest platvormi, mis oli kaetud musta puuvillkangaga, et varjata rohmakat ehitist, mida kolmest küljest ümbritses umbes pool meetrit kõrge reeling, neljas lahtine külg võimaldas saali madalamas osas olevatel pealtvaatajatel kõike segamatult näha. Samuti musta riidesse mähitud hukkamispaku kõrval oli padi, kuhu Mary pidi põlvitama.
Platvormil seisis ootevalmis kaks maskides meest, üks oli Londoni Toweri timukas ja teine tema abiline. Mõlemal oli üll valge põllega pikk must talaar, kirves oli toetatud lihtsalt vastu reelingut. Ruumi madalamas otsas olid Northamptonshire’i ja naaberkrahvkondade rüütlid ja härrasmehed suunanud pilgud rühmast sõduritest ümbritsetud tapalava