ole armastus üksnes idee.
Esimeses peatükis “Peeglisse vaatamine” uurime lähemalt peegliprintsiipi. Selle printsiibi kohaselt peegeldab meie kogemus maailmast meie suhet iseendaga. Me näeme asju mitte sellistena, nagu need on, vaid nagu me ise oleme. Niisiis peegeldab maailm kõige tähtsamat tõde meie kohta, mis kõlab: “Ma olen armastuse vääriline.” Samuti peegeldab see meie peamist hirmu “Ma ei ole armastuse vääriline”. Maailm võib olla pime ja üksildane paik, kui me oleme oma südamest võõrdunud ega armasta iseennast. Ometi võib üksainus siirast enesearmastusest sündinud tegu aidata meil kogeda kogu loodu hellust ning näha maailma uues valguses. Esimese peatüki vaimsete harjutuste hulka kuuluvad harjutus “Lase elul end armastada” ja meditatsioon “Armastuse palve”.
Teises peatükis “Oma elu jaatamine” räägime Louise’iga enda kooliajast ja sellest, kuidas meid algselt õpetati maailma nägema. Ma jutustan loo ühest kolledžis kuuldud loengust, mis jäädavalt muutis minu ettekujutust maailmast. Selle pealkiri oli “Kas sa siiralt, päriselt, tõsiselt usud, et katkine autokumm võib panna su pea valutama?”. Me palume sul kaaluda võimalust, et elu ei tauni sind, ei kritiseeri sind ega mõista sind hukka. Me kannatame omaenda vaimuseisundite all. Teised inimesed võivad meile samuti haiget teha, kuid elu ise ei ole meie vastu. Miks peaks olema? Elu on sügavalt jaatav. Me oleme kogu loodu väljendused ning elu tahab, et me oleksime see Ehe Mina, kelleks me oleme sündinud. Selle peatüki vaimne harjutus on “Kümme punkti”.
Kolmas peatükk “Järgne oma rõõmule” on sisehääle kuulamisest. ““Elu armastab sind” ei tähenda, et sinu tahtmine peab alati peale jääma, vaid vastupidi – sa ei tohi endale ette jääda,” ütleb Louise. Louise räägib oma sisemisest kellukesest ja mina kõnelen oma Jah’ist suure algustähega. Elu püüab alati meid juhtida, toetada ja innustada. Mõnikord oleme liiga endasse süüvinud ja oma kurbusse uppunud, et seda märgata. Afirmatsioonitahvli loomine on vaimne harjutus, mis aitab sul oma rõõmule järgneda ning elada elu, mida armastad.
Neljas peatükk “Minevikule andestamine” on meie uurimuse keskpunkt. Siin käsitleme mõningaid tavalisi takistusi, mis ei lase elul meid armastada, näiteks pattulangemist – ettekujutust süütuse kaotusest, omandatud väärtusetustunde allikat. Me vaatame lähemalt süütunde lugu: superego poolt sisendatud kujutelm, et kunagi elu armastas mind ja ma olin armastuse vääriline, ent enam mitte. Me räägime tööst sisemise lapsega ja sellest, kuidas tagasi saada oma algupärane süütus. Vaimse harjutuse pealkiri on “Andestuse skaala”. See on üks võimsaimaid andestamisharjutusi, mida teame.
Viiendas peatükis “Ole tänulik praegu” vaatleme Louise’iga baasilise usalduse printsiipi, mis on psühholoogide arvates elulise tähtsusega nii lapse arengus kui ka täiskasvanu elus. Me sünnime baasilise usaldusega. See on teadmine – me tunneme seda südamepõhjas –, et me oleme osa loodud maailmast ning meid toetab armastav ja helde Ühtsus. Baasiline usaldus tähendab omaksvõttu, et elu pole miski, mis lihtsalt juhtub sinuga, vaid see juhtub sinujaoks. See on arusaam, et just sinul on kõige vahetum ligipääs oma elule. Iga kogemus – hea või halb, õnnelik või kurb, kibe või magus – pakub sulle võimalust lasta elul end armastada. Selle peatüki vaimne harjutus “Igapäevane tänulikkus” kätkeb tänulikkust ja tööd peegliga.
Kuues peatükk “Õpi vastu võtma” keskendub budistlikule heatahtliku universumi teooriale. Louise kõneleb kogemusest, mille sai, kui maalis Buddha portreed “Õnnistav Buddha”. Selle maali lõpetamisele kulus Louise’il viis aastat. Maalimine oli tähendusrikas meditatsioon, mis aitas tal sügavamalt tajuda elumustris peituvat armastavat headust. “Elu püüab meid alati armastada, kuid me peame olema avatud, et seda näha,” ütleb Louise. Selle peatüki vaimseks harjutuseks on “Tänulikkuse päevik”. Päeviku eesmärk on aidata sul paremini mõista, kuidas elu sind praegusel hetkel armastab.
Seitsmendas peatükis “Tuleviku tervendamine” jõuame küsimuseni, kas universum on sõbralik. Räägitakse, et Albert Einstein olevat nimetanud seda kõige tähtsamaks küsimuseks üldse. Mina ja Louise usume, et samavõrra tähtis on küsimus, kui sõbralik mina olen. Kõige sügavamal tasandil on meie elu eesmärk olla armastav peegel maailmale. Meie siht pole kõigest lasta elul end armastada, vaid ühtlasi armastada elu vastu. Me oleme siin, et maailma armastada. Kui igaüks meist teeks seda kas või natukene rohkem, poleks maailm nõnda hirmutav paik. Seitsmenda peatüki vaimse harjutuse pealkiri on “Maailma õnnistamine”.
Me oleme Louise’iga nii õnnelikud, et sa hoiad meie raamatut käes. Me oleme tänulikud võimaluse eest kirjutada see raamat ühiselt. Me loodame ja palvetame, et meie töö toetab sind, kui püüad lasta elul end armastada ja olla armastav jõud selles maailmas.
Elu armastab sind!
Louise Hay ja Robert Holden
ESIMENE PEATÜKK
Peeglisse vaatamine
Armastus on peegel,
mis valgustab sinu olemust, kui sul on julgust sellesse vaadata.
Rumi
On tänupüha.
Naudime Louise’iga pidulikku lõunat koos pere ja sõpradega. Meid on pandud kõrvuti istuma suure ovaalse söögilaua äärde, mis on rikkalikult kaetud kahe suure kalkuni, mahekasvatatud köögiviljade, gluteenivaba leiva, “Cabernet Franci” veini ja krõbeda mandlikattega kõrvitsakoogiga.
Heather Dane on valmistanud toidu suure armastusega. Ta küll kinnitab, et tema abikaasa Joel väärib samuti kiitust. Ehk on tema Toidu Ülemmaitsja. Vestlus voolab. Meeleolu on ülev. “Elu armastab sind,” ütleb Louise, kui tõstame tänupüha puhul klaasid.
Pärastlõuna veeredes ilmub Heatheri maagilisest köögist veel hõrgutisi. Ovaalne söögilaud aina tühjeneb ja täieneb. Ma kujutan ette, et laud naudib pidusööki ühes meiega. Siis lahkub üks meist, Elliot, lauast ja kõnnib risti läbi toa seinal rippuva peegli ette. Elliot seisab vagusi peegli ees. Seejärel kummardub ta ettepoole ja suudleb peeglit. Louise ja mina märkame seda ning naeratame teineteisele.
Mõne aja pärast tõuseb Elliot uuesti lauast. Ta kõnnib tagasi peegli juurde. Ta suudleb peeglit uuesti. Ta naaseb laua juurde. Ta on väga õnnelik. Ta ei tea, et me jälgime teda, kuigi nüüdseks näevad teda kõik. Ja me oleme võlutud. Vaadake, Elliot on ainult 18-kuune. See, mida ta teeb, on loomulik ja mänguline. Lapsed suudlevad peegleid.
Taibanud, et tal on publik, kutsub laps oma isa, Gregi, kaasa. Greg ei taha lauast lahkuda, aga Elliot ei jäta järele, vaid püüab isa kätega vehkides ja üksikuid talle teadaolevaid sõnu kasutades enda juurde meelitada. Greg ei suuda oma poja manöövritele vastu panna ning üsna pea istub ta peegli ees. Elliot suudleb peeglit esimesena ja ootab siis, et Greg teeks sama. Greg sätib end peegli ees, seejärel kummardub ettepoole ja annab peeglile suud. Elliot plaksutab käsi ja hõikab rõõmust.
“Louise, kas sina mäletad, et suudlesid enda peegelpilti, kui olid väike?” küsin.
“Ei, aga kindlasti tegin seda minagi,” vastab ta.
Seejärel küsib Louise minult, kas ma mäletan, et suudlesin väiksena peeglit.
“Ei, ma ei mäleta,” vastan.
“Me kõik olime kunagi sellised,