Ben viipas Rosie Davisele – ei, naine oli nüüd Miller, tuletas ta endale meelde –, aga kui Rosie uuesti kõndima hakkas, liikus tema pilk taas naisele, kes Rosiega koos oli. Naine oli umbes Beni vanune, pikkade helepruunide juustega, mis olid kas päikesest pleekinud või saanud pleegitada pudelist väga professionaalse käe all.
Ben kaldus pigem päikese poole, olles pannud tähele, kui päevitunud olid naise pikad jalad, ja märganud puna naise põskedel. Ta oli veetnud palju aega väljas. Ben jälgis, kuidas Rosie näitas igale kõrvalhoonele, justkui seletades, mida igaüks neist endast kujutab. See näis olevat veider asi, mida ühele puhkajale tutvustada.
„Kes see on?” küsis ta viimaks Joshilt. „Ma mõtlen seda naist, kes Rosiega koos on.”
„Laney. Ta tuli mõneks ajaks meile appi.”
„Te olete siin kõvasti laiendanud. Laagriplats. Kämpingud. Bassein. Ja nüüd töötaja, kes pole pereliige.” Jahimaja oli kuulunud perekonnale mitme põlvkonna vältel ja Joshi isa oli see, kes tegi jahimajast mootorsaanikeskuse. Nad elasid hooajalisest ärist mitu head aastat, aga majanduslanguse ajal leidsid nad viisi, kuidas lähedalasuvate ATV-radade abil aasta ringi raha teenida.
Josh noogutas. „Uskumatu, kui palju rahvast need rajad linna on toonud. Paari viimase aastaga on avatud oma tosin uut äri. Ja sestpeale, kui me laienesime ja laagriplatsi avasime, ei suuda mina enam järge pidada. Tehniliselt on meid tööl neli, aga Katiel on juuksurisalong ja ta sünnitab kolme kuu pärast. Rosie on jahimaja eest hoolitsenud terve minu elu, aga ta läheneb seitsmekümnele ja tema mees võib juba vabalt üle selle olla. Ma tahan, et nad saaksid pisut lõdvemalt võtta.”
„Üksi sa selle tööga toime ei tule.”
Josh raputas pead. „Ei tuleks, sest klubi asjad tahavad ka ajamist. Mina olen president ja Andy vastutab radade eest ja sinna meie aeg suuresti lähebki. Meil läheb vaja kedagi, kes aitab siin asju ajada ja keskendub puhtalt külalistele.”
„Kas ta on kohalik?”
„Ei ole, aga ta oli nõus elama siin matkabussis kuni pika tööpühanädalavahetuse lõpuni, leppis meie pakutud palgaga ja meeldis Rosiele.”
Ben kahtlustas, et just see viimane asi oligi palkamise juures määravaks saanud. Frank ja Sarah Kowalski olid Rosie tööle võtnud siis, kui Ben oli olnud alles laps. Ta ei mäletanud täpselt, millal Sarah oli surnud, kuid ta oli olnud tollal alles poisike. Rosie oli hoolitsenud jahimaja eest terve Joshi elu, kuid lisaks sellele oli ta olnud nii Joshile kui tema vendadele ja õdedele ema eest. Rosie jaoks oli abi vastu võtta kahtlemata raske, mistõttu oli ülitähtis, et palgatav inimene Rosiele meeldiks.
„Kas sa tema tausta ikka uurisid?” küsis Ben, sest selleks, miks tema vanuses naine otsustas vastu võtta töökoha, mis sobinuks paremini mõnele üliõpilasele, kes tahab suvel pisut raha teenida ja üüri pealt kokku hoida, pidi olema hea põhjus.
Josh mühatas. „Politseiülem on Andy poeg ja minu õemees. Mida sa ise arvad?”
„Ma pean ostma tahvli ja hakkama kõike kirja panema.” Ben vangutas pead. Josh oli abielus Andy kasutütre Katiega. Ja Andy poeg Drew oli abielus Joshi õe Liziga. Aga kokkuvõttes tähendas see, et kõigi Northern Staris töötada soovivate inimeste tausta uuriti põhjalikult.
„Ma jätan ATV siiasamasse käru peale,” ütles Josh. „Ta tõi selle siia oma autokastis, aga praegu on tal mõistlikum minult järelkäru laenata.”
Aga nad pidid käru Joshi veoki küljest lahti haakima ja käru oli vanamoodne. See tähendas, et nad pidid käru kuuli otsast käsitsi ära tõstma ja toetama selle tugipukile, mille Josh oli aidast kaasa haaranud. Aga et miski ei läinud iial kergelt, siis hakkas veopea libisema – terav serv lõikas Benile peopessa – ja see pani ta vanduma.
„Meil on kahe peale kindlasti oma kakskümmend paari nahast töökindaid,” ütles Josh, pühkides kätelt maha värvitükke.
Ben vaatas haava kortsus kulmul ja puhastas seda ettevaatlikult koorunud värvitükkidest. „Mul on praegu autoski vähemasti kolm paari.”
„Sama siin.” Josh naeris. „Tänan abi eest.”
„Tühiasi. Ma lootsin, et Rosie küpsetab mulle ükskord oma imehead banaanileiba, kui ma küllalt sageli siia tulen ja abiks olen. On asju, mida nii lihtsalt ei unusta, ja Rosie toidud kuuluvad nende hulka. Kas su naine on emalt selle geeni pärinud?”
„Ei. Kokkamine pole just Katie tugevaim külg.” Josh hingas sügavalt ja heitis pilgu puuderivis oleva augu poole, mis tähistas laagriplatsi alguspunkti. „Ma pean vist nüüd minema ja vaatama, kuidas selle tüübi käsi käib, ja talle teada andma, et tema masin on tagasi. Mine tea, võib-olla otsustas ta haiglasse minna.”
„Vaevalt küll.” Ben silmitses oma käsi. „Ma lähen pesen end puhtaks, see käsi tahab seepi näha. Hiljem näeme.”
Ta oli poolel teel maja juurde, kui avastas, et tema ja Laney tee pidid ristuma, sest paistis, et naise ja Rosie ringkäik oli lõppenud. Ben oleks võinud jääda seisma või pöörata oma auto poole, aga ta pidi selle naisega lähiajal nagunii kohtuma. Sama hästi võisid nad kohtuda nüüd.
Ben nägi hetke, kui naine teda märkas – ta nägi kõhklust naise sammus –, aga siis naeratas naine talle ja jätkas kõndimist, kuni nende teed ristusid. „Tere, mina olen Laney Caswell.”
„Ben Rivers.” Ben hakkas kätt välja sirutama, kuid peatas selle ja pööras peopesa ülespoole, et seda naisele näidata. „Ma annaks sulle kätt, aga see käru seal tegi mulle üks-null ära.”
Laney kortsutas kulmu ja kummardus haava lähemalt vaatama. „Seda tuleb puhastada.”
„Jah, ma tegelen sellega.”
„Ma tean väga hästi, mida mehed selle lausega mõtlevad. Küllap sa lihtsalt sülitad sellele ja tõmbad pükstesse puhtaks, kui olen selja keeranud.”
„Või katan PVC-liimiga,” noris Ben, suutmata end taltsutada.
„Rosiel on köögis esmaabikapp,” ütles Laney. „Ma võin su haava ära puhastada.”
Ben võinuks naisele öelda, et ta oli nagunii teel kööki. Ta võinuks öelda, et on küllalt kvalifitseeritud, et selle väikese kriimustusega ise toime tulla. Aga selle asemel ta hoopis noogutas ja andis märku, et naine talle teed juhataks.
„Pese käed ära ja istu,” käsutas Laney, enne kui sahvrisse astus.
Selleks ajaks kui Ben oli Laney käsu täitnud ja istunud, oli Laney leidnud iidse plastist kasti, millel oli maalriteibitükile kirjutatud suurte tähtedega silt ESMAABI. Ta tõi karbi Beni juurde ja avas kaane. „Rosie ütles, et tal on see kast olnud juba kolmkümmend aastat, sest Kowalskitele tavalistest esmaabipakkidest ei piisavat.”
„Ta ei liialdanud.” Ben sirutas laual käe välja, peopesa üleval, et Laney saaks seda vaadata.
„Sa tunned neid siis juba kaua?”
„Terve elu. Ma käisin läbi peamiselt Joshi venna Seaniga, oleme ühevanused, aga kasvasime üles ikka kõik koos.”
„Siin on midagi sees,” ütles Laney ja otsis kastist välja pintsetid. Siis avas ta puhastuslapi pakendi ja puhastas Beni suureks kergenduseks ära pintseti lamedad otsad.
„Küllap see on värvitükk. See käru on näinud paremaid päevi. Ja ma ennetan su küsimust: mul on teetanusesüst värskelt tehtud.”
Kui naine sõrmed tema omadele asetas, tundis Ben kuklas erutavat kihelust. Ta tajus teravalt seda, kui pehmed olid naise käed. Seda, et tema juuksed lõhnasid rooside järele. Et naise silmad olid sinised ja tema ripsmed olid pikad, tušivabad ja tumeda vahtrasiirupi värvi.
Siis hakkas Laney värvitükki haavast välja urgitsema ja Ben urises terava valu peale. Laney katkestas hetkeks tegevuse, kuid asus siis uuesti asja kallale. „Ma pean selle kätte saama.”