laua taga oli näha lumine mets. Eelmisel kevadel olid Lee ja Kate korraldanud selles tagaaias mitu grillipidu, mis olid mõeldud Granti ja Ellie kokkuviimiseks. Grant meenutas, kuidas naine murul seisis, suvekleit siledaid õlgu paljastamas, pikad sääred päevitunud. Ellie sõbralik naeratus ahvatles meest teda paremini tundma õppima. Palju paremini. Grant oli pidanud end hoolega tagasi hoidma, et seda mitte teha. Mõni nädal enne lähetust poleks olnud suhte alustamiseks parim aeg. Nagu tal oleks üldse kunagi olnud aega isiklikuks eluks.
Ta vajus väikeses elutoas diivanile, võttis puldi ja lülitas teleri tööle. Ta keris kanaleid, kuni leidis hoki, aga pani vaevu tähele, mis ekraanil toimub. Lee ja Kate’i surm tundus nii mõttetu ja sürrealistlik. Homme tulevad lapsed koju. Kuidas ta saab hakkama beebiga, keda pole kordagi näinud, ja kurvastava kuueaastasega, keda pole näinud kümme kuud?
VIIES PEATÜKK
Donnie kükitas oma väikebussi rooli taga ja vaatas, kuidas suur mees ja koer Barrettite majja läksid. Ta langetas binokli. Kes see oli?
Raisk.
Seda jama polnud tal vaja. Ta tõmbas kootud mütsi peast ja hõõrus tugevasti oma lühikesi juukseid. Selle tööotsaga ei vedanud tal kohe üldse. Kolm õhtut oli ta üritanud majja pääseda ja kolm korda oli teda märgatud. See naabermaja mõrd kutsus alati politsei. Talle tuleks korralik õppetund anda. Donnie oskaks talle karmide karistuste abil kuulekust õpetada. Ta võiks naise keha väga mitmel moel rüvetada.
Tema fantaasiatesse tungis mälestus, mis meenutas talle tema enda õppetunde. Ta tundis ikka veel betooni peopesade ja põlvede all ning hoope näkku ja kehale, kui teda peksti, kuni ta anus, et lõpetataks. Alandus, et ta oli olnud sunnitud alluma ülimale füüsilisele ahistamisele, ja lisaks anumine, et tema piinamine lõpetataks, olid tema hinge purustanud. Verd oli tilkunud silma ja suhu. Ta oli nüüd omadega nii sassis, et vere metallimaitse või lõhn sütitasid temas kohe seksuaalse erutuse.
Kui see töö on tehtud, valab ta oma pahameele välja. Ta pöördus uuesti maja poole, mida jälgis. Kogu see tööots oli tagurpidi. Tapmine pidi olema kõige keerulisem ja vargus lihtne. Ent mõrvad polnud nõudnud peaaegu mitte mingit pingutust – veelgi enam, need olid olnud joovastavad.
Jäätunud tänaval oli olnud nii palju verd, et Donnie oli olnud sunnitud koos oma uue sõbratariga mõned deemonid eemale peletama. Hea, et naisele meeldis valu tunda sama palju, kui temale seda tekitada.
Ta näris narmendavat küünenahka, mis maitses hamburgerikastme järele. Mida kauem ta siin istub, seda suurema tõenäosusega jääb ta vahele. Ehkki uudistes räägiti, et politsei ei tea midagi. Nad teesklesid muidugi, et „tegelevad juurdlusega“, aga Donnie teadis, et neil pole mingit infot. Tema sõrmejäljed ja DNA olid süsteemis olemas. Kui ta oleks jätnud kuriteopaigale mingeid isiklikke jälgi, oleks tema politseifoto uudistes olnud. Ta ei raseerinud end pealaest jalatallani moe pärast.
Ta oli mõrvadega puhtalt pääsenud, ent klient ei maksa kogu raha ära enne, kui töö on lõpuni tehtud. Donnie ei saa siia igavesti passima jääda. Naaber märkab teda varsti nagunii. Ta pani sissesõiduteel seisva auto numbri kirja. Arvatavasti rendiauto, aga ta kontrollib. Siis võib ta häkkida rendifirma kodulehele ja uurida välja, kes on see suur kaabakas, kes ei lase tal tööd lõpuni viia.
Ta oleks pidanud jääma küberkuritegude juurde. Siis poleks ta pidanud istuma külmas bussis ja surnuks külmuma, ent olles poolteist aastat vangis veetnud, hakkas vägivald talle meeldima. Tema sees paisus raev, sisemine surve, mis kasvas, kuni nahk kiheles ja pinguldus. Barrettite tapmine oli seda pinget leevendanud. Inimestele haiget tegemine oli vajadus, sama hästi võib ta ju selle eest raha võtta.
Ta surus mütsi uuesti pähe ja soojendas hingeõhuga käsi. Hingeõhk oli näha. Kuradima märts oli ikka neetult külm, aga bussi mootorit ta töös hoida ei saanud. Talvine varitsus oli ikka kõige nõmedam, aga valikut polnud. Ta pidi sinna majja pääsema. Varsti. Ta oli kättesaadud raha juba ära kulutanud ja klient muutus närviliseks.
Mingil hetkel pidi Barrettite maja ka tühi olema.
Kui ei, peab ta leidma teise mooduse, kuidas vajalikud asjad kätte saada. Pilk libises naabermajale ja ta arutles, mida see mõrd teab.
Mida on vaja teha, et naine talle kõik ära räägiks?
KUUES PEATÜKK
Ellie teine tass kohvi jahtus laual, kui uurija McNamara tema ülemuse kabinetist väljus. Uurija oli käinud reede õhtul Lee ja Kate’i majas. Kui lapsed olid ära viidud, oli uurija esitanud küsimusi Lee ja Kate’i kohta. Jääklaasist eesuksest välja astudes noogutas politseinik talle viisakalt. Ellie neelas kurku kerkiva leina alla. Lõunapausi ajal helistab ta vanaemale ja küsib, kas lapsed on kodus. Ta arutles, kuidas Grant vastu peab. Isegi leinavana tundus major... tugev, ja Ellie ei pidanud silmas tema muljetavaldavat füüsist.
Politseiniku lahkumisest oli möödas vaevu paar minutit, kui ülemuse kabinetist olid läbi suletud ukse kuulda röögatused.
„Mida kuradit sa teed? Sa ajad mu büroo pankrotti,“ karjus Roger Peyton sen. „Kui mina selle laua taga istusin, siis selliseid asju ei juhtunud. Kas ma pean juhtimise üle võtma?“
Sellele järgnes pomin, kui Roger Peyton jun. üritas rahustada oma isa, kes enamusaktsiatest ihnsalt kinni hoidis. Viis minutit pärast karjumist ja pomisemist avanes uks taas ja silmatorkavalt reibas kaheksakümneaastane vanahärra astus välja. Kepp oli tal ilmselt kaasas pigem relvaks kui toeks kõndimisel. Ellie hoidis pilgu arvutiekraanil. Peyton seostas teda oma pojaga ja kui ta oli vihane Rogerile, kandus see üle ka Elliele.
Vanahärra pööras oma kõhna kotkanäo Ellie poole. „Tere hommikust, preili Ross.“
Mehe silmade sügavhall värv üllatas naist alati. Ta peaaegu ootas, et need punaselt hõõguksid.
„Tere hommikust, härra Peyton.“ Ellie jätkas trükkimist. Töötamine oli kõige parem moodus vältida edasist jutuajamist selle vana torisejaga. Miski siin maamunal ei pakkunud sellele mehele suuremat rahuldust kui töötajate hurjutamine ja kenake kasum. Kui ta lahkus, hingas terve maja kergendusest.
Sisetelefon tirises. „Mul on sind vaja, Ellie.“
Naine võttis märkmiku kaasa ja sammus üle tumesinise vaiba ülemuse suurde kabinetti.
Roger seisis baarikapi ees ja kallas endale tubli sortsu viskit.
Ellie silus seelikut ja istus punasele nahktugitoolile antiikse mahagonlaua ees. Ta seadis pastaka märkmiku kohale ja ootas. Temast paremal avanes eendaken First Streetile. Vaadet raamisid sinised luksuslikud sametkardinad, mis põrandani ulatusid. „Kui sa kell üheksa hommikul joomist jätkad, elab ta sinust kauem.“
Roger norsatas. „Ta elab minust igal juhul kauem. Ilmselt sõlmis ta vanakuradiga vettpidava lepingu.“
Viiekümne seitsme aastane Roger Peyton jun. oli üks advokaadibüroo Peyton, Peyton ja Griffin kolmest partnerist ning ootas oma isa surma. Kuni selleni pidi Roger kõik tähtsamad otsused läbi arutama vanamehega, kes oli jäänud kinni 1950. aastate kommetesse ja põhimõtetesse. Büroos polnud naissoost advokaate ega juristiabisid. Büroo oli piisavalt väike, et võrdõiguslikkuse seaduste huviorbiidist mööda hiilida. Mehed kandsid ülikondi ja lipse, naised seelikuid, sukkpükse ja kontsakingi. Lihtne riietus oli selle rahvarämpsu jaoks, kel ei vedanud niipalju, et nad sellises prestiižses büroos tööd saaksid. Vanemale Peytonile meeldis teha üllatusvisiite. Liigesepõletik ei lasknud tal enam golfi mängida ning nüüd paistis tema hobiks olevat vigade otsimine ja karjumine.
Pooled büroo töötajaist avaksid šampanjapudeli, kui vanatoi viimaks sussid püsti viskaks.
Ellie, kes oli töötanud piisavalt paljudel viletsatel töökohtadel, oli valmis seda kõike siin taluma. Kui see tähendas korralikku palka ja haigekassakindlustust, võis ta olla nii vanamoeline kui vaja, isegi kui see töökoht aeg-ajalt killukest hinge ohvriks nõudis.
„Kas sa pakkisid Lee isiklikud asjad kokku?“ Roger istus oma laua