Aleksandrovitš, mõistatasite ära. Olen pärit Tambovist.“
Šolohhov pakatas rõõmust ja hakkas ise ka naerma:
„Milline kokkusattumus – Tambovi emahunt …“
Nii sulas jää meie vahel. Leidsime kiiresti ühise keele ja isegi sõbrunesime. Mihhail Aleksandrovitš osutus väga kenaks inimeseks. Armastas naljatleda, pidas end üleval väärikalt ja lihtsalt. Ta silmad olid kelmikalt kavalad, rõõmsad. Kui ma hommikuse või õhtuse visiidi ajal tema palatisse sisenesin, ütles ta:
„Praskovja Nikolajevna, mis te kogu aeg käite … Istuksite minutikese ja jutustaksite midagi endast. Kes te olete? Mis teis peidus on? Kuidas end tunnete? Üht-teist olen teist kuulnud. Aga pajatage ise midagi. Võtke istet.“
Kord valve ajal istusin tema voodi kõrvale.
„Te nimetasite mind emahundiks … Räägiksin teile midagi huntidest. Ega asjata pole käibel väljend „Tambovi hunt“.
Šolohhov kuulas väga tähelepanelikult, ei katkestanud kordagi, ei esitanud ühtegi küsimust. Pärastpoole ütles:
„Kas teate, mis … Te jutustate väga huvitavalt … Mitte ainult sündmus ise pole huvitav. Te võiksite ka kirjutada. Kirjutage!“
Küsisin imestunult:
„Kuidas, kirjutada?“
Ta vastas:
„Te jutustasite nii, et ma ei oleks isegi koma kuhugi pannud.“
Küsisin omakorda:
„Mis? Võtta kätte ja kirjutada?“
Tema aga räägib:
„Miks mitte? Te olete vist oma tegeliku kutsumuse vahetanud arsti kutse vastu.“
Muidugi oli see nali. Ta tahtis mulle midagi meeldivat öelda. Kuid palju aastaid hiljem sundis miski mind istuma kirjutuslaua taha, et järele mõelda: kes ma olen? Mis minus peitub? Kuidas minust sai Kremli haigla kirurg?
Parevka küla ja Vorona jõgi
Olen pärit Tambovi kubermangu Inžavino valla Parevka külast. Kunagi ammu oli meie küla asemel metsadest ümbritsetud sügav järv. Järv kasvas aja jooksul kinni. Järele jäi süvend, mille põhja Parevka jõgi uuristas oma sängi. Jõe paremal järsul kaldal paiknesid kobaras viltu vajunud majalobudikud. Küla seda poolt kutsuti Kljutšjovkaks. Siin oli palju allikaid. Kõige suurem neist voolas välja järsust kivisest mäest. Seda allikat peeti pühaks. Selle vesi püsis aastaid värskena ja seda kasutati tohterdamiseks.
Teisel pool jõge laius põhiline osa külast – Olhovka. Majad paiknesid siin reastikku ja kuulusid jõukamatele talunikele. Mäletan, et nende lapsed kutsusid vastaskalda omi halvustavalt kaltsakateks, norisid tüli ja pildusid kividega. Kljutšjovka omad ei jäänud võlgu ja lasid käiku savikamakad, mis olid pajuvitste külge mäkerdatud – midagi noolesarnast. Need lahingurelvad tabasid tihtipeale märki, sest klutšjovkalaste positsioon oli parem, nad tulistasid ülevalt.
Eriti kaunistas ümbrust jõgi-kaunitar Vorona, millesse suubusid teised väiksemad jõed, Parevka sugulased.
Mul on õnnestunud viibida paljudes maades, kuid samasugust ilu pole ma kusagil näinud. Jõe parem kallas oli mägine, kilomeetrite ulatuses kaetud metsadega, nagu jätkaks meie Kljutšjovkat. Metsad olid kuulsad oma põliste tammede poolest. Nagu vägilased kõrgusid need üle teiste puude. Nende ladvad liitusid ja moodustasid midagi varikatuse taolist. Rohus sinetasid kellukad ja valendasid suured karikakraõied.
Jõgi lookles mööda madalikku ja moodustas oma teel järvi. Mäe tipust vaadates hakkasid silma rohtu ja kõrkjatesse kasvanud saarekesed. Üleujutuse ajal jäid need vee alla. Mäletan, et siis meenutas jõgi mulle merd. Mõnikord näis jõepervel jalutades, et vesi kõrgub üle kallaste.
Jões oli palju kalu ja vähke. Suurte parvedena lendasid metspardid. Vorona jõgi oli meie toitja, hädast välja aitaja ikalduse aastatel. Toitis ka mets, kus elas palju ulukeid: metssigu, rebaseid, jäneseid, karusid. Eriti palju oli hunte, kelle eest Kljutšjovkas hoiduti. Hundid ootasid tavaliselt talve saabumist, et siis näljahädas öösiti külla tulla, tavaliselt kogu karjaga. Esimesena tungis õue nende juht, tema järel teised. Hundid ulusid, koerad haukusid ja kiunusid, lambad määgisid … Vahel tungisid hundid ka inimestele kallale. Ainsaks relvaks meie peres oli rauast ahjusiiber. Vanaisa võttis ahjuroobi ja tagus sellega vastu siibrit kõigest jõust. See heli huntidele ei meeldinud, kuid nad ei tavatsenud lahkuda ilma saagita.
Ma sündisin neli aastat enne revolutsiooni küla vaeses osas, poollagunenud hütis. Räägitakse, et tuhud algasid emal just sel hetkel, kui ämm tõukas teda uksest välja, aga mees püüdis majja tagasi tõmmata.
Mõni päev pärast minu sündi võttis ema mind sülle, mu kaheaastase õe Tanja kaasa ja läks mehe juurest ära oma isakoju. Ma panin punkti perekonna kasvule, mis koosnes nüüd kuueteistkümnest inimesest.
Nägu postmargil
Meie perekonnapeaks oli minu vanaisa Afinogen Aksenovitš Tregubov. Tegelikult asendas ta mulle isa. Tookord polnud ta veel neljakümne viienegi. Vanaema Aksinja suri tuberkuloosi kohe pärast minu ema tagasipöördumist.
Vanaisa oli sündinud jõukas peres, kus oli korralik maja, juurviljaaed, rohkesti põllumaad, hobuseid, lehmi ja muid koduloomi. Lapsi oli kasvamas kaks, mõlemad poisid. Aga edaspidi juhtus kõik nagu muinasjutus. Vanem, vanemate armastatud poeg nais inetu, kuid rikka naise. Noorem, minu vanaisa, ei kuulanud isa ja võttis naise armastusest, ilusa, kuid vaese. Isa ajas poja kodust minema, andmata midagi elu sisseseadmiseks.
Tookord asuski vanaisa elama Kljutšjovkasse, jäätmaale. Isegi vett tuli tuua kaugelt kaevust, selleks mäest alla laskudes. Ja seda mitu korda päevas: tuli ju ka kariloomi joota ja juurvilju kasta.
Elasime kõik koos õlgkatusega hütikeses, mis oli kokku klopsitud peentest roovikutest. Mäletan muldpõrandat. Toas oli suur ahi magamislavatsitega, laudadest kokku pandud suur laud, pingid. Keset tuba häll, nurgas lahti võetud kangasteljed, nende kohal jumalaema ikoon ikoonilambiga. Esikus oli ahjuroop, potihark, kaks suurt malmpotti ja kaks puust ämbrit. Rohkem polnud midagi.
Viletsus oli masendav. Lapsed magasid riietes. Nii poiste kui ka tüdrukute riietus koosnes kodukootud kotiriidest särkidest ja pükstest. Suvel jooksime paljajalu või käisime viiskudes, mida vanaisa punus. Talvel – üks paar vilte kõigi kolme peale. Neid vanutati samuti kodus. Vildid pärandati edasi vanematelt noorematele, meile Tanjaga jäid nõelutud ja paigatud, suurusele mittevastavad vildid, mida kandes pidevalt komistasime. Seetõttu eelistasime loomulike vajaduste korral isegi talvel paljajalu läbi lume sumbata. Kogu eluks on meelde jäänud sulalume krudin taldade all. Kui jooksid sinna ja tagasi ning juhuslikult põrkasid kokku vastutulijaga või libisesid, tundsid palja pepu all külma lund. Kõik see oli aga tühiasi. Meil polnud kunagi isegi nohu.
Elati sõbralikult koos. Isegi meie, lapsed, ei teadnud, mis on kaklus. Kõik tulenes vanaisast. Tema sõna oli perele seaduseks. Ei, ta polnud despoot, vastupidi – kogu tema olemusest kiirgas headust. See helkis tema tumedates silmades ja naeratuses. Ta oli mõtlik ja vaikiv. Kui ta aga midagi ütles, ei tulnud kellelegi pähe seda arvestamata jätta. Vanaisa jäi varakult leseks ega abiellunud enam …
„Kas hea naine,“ kõneles ta, „tuleb meie vaesusesse? Ka lapsi on liiga palju … Abiellumine halva naisega toob aga ainult tüli.“
Pärast Oktoobrirevolutsiooni meie elujärg paranes. Astusime esimestena kolhoosi. Vanaisa määrati rajooni saagi kvaliteedi inspektoriks. Tema määras külvi- ja lõikuseaja. Tal olid lausa võlukäed, erakordselt tundlikud. Ta pistis näpud mulda ja võis kompamise järgi öelda, millal on õige aeg külvata, rohida või saaki koguda. Mingis mõttes oli ta ekstrasenss. Arvan, et just vanaisalt pärisin minagi mõningad ekstrasensoorsed võimed. Minu käed on samuti väga tundlikud. Vahest seepärast saigi minust kirurg …
Vanaisa