kulmu. „Siin on piisavalt rinnapiimaasendajat ja mähkmeid, et jätkuks mõneks päevaks, aga beebil on koolikud.“
„Koolikud?“
„Ta nutab öösel.“
„Oh.“ Grant pani telefoni juures olevasse märkmikku kirja beebi söötmisega seotud info.
Naine vaatas teda kahtlevalt. „Ma ei laseks koera beebile liiga lähedale. Olete te kunagi imiku eest hoolitsenud, major? Kasuperes öeldi, et see laps on keeruline isegi kogenud hooldaja jaoks.“
„Jah.“ Tegelikult oli ta iga kord oma külaskäikude ajal vaid Carsonit hoidnud, aga seda polnud vaja öelda. Grant vaatas naist rahulikult.
„Oskate te mähet vahetada?“
„Jah.“
Naise kulm tõmbus kipra, nagu ei usuks ta seda.
„Kui see käib teil üle jõu, võivad lapsed iga hetk tagasi kasuperesse minna,“ ütles naine ja Grant otsustas, et see inimene ei meeldi talle eriti.
Carsoni haare tugevnes, kõhn käsivars Granti kaela ümber ähvardas teda kägistada. Praegu polnud õige aeg sellest rääkida, kui hirmunud laps kõike pealt kuuleb. Carson pidi uskuma Granti oskustesse samamoodi nagu väesalgad, keda ta oli vaenlase territooriumile juhatanud.
„Proua, ma olen kontrollinud hooneid viiekümnekraadises palavuses, seljas kolmkümmend kilo kaaluv varustus. Faith on beebi, mitte teeäärne pomm. Olge rahulik, me saame hakkama.“ Ta ei muretsenud laste toitmise või mähkmete vahetamise pärast. Need olid konkreetsed ülesanded. Neid oli võimalik selgeks õppida, aga emotsionaalsed ja psühholoogilised aspektid hirmutasid teda kohutavalt. Kuidas rääkida Carsoniga tema vanemate surmast? „Mu õde tuleb homme ja vend peaks ka iga hetk helistama.“
„Olgu siis.“ Naine pani visiitkaardi lauale. „Helistage, kui midagi vaja. Peame rääkima ka sellest, mis lastest edaspidi saab.“
„Tänan.“ Grant juhatas selle tundetu eide välja, Carson ikka tema küljes, nagu oleksid nad kaelani vees.
Kööki naasnud, istus ta toolile. Carsoni jalad olid tema piha ümber. Nad istusid natuke aega vaikides. Mida ta peaks lapsele ütlema? Faith katkestas häälitsedes vaikuse.
„On sul kõht tühi?“ küsis Grant Carsonilt. „Faithil vist on.“
Carson raputas pead.
„Pean siis välja mõtlema, kuidas su õde toita.“
Carson pigistas teda ja ronis siis tema sülest maha. Jumal, kui väike ta on, kondised käed ja jalad. Kurvad sinised silmad vaatasid sirge heleda juuksetuka alt ja näol olid tedretähnid.
„Oskad sa teda toita?“ Carsoni näoilme oli pigem lootusrikas kui kahtlev.
„Küll saan hakkama,“ bluffis Grant. Kui keeruline see ikka olla saab?
Poiss noogutas tõsiselt, läks koti juurde ja võttis sealt pudeli. „Pane siia pulbrit. Siis vala vesi juurde ja loksuta.“
„Hea teada. Mul on arvatavasti aeg-ajalt su nõuandeid vaja.“ Grant sobras kotis ja leidis rinnapiimaasendaja purgi. „Kas see?“
Carson noogutas. Grant luges purgi silti ja tegi piimasegu valmis. Beebi häälitsused läksid üle nutuks. Kööki läbistas kile kisa. Grant võpatas ja ajas pudeli ümber, saades selle kätte hetk enne põrandale kukkumist. Faith hakkas karjuma nii, et Granti tabas hirmujudin. Jeesus...
„Kähku!“ Carson pani käed kõrvadele.
„Tere, Faith.“ Grant kükitas ulguva beebi ette ja tegi turvahälli rihmad lahti. Ta võttis beebi sülle, ehkki viimane oli kange kui pulk ja tagus jalgadega. Grant polnud imikut süles hoidnud sestsaadik, kui Carson sündis, ja oli unustanud, kui haprad nad tundusid. Ta istus köögitoolile ja võttis beebi käsivarrele. Imik hakkas ahnelt pudelist sööma ning vaatas pingsa huviga ja suuril silmil Granti, imedes luksumise vahepeal lutti. Grant võttis laualt karbist salvrätiku ja pühkis pisikese näo pisaraist kuivaks. Ta tundis beebi rahunedes ja pudeli tühjenedes veidi kergendust.
„Kuidas meiega jääb, Carson?“ küsis ta.
„Mul pole kõht tühi.“ Carson istus tema kõrvale, toetas pea kõverdatud käele ja vaatas. Aidates oli ta vähemalt ärgas. Silmaalused oli lillakad, heledal nahal olid näha tedretähnid. Poiss polnud vist mitu ööd maganud.
„Minul on. Kas sul on lõunaks soove?“
„Vahvlid.“ Carson libistas end toolilt maha. Möödudes patsutas ta oma väikest õde hellalt pea peale.
„Ma ei saanud öösel eriti magada,“ sõnas Grant. „Mulle kuluks uinak ära.“
Carson võttis sügavkülmast karbi vahvlitega. Ta tiris tabureti kapi ette, piidles oma onu ja tõstis vahvlid röstrisse. Kui need sealt välja kargasid, pani ta need taldrikule. „Issi sööb alati neli ja sina oled temast suurem.“
Sööb. Olevikus.
Granti südames paisus valu, kuni ta polnud enam kindel, kas suudabki midagi süüa. Ta köhatas. „Aitäh. Mina vist nii palju süüa ei jaksa. Oled kindel, et ei saa mind selles osas aidata?“
Carson pani lauale siirupipudeli. Ta läks võtma kapist teist taldrikut, kahvleid ja nuge. „Emmele meeldib, kui mina lauda katan.“
„Sa oled väga tubli.“ Grant hoidis oma hääle kindla ja kõlava. Ilmselgelt tahtis Carson oma vanematest rääkida, nii et nad räägivad neist, ehkki Grant eelistanuks oma leina enda sisse matta, kuni sellele on tekkinud peale korralik koorik, nagu paksenenud nahk säärel, kus on sees šrapnellikillud. Ta muutis mõttes tegemist vajavate toimetuste nimekirja. Lee pärandiasjad jäid tagaplaanile. Helista kooli ja küsi leinanõustamise kohta kerkis esimeseks ja Osta laste ja leina kohta raamatuid teiseks. Ta peab lugema ka raamatut imikutest. Kate’il oli neid kindlasti üks või kümme.
Carson tõstis vahvli teisele taldrikule. Ta kallas sellele siirupit nii, et vahvel ujus.
Faithi pudel oli tühi. Grant pani selle lauale ja tõstis lapse õlale. Imik röhatas kõlavalt, nii et see oleks muljet avaldanud ka tervele sõdurite pataljonile. Grant pani beebi turvahälli tagasi ja aitas Carsonil vahvlit tükeldada. Nad alustasid koos söömist. Kaks last, mõlemad söövad. Seni oli kõik hästi.
Carson heitis õele kahtlustava pilgu, aga sõi vahvli ära.
Grant pani nõud nõudepesumasinasse. Mis edasi? Ta oli mõelnud, et paneb lapsed magama, et Lee dokumente uurida ja mõned kõned võtta. Grant tahtis venna elust rohkem teada saada. Võib-olla küsib ta naaber Ellie Rossilt. Naine tundus lahke ja intelligentne. Ja ilus. Sel polnud muidugi tähtsust.
„Mida sa teha tahad?“ uuris Grant.
Poiss kehitas õlga. Lapsed vajavad ju värsket õhku, eks?
„Kas tahad minna õue ja koeraga mängida?“
Carson raputas pead. Tundus, nagu võiks ta sealsamas ära minestada. Grant märkas laua keskel rasvakriite ja vaagna alla torgatud pabereid. Külmiku uks oli täis lihtsaid värvilisi joonistusi: kriipsujukud, muru ja puud.
„Kas sa tahaksid mulle pildi joonistada?“
„Olgu.“ Carson ohkas, nagu oleks see palve tohutu kohustus.
No tore, lapsed olid temaga olnud alla tunni ja juba on ta hädas. Võib-olla oli sotsiaaltöötajal õigus temas kahelda. Toores ja lirtsuv heli tõmbas tema tähelepanu taas beebile, kes oksendas välja kümme korda rohkem, kui oli söönud – iseenda ja turvahälli peale ning põrandale.
Karmal oli haige huumorimeel. See laps oli plahvatusohtlik.
„Pean ta vist puhtaks pesema.“
Carson ümahtas. „Harju sellega. Ta teeb seda kogu aeg.“
Carsoni pea oli kummargil joonistuse kohal. Grant tõstis beebi