Kapuutsiga mees peab olema Kate’i ja Lee tapja. Ellie ei tohiks aidata tal oma kuritegu varjata, aga perekonna turvalisus oli peamine. Ta teeks kõik, et kaitsta oma vanaema ja tütart.
Kõik.
Verandatrepi ees ta peatus ja vaatas üle õla. Tuul oli tugev ja tõi lund katuselt pähe. Ta värises ja adrenaliini lahtudes muutus närviline kuumus kehas külmatundeks. Pilk peatus tee ääres seisvatel autodel. Kas keegi võib neis sõidukites istuda?
Ma jälgin...
KAHEKSAS PEATÜKK
Lindsay,
November
Ma löön autoukse kinni. Ema lehvitab ja sõidab minema. Jäähalli ees betoonist eendil seistes vaatan ma suure hoone esikülge.
Miks nad mind vihkavad?
Toksin musta Converse’i tossu ninaga betooni. Ma ei taha sisse minna. Ema läks toidupoodi. Võiksin minna maja taha ja oodata, kuni vabatrenn saab läbi. Enne siia kolimist kibelesin ma jääle. Nüüd on mul ükskõik. Ma tahaksin uisutamise pooleli jätta. Minust ei saa ju olümpiavõitjat või midagi niisugust. Ma uisutan, sest see meeldib mulle.
Jääl olen alati oma probleemid unustada saanud ja nüüd tahavad nad ka selle minult ära võtta. Koolis on koridorides kaamerad ja õpetajad kõikjal. Seal on kiusajatel raske mulle muud teha, kui mu uhkust haavata. Liuväljal on mu piinajad otsustanud loominguliseks hakata.
Ma mängin oma huulerõngaga. Ema tuleb sisse, kui on poes ära käinud, et küsida treener Victorilt mu treeningute kohta. Kui ma ei uisuta, esitab ema küsimusi. Ta torgib mind seni, kuni ma hakkan veritsema. Siis süüdistab ta mind hädaldamises. Ta ei lase millelgi oma uut elu ära rikkuda. Ta armastab New Yorgi osariiki. Mina ja isa mitte.
Meie uus kodu asub väikeses asulas peaaegu nelja tuhande ruutmeetri suurusel krundil. Suures kollaseks ja valgeks värvitud kahekorruselises majas on neli magamistuba, veranda ulatub üle terve maja esiosa. Maja taga on aas ja mets. Olles elanud viimased kuus aastat San Francisco möbleeritud „kingakarbis“, kibelesid mu vanemad sellesse eeslinna õndsusse. Läbi metsa viib teerada minu kooli juurde, ehkki ma ei tohi jala minna. Vanemate meelest pole see turvaline.
„New Yorgi põhjaosa on roheline. Me hoiame kokku nii palju raha, et sa saad hobuse, kui tahad. Talvel on seal lumi maas.“ Nad räägivad seda, nagu aitaks see sõpradest ja armastatud linnast lahkumise meeldivaks muuta.
Ma ei usu seda ikka veel.
Mida ma hobusega peale hakkaksin? Meil pole kassigi olnud. Korter oli meile kolmele kitsas. Seal polnud ruumi hamstri ega akvaariumi jaoks, aga mulle oli see kodu.
Me oleme siin elanud kolm nädalat. Seni on normaalne olnud vaid ilm. Et endale seda ainsat plussi meelde tuletada, sulen silmad ja keeran näo päikese poole. Selle kiired soojendavad mu põski ja muudavad silmalaud seestpoolt veripunaseiks. Talv on siiani leebe olnud. Vastupidiselt vanematele, ei oota mina lund ja jääd. Ma ei saa aru, miks see mu vanemate arvates on nii suur asi. Ma olen ju ennegi lund näinud. Californias elades käisime paar korda Tahoes lumelauaga sõitmas. See polnud minu jaoks. Olin rohkem näoli maas kui laual püsti. Teisalt, kui tee ääres olev järv ära külmub, saan seal uisutada. Ei peagi jäähalli tulema.
Otsin telefoni taskust välja. Jose pole San Franciscost sõnumit saatnud. Tunnen Californiast ja sõpradest puudust, nii et sisemuses on tühi pakitsus, nagu nälg, aga toit seda ei leevenda. Aga pole vaja muretseda. Jose – ta on mu parim sõber, mitte peika – pole veel koolist kodus. Calis on lõuna. Ta saadab mulle pärastpoole sõnumi ja siis ei tunne ma end ehk nii üksildasena. Kui Wifi signaal püsib, saame õhtul isegi Skype’is suhelda.
Tunnen puudust sellest, kui iga päev temaga pärast kooli Bay City jäähallis treenimas käisin. Jose on samuti iluuisutaja. Ta teab, mis tunne on, kui sind kiusatakse. Tahan lihtsalt minna koju ja sellest õuduste eeslinnast minema pääseda. Igatsen kail jalutada ja merilõvide haukumist kuulata. Igatsen kõike alates järskudest tänavatest kuni värskete mereandideni. Siinne sushi on jama ja noored nõmedad.
Nüüd oleks mõistlikum sisse minna. Keegi tuleb välja. Edasijõudnute grupi liige ja tema ema. Nende trenn on vist lõppenud. Võib-olla on Regan ja Autumn, minu piinajad, samuti juba läinud.
Tüdruku ema hoiab naeratades ust lahti, mis on kui pärani suu, mis soovib mu elutahte alla neelata. Olen üleliia dramaatiline, aga selline tunne mul on – see eesootava katastroofi tunne, mis mu rinda muserdab.
Lähen läbi fuajee ja mööda koridori liuvälja äärde. Vabatrenn on alanud. Soojendust teeb kaksteist uisutajat. Neid jälgides nõjatub treener Victor liuvälja vaheseinale. Ta noogutab minu möödudes. Ma vaatan jääle. Reganit ja Autumni pole näha. Pidage. Nende isad lähevad Victori suunas. Treener püüab uisutajaid jälgida. Olen siin olnud vaid mõne nädala, aga tean, kuidas asjad käivad. Kodus oli üsna sama olukord. Regan ja Autumn on võistkonna staarid. Nende isad maksavad iga kuu jäähallile suuri summasid. Nad on maksnud Victori täisteenuse eest. Nüüd pühendubki ta neile. Kuulen katkeid nende jutuajamisest, midagi selle kohta, et Victor peab end kokku võtma. Kui nad järgmisel aastal riiklikele võistlustele ei jõua, otsivad nad uue treeneri.
Mul on Victorist kahju. Minu vastu on ta kena olnud, aga olgem ausad – ta on seitse aastat klubis töötanud ja mitte ükski tema uisutajatest pole ühtegi tähtsamat võistlust võitnud. Tean, et osaliselt on asi vedamises. Ta ei saa otsustada, kes liitub klubiga ja kes mitte, aga vanemad otsivad kõikvõimalikke põhjusi, kui nende kullakesed kaotavad. Lisaks räägitakse Victori suhtest ühe uisutaja abielus emaga ja see pole tema esimene vääratus. Tundub, et Victor on kiimane krants. Võeh. Ma ei suuda isegi mõelda sellele, et nii vana mees seda teeb. Ma ei tea, kas see on tõsi, aga skandaal ei aitaks tal töökohta säilitada. Ta on niigi töökoha kaotusest ühe hooaja kaugusel.
Riietusruumi viib teine uks. Kaenlaalused tõmbuvad higiseks, kui ma lähen üle kitsa koridori ja lükkan lahti tüdrukute riietusruumi ukse. Kui Regan ja Autumn pole jääl, peavad nad olema siin. Mida teha? Victor nägi mind. Pean jääle minema, või ta ütleb mu emale, et ma ei treeni ja raiskan ema raha. Tundub, et Victor on minust huvitatud.
Selles pole midagi erilist. Ta pole ju maailma parim treener. Aga tema kiidusõnad on siiski meeldivad.
Hääled kajavad tuhaplokkidest seintelt ja metallist kappidelt, mis moodustavad neli U-tähe kujulist sektsiooni. Esimeses vahes on kuus tüdrukut. Reganit ja Autumni pole veel näha, aga ma tean, et nad on siin. Mu süda jätab lööke vahele ja sisemuses keerab. Möödun teisest vahest ja seal nad on, riides ja panevad varustust spordikotti. Veel viis minutit, ja ma oleksin neist pääsenud.
Oma ilusate triibutatud juuste ja trendikast kaubamajast ostetud riietega on nad rohkem California elanike moodi kui mina. Nagu alati, panevad nende vihkavad ja agressiivsed pilgud mu seesmiselt värisema. Metalne kõmin taandub. Nende vaenulikkus muutub käegakatsutavaks, nähtamatuks jõuks, mis surub vastu mu keha ja pigistab mul õhu kopsudest välja.
Nad vihkasid mind esimesest silmapilgust. Miks? Kas asi on mu musta värvi riietes? Võrreldes oma sõpradega, olen mina üsna tagasihoidlik. Mul pole tätoveeringuid. Mustad juuksed, tanksaapad ja huulerõngas ei ole just ebatavalised. Paljud noored riietuvad meie koolis nii, aga jää peal on teisiti. Jääl torkan ma silma nagu Frankenstein. Pääsesin vaid uustulnukate võistkonda, nii et miks nad nii väga minust vabaneda tahavad?
Ajan lõua ette ja pööran pilgu kolmanda vahe poole, kus kolm nooremat tüdrukut kapiuksi sulgevad ja varustusekotte kokku korjavad. Reganist ja Autumnist möödudes ma komistan ja kukun. Lõug tabab betooni. Hambad plaksatavad kokku, nii et nägu ja pea kumisevad valust. Spordikott libiseb üle põranda ja riivab ühe minu poole tuleva tüdruku jalga.
„Vaata ette, väärakas.“ Ta lööb selle jalaga eemale.
Ma vaatan maha. Regani koti nurk ulatub vahekäiku. Ta tuleb minu poole. „Issake. Oled sa terve?“ Tema hääl on vastikult imal ja tema huulte õel kaardumine näitab tema tegelikku suhtumist.
„Jah,“