põlvini porine, lastekodu riietes, suurtes poolsaabastes, korv käes ja kitarr üle õla!
Mind vaevu ära kuulanud direktor teatas, et olen hilinenud, et ühiselamus pole enam vabu kohti ja vastuvõtt on lõppenud. Ma võivat minna tagasi sinna, kust olen tulnud. Erutunult küsisin: „Kuhu mul, lastekodu kasvandikul, on minna?“
„Ei saa aidata,“ vastas direktor ja laiutas oma lihavaid käsi.
Teadmata, mida edasi teha, istusin tehnikumi sissekäigu kõrvale. Pisarad muutsid silmad uduseks. Minu juurde tulid kolm tüdrukut, hakkasid küsima, lohutama. Tegid isegi ettepaneku nende juures ööbida. Nad olid saanud toa kulakuks tehtu perre. Ma algul rõõmustusin, kuid siis meenus, et mul pole millegagi tasuda, ja ütlesin ära. Nemad aga käisid peale: „Ööbid täna meie juures ja siis selgub, mis edasi saab.“
Maja perenaine osutus heaks naiseks, andis mulle sooja vett pesemiseks ja söötis maitsva kördiga. Muutusin rõõmsamaks. Tüdrukud palusid, et mängiksin kitarri. Me isegi laulsime koos midagi. Nähtavasti sain nende uueks hingesugulaseks. Kõik hakkasid arutama minu olukorda. Kuidas ka ei arutaks, see oli lootusetu: ilma rahata elukohta ei saa ja see tähendab – hüvasti tehnikum.
Ootamatult kiikas tuppa noor nunn. Teda kutsuti Fenjaks. Ta oli siin samuti üüriline.
Kuulanud minu kurtmist, ütles:
„Hakkad elama minu juures. Tõsi küll, tuba on väike ja sul tuleb magada põrandal. Maksta selle eest pole vaja. Piisab, kui aitad mind minu töös kiriku heaks.“
„Tänan, tänan,“ laususin, vaevu oma rõõmu varjates.
Nii ma siis hakkasingi elama nunn Fenja juures. Fenja tegeles vaimulike rüüde ja muude riietusesemete õmblemisega kiriku tarbeks. Mul tuli teda aidata. Algul tegin mustrile aluse, aegapidi hakkasin tegelema põhitööga – oskusliku tikkimisega. Sellest ajast alates meeldib mulle tikkida ja minust sai selle ala tõeline meister: õmblesin palitu nooremale tütrele, mida imetleti isegi Poolas. Sõprus nunn Fenjaga kestis kaua. Tänu temale pääsesin meditsiinitehnikumi.
Palju aastaid hiljem juhtus, et mul tuli abi anda nunnale. Mitte küll minu heale Fenjale, vaid ühele teisele naisele, kes temaga sarnanes, aga sellest hiljem.
Tehnikumis meeldis mulle sõna otseses mõttes kõik – lastekoduga võrrelda ei saa. Tundus, et sind ümbritsevad igast küljest sõbralikud ja head inimesed. Alates teisest kursusest sai minust viiemees. Autoriteeti lisas minu kitarrimänguoskus. Tiivustatuna edust, otsustasin astuda komsomoli. Siiani on meeles too koosolek. Mind esitleti, loeti ette iseloomustus, algas arutelu. Ma ei kahelnud, et kõik tõstavad käe ja on minu poolt ja minust saab kommunistlik noor.
Täiesti ootamatult võttis sõna direktori poeg, samasugune paksuke nagu tema isa: „Meil pole õigust võtta Tatarinova komsomoli,“ teatas ta otsusekindlalt, „ta on seotud vaimulikkonnaga.“
Ja läkski lahti. „Issand,“ käis minu vaesest peakesest läbi, “ma ju unustasin, et tasun nurgakese eest nunna juures omaenese tööga! Ja seda loetakse koostööks vaimulikkonnaga? Milline argpüksus! Kas nad on peast segi läinud?“
Juhtuski nii, et kõik minu sõbrad hääletasid minu vastu. See vapustas mind. Kuid ma ei heitnud meelt. Olin harjunud raskustega. Otsustasin õppida veelgi paremini.
Nälg aga võttis võimust. Suleti üliõpilassöökla. Leivaga, mida Fenja sai kirikust, toitis ta ka mind. Harva saatis ema pakke. Sellest muidugi ei piisanud. Käisin koos kaaslastega põllul otsimas kartuleid, mis mõnikord sinna maha olid jäänud.
Mäletan, et oli saabunud juba suur sügis esimeste külmadega. Me otsisime kartuleid põllul, mille ääres asus tihe mets. Järsku sööstis sealt välja mitu metssiga. Nähtavasti leppisid nemadki külmunud kartulitega. Kohtumine metsikute loomadega ei tõotanud midagi head. Me algul tardusime hirmust, kuid siis panime plagama. Mul kadus järsku jalast saabas ja jäi porri kinni. Ma sain selle raskustega kätte ja jooksin kogu ülejäänud tee ühe saapaga.
Kui pärast jooksumaratoni peatusime ja üksteist vaatasime, valdas meid üldine naerulagin. Või veel!
Olime ilma kartulite ja labidateta, üleni porised … Peale kõige muu mina üheainsa saapaga jalas! Naersime kaua. Kuhu oli kadunud äsjane hirm?
Minu jalg hakkas külmast kangeks muutuma ja otsustasime pöörduda esimesse ettejuhtuvasse majja, et soojendada end ja minu kurikuulsat saabast. Meie koputamise peale avati kohe uks ja me nägime keskeas meest koos naise ja tüdrukuga. Nad lasid meid heatahtlikult majja. Külalislahked inimesed osutusid õpetajateks ja nende tütar Inna õppis üheksandas klassis. Meid toideti nisujahust pudruga ja soojendati. Minule kui väga kõhnale ja teistest halvemini riietatule pöörati erilist tähelepanu. Lahkumisel anti meile kaasa veidi kartuleid ja leiba.
Mõni päev hiljem kohtasin Innat tehnikumi väravas: ta tõi mulle toitu ja kutsus külla. Sellest ajast alates astusin tihti nende poole sisse ja sain otsekui pere liikmeks. Ka hiljem ei kaotanud ma sidet nende südamlike inimestega.
Lõpetasin tehnikumi 1933. aastal kiitusega ja velsker-ämmaemanda kutsega. Ootasin kohale määramist rahulikult, sest mul oli ükskõik, kus töötada. Kui direktor luges tähtsa näoga ette tehnikumi õppenõukogu otsuse minu määramisest õpingute jätkamiseks Voroneži meditsiiniinstituuti, olin piiritult üllatunud.
Ei uskunud oma kõrvu – mind, instituuti! Sellest ei osanud ma isegi unistada! Rõõmust oimetuna tõttasin direktori kabinetist välja otse ukse juures seisvate kursusekaaslaste sekka ja tegin oma uudise teatavaks. Oli neid, kes mind õnnitlesid ja suudlesid, oli neid, kes jäid ükskõikseks. Mitte vähe polnud neidki, kes silmitsesid mind vaenulikult, varjamata kadedust.
Õpin meditsiiniinstituudis
Lõpuks hakkas mul vedama. Minust sai Voroneži meditsiiniinstituudi raviosakonna üliõpilane. Peale selle hakkasime emaga koos elama, ema toodi Tambovi oblastist üle Voroneži oblasti Kolhooside Liidu aseesimehe kohale ja valiti ka oblasti parteikomitee liikmeks. Nüüd polnud mul enam vaja otsida kellegi toanurgas peavarju. Meile emaga eraldati Haigla tänavas ühekordses majas kaks tuba kommunaalkorterist. Elamine asus viie minuti tee kaugusel instituudist. Minu toitumine muutus normaalsemaks, kuigi Voronežis valitses nälg.
Õppeaasta alguseks õmbles ema mulle sitsist kleidi ja ostis kingad. Tundsin end kuningannana.
Instituudis ootas mind ees üllatus: kohtasin Inna Skljadnevat, todasama, kelle perekonnaga tutvusin Usmanis. Peale kõige sattusime ühte rühma. Meie sõprus vältas kogu elu.
Õppimisega saime hästi hakkama: Inna seetõttu, et oli palju lugenud ja haritud, mina seepärast, et olin lõpetanud meditsiinitehnikumi ja omasin algteadmisi. Eriti meeldis mulle kirurgia. Mäletan siiani selgelt õpiku esimesi peatükke: „Kirurgia – tuletatud kreekakeelsest sõnast cheirurgia (cheir – käsi ja ergon – töö)“. Mäletan, et seda kohta meenutades surusin alati käe rusikasse, nagu proovinuks selle jõudu. Seejärel lugesin edasi: „Kirurgia on meditsiini ja veterinaaria haru, mis uurib haigusi, mille ravimise põhimeetodiks on operatsioonid: verised, seotud kudede lahtilõikamise ja väljalõikamisega, ja veretud, nagu nihestuste paigaldamine, kusepõie kateteriseerimine ja muu seesugune. Koos teraapia ja sünnitusabiga on kirurgia üks vanemaid ravimise viise. Teaduslikule kirurgiale pani aluse prantsuse kirurg A. Paré XVI sajandil …“
Siis ma veel ei teadnud, et saatus viib mind Prantsusmaale ja minu sõpradeks saavad prantsuse kirurgid.
Praegu aga, kolmekümnendate aastate alguses jätkasin „teaduse graniidi järamist“ visalt ja andunult. Ja järsku … Pool aastat pärast õppetöö algust tuli tervishoiu rahvakomissariaadi käskkiri, mis kohustas kõiki neid, kes olid instituuti vastu võetud ilma sisseastumiseksamiteta, sooritama need üldistel alustel. Täielik ootamatus! Aga selliseid nagu mina oli erinevates teaduskondades viiekümne ringis. Tuli jätkata õppimist ja samal ajal õiendada sisseastumiseksameid. Nelikümmend langesid kohe välja. Mina kukkusin läbi viimasel eksamil füüsikas ja pidin samuti lahkuma instituudist, vaatamata sellele, et õppisin