suured plaanid.”
„Ka minul olid selle kohaga suured plaanid. Miks te ei… Kuradi kurat.” Hõõrusin meelekohti. „Miks te ei lasknud minul seda ära osta?”
„Ja oleksime sind koormanud meie võlgadega?” Ema raputas pead. „Me ei saanud sulle seda teha.”
„Kui halb võib olukord olla? Ma oleksin sellega toime tulnud.” Mõtted keerlesid mu peas. Mul ei olnud palju sääste ning ainus ühine konto, mis meil Jamesiga oli, oli minu maja hüpoteegi ja jooksvate kulude katmiseks. Tema maksed sinna lõppesid, kui ta surnuks kuulutati. Ta isiklikel pangakontodel olev raha läks Thomasele, kes andis Jamesi matustel mulle kogu summa peale tšeki. Tšeki, mida mul ei olnud südant rahaks teha. Mulle ei tundunud, et see on minu raha, mida ma võin kulutada.
Ehk võiksin majalaenu refinantseerida. Või maja müüa, kolida ajutiselt tagasi vanemate juurde.
„Kitsega on asi läinud liiga kaugele, et seda päästa.” Mu mõtted seiskusid, kui isa hakkas südant puistama. Ta langetas pea ja hingas sügavalt sisse. Mõtlesin, et ta on pettunud, kuni ta tõstis näo ja ma taipasin, et tal on häbi. „Sa hakkaksid penne kokku kraapima, et leiba küpsetada. Viimane asi, mida me emaga näha tahaksime, on vaadata, kuidas sa annad sisse pankrotiavalduse.”
„Pankroti?” hüüatasin ma.
Ema noogutas. Ta silmad lõid läikima. „Me võtsime selle maja peale laenu ja kodumaja peale teise ega tulnud ikkagi ots otsaga kokku. Me oleme ka mõnele tarnijale võlgu. Nad olid nii vastutulelikud, et jätsid intressitrahvid ära, kuid me peame neile ikkagi maksma. Uus omanik nõustus meie võlad enda kanda võtta, välja arvatud kodu hüpoteegi.”
„Ma ei kujutlenud, et lugu on nii halb,” sõnasin ma.
Isa pani emale käe ümber. „Pärast seda, kui üle tee olev ostukeskus uuendati ja seal kaks frantsiisirestorani avati, tõmmati kõik meie kliendid ära.”
„Mul oli ideid, kuidas neid tagasi tuua. Ma tahtsin meie lõunamenüüd laiendada, söögisaali rõõmsamaks muuta, panna neljapäeva ja laupäeva õhtutel mängima elava muusika…”
„Me kaalusime neidsamu mõtteid, kuid neist ei oleks piisanud laenude tagasimaksmiseks ja kasumi teenimiseks.”
Näppisin oma põlle. Oli ilmne kahtlus, et ostja on arendaja, kes teeb praeguse hoone maatasa. Pidi olema mingi võimalus Kits alles hoida. Jamesi olin ma juba kaotanud. Ma ei suutnud ka seda siin kaotada. Nende seinte vahel elas nii palju mälestusi, mis olid segunenud rosmariiniga küpsetaud kartulite lõhnaga ja viskiga glasuuritud soolvees keedetud veiselihaga. „Soovin, et ma oleksin seda varem teadnud. ma oleksin saanud aidata.”
„Me kavatsesime midagi öelda, aga…” Isa kratsis pead. „James suri ja tundus, et praegu ei ole hea aeg kõike seletada. Ükski vanem ei taha oma lastele koormaks olla. Sa olid niigi…”
Emotsionaalselt segi löödud.
Lasin põllest lahti ja silusin kortsus riiet pikkade mõõdetud liigutustega. Tundsin, et olen närvis, ilma tegevussuunata ja eesmärgita. Täiesti segaduses. „Mida ma peaksin nüüd tegema? Kits on kõik, mida ma tunnen.” Mu häält rusus hirm tundmatuse ees.
Ema haaras mul kätest. „Mõtle sellest kui põnevast uuest võimalusest. Sa võid proovida hoopis midagi muud.”
„Näiteks mida?” Tõmbasin käed tema omadest lahti ja võtsin põlle eest. Nende uudis hakkas mulle pärale jõudma.
Ema vaatas vargsi isa poole. „Su isa ja minu meelest on sul praegu parim aeg hakata mõtlema, kes sa oled ja mida sa soovid teha.”
Mu silmad läksid pärani. „Mida te mõtlete sellega, et nüüd on parim aeg? Kas seda, et Kits on müüdud või et Jamesi ei ole enam?”
Isa köhatas. „Nii seda kui teist.”
Mu suu vajus ammuli.
„Te olite Jamesiga koos sellest ajast, kui olite kaheksa-aastased? Te olite lahutamatud.”
„Kas te süüdistate mind, et olin Jamesist liiga sõltuv?”
„Ei, mitte just seda,” tõrjus isa.
„Jah,” kostis ema lihtsalt.
Vahtisin vanemaid pärani silmi.
„Vaata, Aimée, me kõik tunneme Jamesist suurt puudust. Su isal ja minul on tunne, nagu oleksime kaotanud poja. Aga sa oled oma täiskasvanuelu ajal esimest korda üksi. Sul on haridus ja kogemused teha, mida sa ise tahad. Ava oma restoran, kui tahad tõesti restorani pidada.”
Kuidas ma suudaksin mõeldagi restorani asutamisest tühjalt kohalt, kui ma vaevu jaksasin taluda uudist Kitse kohta? Võtsin põlle eest ja viskasin töölauale. Sealt kerkis jahupilv ja hõljus ruumis laiali. Valged ebemed katsid põranda. Haarasin käekoti ja võtmed. Isa kulmud tõmbusid lauba keskele kokku. „Kuhu sa lähed?”
„Välja. Koju.” Raputasin pead. Minu sees möllas segadus. Ma ei suutnud järjekindlalt mõelda. Mu rinda pressis tohutu raskus ja hingata oli valus. Seinad tõmbusid kokku. Ma lahkusin köögist.
Ema järgnes mulle parklasse. Jändasin võtmetega. Need kukkusid maha ja mu lõug vajus rinnale. Hingasin katkendlikult. Mu õlad värisesid, rinda pigistasid nuuksed, mis püüdsid väljuda.
Ema käsi embas mu selga. Ta tõmbas mu oma rinnale. Vajutasin näo ta kaelakõverusse ja nutsin. Mu sõrmed klammerdusid ta selja külge, kuni ma lõpuks lahti lasin. Ta õõtsutas meid tasakesi ja silitas mu pead, veendes mind lohutava häälega, et laseksin mure endast välja. Laseksin sel lihtsalt minna.
„Ma ei tea, kuidas.”
„Sa leiad võimaluse,” ütles ta.
„Ma ei tea, mida teha.”
„Sulle tuleb mingi mõte.”
„Ma olen täiesti üksi.”
Ta taandus veidi, haaras mu näo pihkude vahele ja pühkis pisarad pöialdega ära. „Sa ei ole üksi. Me oleme sinu jaoks olemas, kullake. Helista meile. Me aitame, kas soovitustega uue töökoha leidmiseks või pakume lihtsalt õlga, mille najal nutta.”
Ma olin ta pakkumise eest tänulik, kuid see ei olnud see, mida tahtnuksin kuulda. Veel mitte.
Jamesiga tutvudes olin kaheksa-aastane. Ta oli Los Gatosesse kolinud New Yorgist ning oli Nicki uus naaber, kahe kvartali kaugusel rantšomajast, kus mina oma vanemate Catherine ja Hugh Tierney juures kasvasin. Ühel südasuvisel laupäeva hommikul tõid Nick ja Kristen Jamesi meile, et teda tutvustada. Mäletan seda päeva üksikasjalikumalt kui teisi sama vanana, alates sellest, kuidas James lehvitades naeratas, näidates, et ta on minuga tutvumise pärast niisama närvis kui täis soovi uusi sõpru leida. Tema juuksed olid pikemad kui poistel meie koolis ja ma ei suutnud rebida pilku paksudelt pruunidelt lainetelt ta kõrvade ümber New York Jetsi mütsi serva all. Ta tõmbas sõrmedega läbi juuste, justkui püüdes tõrksaid salke siluda.
Nagu meie ümbruskonnas laupäeviti enamasti, oli õhk paks värskelt niidetud rohu lõhnast. Naabrite muruniidukid surisesid edasi, see oli ebamäärane taustamüra. Kuulsin tasast lauluüminat iga kord, kui isa muruniiduki mootori käima pani. Nagu paljudel suvistel laupäevadel panin üles limonaadileti, et teenida raha. Säästsin, et osta südalinna mänguasjakauplusest kotitäis maagilist mälupulbrit. Müüja ütles mulle, et kui õhtul enne magamaheitmist riputan seda näpuotsatäie pähe, siis ma ei unusta, kuhu panin kingad või millal pean oma kodutöid tegema. Kui olin seda kuulnud, teadsin, et pean endale kindlasti seda pulbrit saama.
Aga see laupäevahommik erines teistest ja mitte seepärast, et Nick ja Kristen pidid tulema meile koos uue sõbraga. Robbie, vastasmajas elav poiss ja tema nõbu Frankie olid näinud, et ma panin leti üles. Robbie oli ka üksi paras kiusaja, aga kui nad olid kahekesi koos, siis tähendas see juustest sikutamist, sõimunimesid, rikutud mänguasju ja vihaseid pisaraid.
Nad olid just norinud minult topsitäie limonaadi