“Peegliga töötades,” vastab Louise, nagu oleks vastus ilmselge.
“Miks peegliga töötades?”
“Peeglitöö aitab sul end uuesti armastama hakata,” selgitab ta.
“Nii nagu me end lapsena armastasime?”
“Jah. Ja kui sa end armastad, siis näed, et elu armastab sind ka,” lisab ta.
Peegli suudlemine
Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval olen oma poja Christopheriga üksinda kodus. Mu naine Hollie ja tütar Bo on läinud kohalikku keraamikakohvikusse Kew Gardensi lähedale, et kahekesi, nii-öelda naised omavahel, aega veeta. Bo on just saanud neljaseks ning väljendab oma loomingulisust kaunilt ja suure rõõmuga. Varsti on nad tagasi kodus ja ma saan näha Bo värskeimat kunstiteost. Kahtlemata toob ta koju vikerkaarevärvides taldriku, südametega loperguse tassi või roosaks värvitud jänese-pojakujulise soolatopsi – kindlasti midagi, mis meenutab sõgeda Kübarsepa teepidu raamatust “Alice imedemaal”.
Christopher on peaaegu kuuekuune. Mul on tunne, nagu oleksin teda terve elu tundnud. Mõnikord, kui meie silmad kohtuvad, haihtuvad need rollid, mida etendame. Ma ei ole enam isa ja tema ei ole enam laps – me oleme hoopis kaks hingesõpra, kes veedavad koos aega. Mul on olnud Bo’ga mitmel korral täpselt samasugune kogemus. Ma ei suuda ette kujutada oma elu nendeta ning mul on tunne, et see oli saatus, et me üksteist leidsime. Louise usub, et me valime perekonna, kes annab meile eluteeks vajalikud õppetunnid ja annid. Oma raamatus “Tervenda end ise” (You Can Heal Your Life) kirjutab ta:
Ma usun, et me oleme lõputul rännakul läbi igaviku. Me saabume sellele planeedile, et omandada teatud õppetunnid, mis on meie vaimseks arenguks hädavajalikud. Me valime oma soo, nahavärvi ja kodumaa ning seejärel otsime üles täiusliku paari vanemaid, kes peegeldavad meie mustreid.
Hollie ja Bo helistavad ning ütlevad, et nad on teel tagasi koju ning et neil on Christopherile ja mulle kingitusi. Ma panen telefoni käest ja märkan, et Christopher naeratab. Nagu enamik imikuid, nii naeratab ka Christopher palju. Kui Christopheril on naerutuju, ei suuda ta end enam tagasi hoida ja naeratab kõigele, isegi sellistele asjadele nagu tühi lillevaas, tolmuimeja või kruvikeeraja. Ma võtan Christopheri sülle ja viin ta kamina kohal rippuva peegli ette.
“Kallis Christopher, mul on suur rõõm tutvustada sulle Christopheri,” ütlen, osutades näpuga tema peegelpildile. Christopher aga ei naerata enam. Ma olen üllatunud, sest uskusin, et enda peeglist nägemine paneb ta naeratama. Ta ju naeratab kõigele. Ma tutvustan uuesti Christopherile tema peegeldust. Christopher ei naerata ikka veel. Tema näoilme on tegelikult täiesti mittemidagiütlev. Otsekui ei näeks ta mitte midagi. Isegi mitte tühja lillevaasi.
Miks ei naeratanud Christopher, kui end peeglist nägi? Uurinud veidi lapse arengupsühholoogiat, avastasin, et on üsna tavaline, et imikud ei naerata enda peegelpildile. Nad ei tunne end veel ära. Miks nii? Ma küsisin Louise’ilt, mida tema arvab. “Imikud ei samastu veel oma kehaga,” vastas ta otsekoheselt, nagu tal kombeks on.
Imikud on nagu hingelinnud, kes lendavad oma kehast mööda ega malda veel sellesse laskuda. Kui nad vaatavad peeglisse, ei osuta nad oma kehale ega mõtle, et see olen mina või et see on minu”. Imikute sisemaailm on puhas teadvus. Neil pole ühtegi mõtet “minast”. Neil ei ole minapilti. Nad ei ole veel loonud endale isiksust, teisisõnu maski. Neil pole veel neuroosi. Nad on endiselt vaimust täidetud. Budistide meelest on nad äratuntavad üksnes oma algse näo ehk hingenäo järgi.
Tavaliselt hakkavad lapsed oma peegelpilti ära tundma 15. ja 18. elukuu vahel. See on peegli staadium või stade du miroir, nagu psühhoanalüütik Jacques Lacan seda nimetas. Pole ime, et Elliot tänupüha pidusöögil nii lõbusasti aega veetis. Ja nagu oodata oli, hakkas ka Christopher, kui ta sai Ellioti vanuseks, peeglit suudlema. Samuti musitas ta suurt ümmargust vannikraani, sädelevaid lusikaid, teraskastruleid, klaasist uksenuppe ning kõike muud, mis tema peegelduse kinni püüdis.
Alates kolmandast eluaastast muutub peegel sõbraks. Lapsed armastavad oma peegelpilti. Nad hakkavad aduma, et neil on keha. Siiski käivad nad oma kehaga ringi ükskõikselt. Keha ei ole nende juures kõige olulisem, vaid ainult inimese olemasolule hädavajalik vorm. See on aeg, mil tehakse nägusid, poosetatakse, mängitakse näopeitmismänge ning leiutatakse tobedaid tantse. Enda peeglist vaatamine lõbustab Christopheri ja Bo’d tohutult. Nad mängivad tihti oma peegelpildiga, nagu Peeter Paan mängis oma varjuga.
Oma Minaga eksperimenteerimine on algul tore, kuid see ei jää nii alatiseks. Samastudes aegamööda enda eraldiseisva minaga – egoga –, kogeme oma hingeelus uut nihet. Me muutume peegli ees eneseteadlikuks. Me oleme kaamera ees häbelikud. Me kas igatseme tähelepanu või hoidume sellest. Me pöörame armastuse teelt kõrvale hirmu poole. Me hakkame endale hinnanguid andma ja me kaotame silmist enda algse näo. Peeglisse ilmuv kujutis on kokku pandud hinnangutest. See ei ole päris sina.
Hingelind, mis on meie tõeline loomus, laulab jätkuvalt, kuid tema laul ei kosta üle isoleeritud ja hirmunud minapildi või ego läbilõikava kisa. Ilu, mida me kunagi peeglis nägime, on endiselt meiega, aga meie hinnangud moonutavad seda. Niipea kui me lõpetame endale hinnangute andmise, võime seda uuesti näha. Hinnangulisusest on saanud harjumus, millega me samastume. Me oleme pannud ennast uskuma, et hinnangu andmine on sama mis nägemine, ent tegelikult on hoopis vastupidi. Sa näed ainult siis, kui lakkad hinnanguid andmast.
Ebapiisavuse müüt
“Minu esimene enesetapukatse oli üheksa-aastaselt,” räägib Louise mulle.
“Mis juhtus?” küsin.
“Noh, ilmselgelt see ei õnnestunud,” ütleb ta.
“Maailm poleks kunagi Louise Hayga kohtunud, kui see oleks õnnestunud,” sõnan.
“See on tõsi,” vastab Louise mulle naeratades.
“Mis siis ikkagi juhtus?”
“Mulle öeldi, et ma ei tohiks kunagi süüa teatud marju, mis kasvasid mäenõlval, sest need on mürgised ja ma võin surra. Niisiis ühel päeval, kui elu muutus talumatuks, sõin neid marju ja ootasin maas lamades oma surma.”
Istume Louise’iga tema kodukabinetis San Diegos täispika peegli ees. Me jagame teineteisega oma lapsepõlvelugusid. See oli Louise’i idee, et me võiksime kõnelda peegli ees. Rääkides vaatab ta otse peeglisse. Ta hoiab oma peegelpildiga kindlat silmsidet. Mind rabab, kui aus ja haavatav ta lubab endal olla. Jutustades mulle oma lapsepõlvest, on tema hääletoon vaikne ja lahke. Tema sõnades peitub endiselt kurbust. Ta on täis kaastunnet üheksa-aastase iseenda vastu.
“Miks sa tahtsid end tappa?” küsin.
“Ma ei tundnud end armastuse väärilisena,” vastab ta.
“Kas sa olid kunagi tundnud end armastuse väärilisena?” küsin.
“Jah, alguses. Kuid kõik hävines, kui minu vanemad lahutasid. Minu ema abiellus seejärel mehega, kes tarvitas minu kallal nii füüsilist kui ka seksuaalset vägivalda. Meie kodus oli palju vägivalda.”
“Mul on kahju seda kuulda, Lulu.”
“Minu perekonna sõnum mulle oli, et ma ei ole armastuse vääriline,” ütleb ta.