Ja siis tuli viimane üllatus. Kui timukas tõstis pea üles, eraldusid Mary punakaspruunid juuksekiharad ja valge mütsike peast. Valitseja viimane saladus tuli avalikuks, kui timukale jäi kätte ainult peotäis juukseid, pea aga kukkus tagasi põrandale ning veeres nagu õnnetu jalgpall pealtvaatajate poole ja kõik võisid näha, et see on „väga hall ja peaaegu kiilas”.
Korraga sai kõik selgeks. Šotimaa kuninganna oli kandnud parukat. Kokkutulnud jäid sõnatult vait, kuni Shrewsbury seda enam välja ei kannatanud ja puhkes nutma.
Kui timukas korjas pea uuesti üles, kogus end ka doktor Fletcher ja müristas: „Nii surevad kõik kuninganna vaenlased!”, mille peale surnukeha juures seisnud Kenti krahv kajana kordas: „Nii lõpetavad kõik kuninganna ja evangeeliumi vaenlased!” Siiski oli niisugune finaal küllalt õudne, et kutsuda esile puhastav katarsis. Isegi Londoni teatrites, kus kättemaksuteemalised näidendid ja tragöödiad olid jälle moes, ei olnud keegi midagi niisugust näinud.
Mary meeleheitel teenijad viidi hukkamispaigalt ära ja pandi oma tubadesse luku taha. Timukad riietasid parajasti surnukeha lahti, kui üks neist märkas, et kuninganna lemmikkoerake, skaiterjer oli olnud tema alusseeliku voltide vahel peidus ja lipsas nüüd tapalavale. Kui teda märgati, pani ta haledalt niutsudes mööda lava jooksu ja heitis viimaks maharaiutud pea ja surnukeha õlgade vahel üha laieneva vereloigu kõrvale maha. Kuna koera ei läinud korda eemale meelitada, viidi ta jõuga ära ja pesti puhtaks, aga loom keeldus edaspidi söömast. Ühe Mary teenija kinnitust mööda olevat koer varsti surnud, aga seda pole keegi kinnitanud.
Pärastlõunal põletati mustad riidekangad, hukkamispakk ja -padi, Mary rõivad ja ehted ning kõik muud verised asjad krahvide käsul lõkkeplatsil ära, nii et Mary katoliiklastest poolehoidjatele ei jääks mingeid reliikviaid märtrist, kellena lahkunu püüdis end näidata. Ikka veel suures saalis viibivad krahvkonna rüütlid ja teised jälgisid koristustöid ja kui krahvid olid ametliku aruande hukkamisest valmis saanud, kirjutasid nemadki sellele tunnistajatena alla.
Shrewsbury neljas poeg Henry Talbot saadeti suure kiiruga Londonisse, et veel samal õhtul aruanne riiginõukogule üle anda. Kui ta oli lahkunud, tõsteti surnud kuninganna maised jäänused kanderaamile ja viidi uuesti teisele korrusele palsameerimisele. Tapalava lammutati ja kõik kohalejäänud saadeti koju, välja arvatud šerif, kelle ülesanne oli matta hukatu süda ja siseelundid salaja kuhugi lossi ümbrusse. Mõned Mary ehted maeti ka nähtavasti kuhugi lossi lähedusse, sest sõrmus, mille ta oli saanud kihludes oma teise abikaasa Henry, lord Darnleyga, leiti hiljem varemetest ja pandi 1887. aastal Peterborough’s kõigile vaatamiseks välja.
Mitte keegi neist, kes olid olnud Mary viimase elupäeva tunnistajaks, ei suutnud seda kunagi unustada. Ükskõik, mida arvata tema iseloomust, ükskõik kuidas hinnata lugusid, mis õigustavad seda, kuidas teda sunniti troonist loobuma ja korraldati tema hukkamine, ikkagi oli sel päeval tegu kroonitud pea hukkamisega. Mary oli ju ametlikult kuninganna. Samal ajal Inglismaal võimul olnud ja kolmkümmend aastat temaga selle õiguse pärast rivaalitsenud Elizabeth oli ka ise väga huvitatud monarhia idee kaitsmisest, nimelt põhimõttest, et valitsejad peavad aru andma üksnes Jumalale. Ta tegi kõik, mis võimalik, et Mary hukkamist ära hoida, aga kui see polnud enam võimalik, siis püüdis ta süü selle eest veeretada teiste õlgadele.
Elizabethil oli kombeks probleemid kohe kindlalt käsile võtta. Ta andis enesele aru, et Mary surm muudab Briti saartel igaveseks suhtumist monarhiasse. Monarhi tapmine andis paratamatult hoogu parlamendile ja õõnestas alatiseks seda „jumalikku oreooli, mis kaitseb kuningat”. Ja see aitas propageerida teooriat rahva võimust – arusaama, et poliitiline võim peab kuuluma rahvale ja mitte nende valitsejale – ning mõtet, et rahvaesindajad on need, kes valitakse parlamenti. Just niisuguse ideoloogia võtsid kasutusele Mary mässulised lordid Šotimaal, et ta võimult kõrvaldada. Ja seesama teooria levis edaspidigi ning veelgi tulemusrikkamalt Prantsusmaal 250 aastat pärast Mary surma ning viimaks ka teisel pool Atlandi ookeani, kus šotlasest doktor William Small õpetas Virginias Williami ja Mary kolledžis eetikat ja poliitikat noorele Thomas Jeffersonile.
Kuidas võis juhtuda, et nii võimekas kuninganna nagu Mary, nii kaunis ja intelligentne, nii meeldiv ja maine, nii elurõõmus ja vastupandamatu, sattus lõpuks põlu alla ja kukutati? Üks põhjusi seisneb selles, et Elizabethi esimene minister ja peamine nõuandja neljakümne aasta jooksul William Cecil oli Mary vastane. Rohkem kui keegi teine oli just tema Mary languse süüdlane. Erinevalt Elizabethist oli Mary katoliiklane ja Cecili suurimaid ambitsioone oli muuta Briti saared täielikult ainult protestantlikuks kogukonnaks. Tema mõtteis oli vähe ruumi iseseisvale Šotimaale, sest püüeldes tagada Inglismaale tooniandvat seisundit, oli tal kogu aeg kokkupõrkeid oma šotlastest liitlastega. Kui Elizabeth tegi kõik, mis tema võimuses kaitsmaks monarhia jumalikku õigust sõltumata võimukandja religioonist, siis Cecil oli arvamusel, et parlamendil on õigus lahendada troonipärija leidmise probleem religioonist lähtudes, mis tähendas, et Mary troonitaotlused tuli iga hinna eest nurjata.
Nii surmas kui ka elus tekitas Mary alati kõige tugevamaid tundeid. Tema poolehoidjate meelest oli ta süütu ohver. Teda oli halvasti koheldud ja laimatud: ta oli kõigest poliitiline ettur nende sõnamurdlike šoti lordide ja auahnete prantsuse ning inglise poliitikute käes, kelle meelest oli ta ainult tülinaks ja neil teel ees. Kriitikute meelest oli Mary läbinisti paheline. Ta lasi ennast liialt mõjutada emotsioonidest. Ta valitses rohkem südame kui peaga. Ta oli femme fatale: manipuleeriv sireen, kes tantsides ja pidutsedes oma seksuaalsusega uhkeldas ega hoolinud sellest, kas keegi sellest ka aru saab.
Mary vaenlased jäid võitluses temaga peale. Mary on läinud ajalukku ja jõudnud meie teadvusse mitte kui terane ja karismaatiline noor valitsejanna, kes toetus jõule ja kellel läks korda – mõneks ajaks – hoida ühtsena lootusetult ebastabiilne riik, vaid pigem kui keegi, kes hoolis rohkem luksuslikust eluviisist ja lemmikloomadest. Ta oskas mängida rõdupublikule. Üks Mary hukkamise kirjeldusi räägib hurjutamisi tema „enamikku kogenud näitlejannasid ületavast näitemisoskusest”. Teatraalsus oli aga 16. sajandi võimukandjatele väga omane ja see kehtib Marygi kohta veelgi rohkem, kui see küüniline kirjeldus väidab.
Käesolev raamat üritab tõe Maryst välja selgitada, või siis jõuda tõele nii lähedale kui vähegi võimalik: näha teda tervikuna kui naist, kelle valikud ja otsused olid mõistusepärased ning mitte kõigest pundar stereotüüpe või sobivalt ja suvaliselt kokku traageldatud müütilisi arvamusi. Sellest loogikast lähtudes tuleneb ka meetod: kirjeldada Mary elu ja jutustada tema lugu kasutades originaaldokumente, mitte aga toetudes trükis avaldatud dokumendikogumikele või toimetatud kokkuvõtetele, mis tihtipeale on koostatud eesmärgiga põlistada, mitte aga uurida legende. Võib olla üllatav teada saada, et niisuguseid dokumente on säilinud aukartustärataval hulgal arhiivides ja teaduslikes raamatukogudes nii Edinburghis, Pariisis ja Londonis kui ka Inglismaa ja Washingtoni ning Los Angelese väärikates majades. Mõnda neist pole lugenud 1840. aastast saadik ükski ajaloolane. Paljusid pole lähemalt uuritud 1890. aastatest alates ning nende hulgas on ka kahe kuulsa niinimetatud laekast leitud kirja käsitsi kirjutatud koopiad.
Eesmärk on kirja panna Mary lugu, kus võimalik, lasta tal endal rääkida seda oma sõnadega, aga samuti arutleda selle üle, miks on teiste räägitud jutud täpselt samadest sündmustest sageli silmatorkavalt erinevad. Alles siis, kui see tehtud, on võimalik müriaadi jagu fakte korralikult läbi sõeluda, sündmuste areng ära seletada ja mõista ning suunata valgusvihk tema tormilisele elule.
1
ESIMENE AASTA
Mary Stuart sündis kõige külmemal talvel. Lumevaip kattis maad ja Inglismaad ning Šotimaad ühendavad kitsad rajad ning looklevad teed olid täiesti umbes. Kariloomad, kes suvekuudel rändasid ringi Kesk-Šoti madalikul ja piiriala orgudes, konutasid oma madalates kivilautades. Tweedi jõgi, mis enamasti voolas Berwicki juures piiri idapoolses otsas raevutseva voona merre, oli kinni külmunud. Kui tavaliselt kulus ratsanikul viis või kuus päeva, et toimetada tähtsad sõnumid Edinburghist Londonisse, siis uudis Mary sünnist jõudis Alnwickist Northumberlandis kõigest mõni miili kaugusel lõunas asuvasse Berwicki alles nelja päevaga.
Vastsündinu