end pööras, et mehe vasak käsi tema vaateväljas ei oleks, või oli olnud lihtsalt liiga viisakas, et midagi öelda.
Loodetavasti ei hakka parameedik Northern Staris liiga palju aega veetma, mõtles Laney pead tõstes ja end toolilt püsti ajades. Kui ta oli pintsetid uuesti alkoholiga ära puhastanud, viis ta esmaabikasti tagasi sahvrisse ja viskas prügi minema. Ta oli tulnud siia konkreetselt selleks, et üksi olla ja õppida – leida taas üles see enesekindel ja hakkaja naine, keda oli endas abikaasa meeleheaks kümme aastat alla surunud –, mitte selleks, et leida uus mees.
Ta leidis Rosie nimekirja suurema vaevata. See vedeles kapil, mille kõrval seisis kulunud kiiktool ja tooli kõrval põrandal oli korv poolelioleva kudumistööga. Laney oli valmis kihla vedama, et külalised, kes käisid elutoas televiisorit vaatamas või juttu ajamas, teadsid ütlematagi, et see kiiktool pole mõeldud neile.
Nimekiri oli pikk ja Laney tundis kahtlust rinnas kerkimas, nagu olnuks see refluks. Ta polnud kahekümne viie aastasest peale tööd teinud ja ämm oli talle selgeks teinud, et Ballardi perekonna naised ei tööta. Nende asi oli hoolitseda abikaasa, kodu ja laste eest – arvestades Patricku ema suhtumist, siis just täpselt niisuguses järjekorras – mingisuguste segavate asjaoludeta. Tõik, et lapsed polnud kunagi tulnud, näis toona olevat needus, kuid nüüd oli see õnnistus.
Kui see asi tal siin õnneks ei lähe, ei teadnud ta täpselt, mida peaks peale hakkama. Ta võis ju leida uue töö. Aga see siin oli midagi enamat kui lihtsalt palgatšekk. Ta tahtis siin olla. Tal polnud küll ette näidata ühtki töökohta pärast seda, kui ta oli lahkunud ehtepoest, kust Patrick kõik oma kellad ostis, aga tal oli oskusi.
Üks oskus oli hoida maja laitmatult korras. Väga suur maja, kui täpne olla. Ja kuigi ta polnud kunagi pidanud koristama klientide tube, oli voodi tegemine tal selge.
Veidi rahunenud, luges Laney nimekirja punkthaaval läbi. Oli selge, et ta pidi paar päeva Rosie töövari olema, nägemaks, kuidas teha kõike Rosie meele järele ja kus töövahendeid hoitakse, aga ta oli kiire õppija. Tema ülesannete hulka kuulusid koristamine ja pesemismaja varustamine ja kahe kämpingu koristamine pärast klientide lahkumist, aga enamasti pidi ta lihtsalt Joshile või Andyle aru andma.
„Kas ehmatasin su ära?”
Laney polnud kuulnud Rosiet sisse tulemas ja võpatas, kuid vähemasti ei hakanud ta karjuma. Ta pööras ümber ja raputas pead. „Muidugi mitte. See on ilus paik ja ma annan oma parima, et seda sellisena hoida.”
„Siin on tõesti ilus. Eks ole? Siin on alati ilus olnud, kuigi mõni aeg tagasi, kui rahaga oli kitsas käes, hakkas kõik tasapisi lagunema. Poisid nägid palju vaeva nii majaga kui valduste ja ATV-radade ühendamisega. Tegelikult ühendasid nad radadega kogu linna. Keegi poleks osanud arvata, et see nii hästi minema hakkab, aga nüüd on meil mootorsaanihooaja asemel käed aasta ringi tööd täis. Nad laiendasid laagriplatsi, lisasid eelmisel aastal kaks kämpingut ja basseini ja meil on broneeringud nii selle aasta Columbuse päevaks kui tuleva aasta mälestuspäeva nädalavahetuseks.”
„Ma tahan väga sellest kõigest osa saada. Ja enne kui ma unustan – ma kasutasin esmaabikarpi, aga desinfitseerisin pintsetid ära, enne kui need tagasi panin. Loodan, et võisin neid kasutada.”
„Kasutamiseks see seal ongi. Kas said pinnu?”
„Ei. Ben vigastas end Joshi aidates ja tema haavas oli värvitükk. Ma tegin talle üsna nipsakalt selgeks, kuidas haava eest hoolitseda, ja sain alles siis teada, et ta on parameedik.” Laney põsed tõmbusid taas punaseks, kuigi tegelikult oli see tühiasi.
„Kullake, pole vahet, kas ta on parameedik või ajukirurg. Meestega on kõige raskem siis, kui nad on vigastatud või haiged, ja väike nipsakus on siis ainus viis, kuidas nendega toime tulla.” Rosie naeratas ja tema näoilme muutus õrnaks. „Minu ainus laps on küll tütar, aga ma kasvatasin üles kõik neli Kowalski poissi ja nende õe. Usu mind, ma tean, kuidas need asjad käivad.”
„Kas sa töötasid nende ema juures?” uuris Laney, püüdes meenutada väikseid killukesi kõigest, mida oli oma nõolt kuulnud.
„Jah. Ta lubas mul tulla koos Katiega ja see oli minu jaoks ideaalne. Aga siis ta suri ootamatult 1987. aastal. Aneurüsm. Ma jäin tööle ja andsin oma parima, et aidata Frankil laste eest hoolitseda. Tema suri 2002. aastal. Lapsed olid lahkunud ja meie Joshiga püüdsime siin päästa, mis päästa andis. Paar aastat tagasi murdis ta jala ja ma kutsusin Mitchi – vanima venna – koju appi ja kui ta nägi, et siin kõik nõnda laguneb, tulid nad kõik uuesti kokku. Mitch ja Liz on mõlemad tagasi Whitfordis. Ryan on Brookline’is Massis ja Sean elab New Hampshire’is. Sa jõuad nende kõigiga tutvuda.”
Laney pea käis infoküllusest ringi ja ta nii ta ainult naeratas ja noogutas. Perekonna ajalugu oli pikk ning linn väga väike ja kokkuhoidev. Tema plaan oli naeratada ja noogutada, palju, ja suu kinni hoida.
„Ma näitan sulle nüüd maja,” ütles Rosie. „Ja ära üldse muretse selle pärast, et sulle algul kõik kohe pähe ei jää. Me ajame siin asju väga lihtsalt ja sa saad minult alati nõu küsida.”
Külalistoad olid kõik ühes tiivas, mis oli maja külge ehitatud juba aastaid tagasi, aga nad võisid end koduselt tunda ka jahimaja alumisel korrusel. Erand oli vaid elutoa kõrval asuv tuba, mis jäi maja teise tiiba. Suletud uksel rippus väga viisakas siseneda keelav silt ja Rosie selgitas, et see on Joshi ja Katie tuba.
Ülakorrusel oli Andy ja Rosie tuba, kontor, paar pereliikmetele mõeldud magamistuba. All keldris olid riiulid täis kraami ja seal olid ka suur pesumasin ja kuivati. Mis puudutas kööki, siis see oli Rosie kuningriik. Talle meeldis külalistele küpsetada, aga Laneylt ei oodatud toiduvalmistamist, sest toitlustamine ei kuulunud puhkusepaketi juurde.
„Ma tean, et siin ja laagriplatsil on palju teha,” ütles Rosie, kui nad olid tagasi kööki jõudnud. „Aga ära arva, et me viskame su võõras kohas vette. Me oleme kõik siin ja sa pole üksi.”
Rosie juures oli midagi sooja ja emalikku, mis pani Laney tundma, et ta saab olla naisega aus. „Ma poleks siia tulnud, kui poleks olnud valmis tööd tegema, aga mul on tunne, et mu töö juures on kõige raskem osa veenda sind, et sa laseksid mul tööd teha.”
„Võimalik. Ma olen selle koha eest väga kaua aega hoolt kandnud.” Rosie naeratas ja tema silmanurkadesse ilmusid kortsud. „Aga ma olin mõni aasta tagasi paar korda kopsupõletikus ja nüüd on mul Andy ja vahest on mul aeg pisut rahulikumalt võtta.”
Enne kui Laney jõudis midagi vastata, avanes köögiuks ja sisse astus umbes temavanune naine, heledad juuksed hobusesabas ja peas kulunud Red Soxi nokats. Ta oli silmanähtavalt rase ja väga Rosie nägu ja lisaks teadis Laney, et Katie, Rosie tütar, on kuuendat kuud rase. Ja ta polnud kogu aeg jahimajas, sest tal oli linnas juuksuriäri, mis oli kuulunud varem tema isale, enne kui too suri.
Pärast tutvustamist haaras Katie kapil olevast kausist küpsise. „Mul on hea meel, et sa siin oled, Laney. Kas sind juba hoiatati selle eest, kui põikpäine mu ema võib olla?”
Laney naeris. „Andy ütles, et ta võib sundida mind istuma, küpsiseid sööma ja limonaadi jooma, sellal kui tema ise kogu töö ära teeb, aga mina võin olla sama põikpäine.”
Katiel oli ema naeratus ja Laney mõtles taas sellele, kuidas tal küll oli vedanud, et ta sattus niisugusesse paika. Need inimesed meeldisid talle ja tema näis neile samuti meeldivat. See oli juba kõvasti parem kui elu, mida ta oli elanud viimastel aastatel.
Suve lõpuks kavatses ta olla rõõmsam, tugevam ja valmis alustama uut elu.
Kolm
Järgmisel hommikul ärkas Ben uimasena ega olnud kuigi välja puhanud. Ta ei teadnud, miks see nii oli, ja ta ei mäletanud ühtki unenägu, sest üks asi, mille ta oli kiirabitöötajana ära õppinud, oli magamise ajal hästi magada.
Kui ta oli teki pealt lükanud, ajas ta end voodiservale istuma ja hõõrus nägu. See pani ta vanduma ja oma vigastatud kätt vaatama. Kui ta oli haava uuesti ära