Tatarinova, sündisite nähtavasti õnnetähe all,“ sõnas direktor julgustavalt. „Me otsustasime teid mitte instituudist välja arvata, vaid lubada teid kahe kuu pärast füüsika korduseksamile. Meie lugupeetud professor on avaldanud valmisolekut tegelda teiega individuaalselt. Mõistagi, tasuta.“
Õiendasin selle neetud füüsikaeksami uuesti ja jäin edasi instituuti. Vähe sellest, pärast teistkordset sisseastumist hakkasin oma võimetesse uskuma. Olin tähelepandamatust, arglikust tüdrukust muutunud enese- ja sihikindlaks üliõpilaseks, pealegi ilusaks tütarlapseks.
Tegelesin tõsiselt spordiga. Olin suurepärane võimleja. Meenub, et mind isegi autasustati tookord haruldase kingitusega: jalgrattaga Ukraina.
Õppisin juhtima ka mootorratast, mille laenasin oma õe abikaasalt Sergeilt. Siiani mäletan, kuidas oleksin äärepealt viga saanud oma uljuse tõttu. Kuulamata juhendeid, istusin mootorrattale ja kihutasin suure kiirusega paigalt. Kuidas vähendada kiirust või hoopiski peatada minu all möirgavat metslooma, ma ei teadnud. Otsustasin juhtida tsikli sinna, kus oli vähem inimesi. Selleks oli aga vaja sõita mööda elava liiklusega Revolutsiooni prospekti. Möödujad hoidusid minust eemale, sõimasid vängemate sõnadega, kuid mina jätkasin kihutamist nagu pöörane. Lõpuks jõudsin linnast välja murdmaastikule. Õnneks hoidis mind saatus. Mootorratas hakkas aeglasemalt liikuma. Mingi mätas paiskas selle ülespoole ja tsikkel vajus külili, rattad tiirlemas, ise turtsudes nagu mingi elav olend. Siit mind leidiski Sergei, kes kihutas jalgrattal minu kannul. Veendunud, et olen terve ja vigastusteta, ei hakanud ta isegi riidlema. Naersime mõlemad minu seikluse üle.
Koolnute eluase ja unikaalne poomissõlm
Inimese kehaehitust, nii nagu see on ette nähtud, õppisime tundma laipade peal anatoomikumis – ühekordses puumajas mitte kaugel instituudist. Me kutsusime seda maja koolnute elamuks. Meenub esimene praktikum: terav kloorlubja ja karboolhappe lõhnaga segunenud kõdunemise lehk. Piki suurt tuba seisid lauad laipadega. Üks neist oli lahtiprepareeritud lihaste ja avatud koljuga. Meid võttis vastu õppejõud-anatoom Viktor Ivanovitš Savinov, kes õnnitles meid uue õppeaasta puhul ja asus asja juurde. Nagu paljud teisedki üliõpilased ei suutnud ma kaua harjuda kangestunud kehadega täidetud anatoomilise teatri vaatepildiga hägustunud silmade, irevil hammaste, väändunud sõrmedega. Mõned üliõpilased tunnistasid vargsi, et pärast tunde anatoomikumis jälitasid neid viirastused. Neile näis, nagu oleks toa igast nurgast välja roomanud verised käed, jalad ja pead. Mis puutub minusse, siis näis, et ma ise samastusin koolnuga, kui esimest korda jälgisin lahkamist anatoomikumis.
Minu kursusekaaslane viis mu avatud akna juurde. Hingasin mõned minutid värsket õhku ja pöördusin teiste juurde tagasi. Ei tahtnud näidata, et mul hakkas halb laipade nägemisest.
Tollest ajast alates ei suutnud ma ligemale kümme aastat puudutada liha. Juba liha nägemine kutsus esile iivelduse. Võisin süüa kõike muud peale liha. Mind kahtlustati taimetoitluses, kuigi see polnud tookord moes.
Armastasime väga oma õpetajat. Oleks võinud arvata, et tema tegevuse omapära võinuks teda muuta tuimaks ja küüniliseks. Tegelikult ei lubanud ta rohmakalt ümber käia elutute kehadega, mis kogu aeg ta silme ees olid. Tal polnud ka halbu õpilasi. Nähtavasti tundus see kellelegi ülemustest kahtlasena. Me teadsime, et õppenõukogu arutas mitmel korral Savinovi õpetamismeetodeid: kas tõesti tunnevad kõik üliõpilased hästi inimese anatoomiat, tema siseelundite keerulisi vastastikuseid seoseid, suudavad meeles pidada sadu ladinakeelseid nimetusi?
Pärast selliseid koosolekuid muutus Savinov morniks. Seejärel, nagu oleks ennast kontrollinud, korraldas meile midagi eksami taolist, oli nõudlik ja noriv. Kuid veendunud meie teadmistes, tema hingerahu taastus ja kõik läks endist rada.
Muide, Viktor Ivanovitš püüdis kaks korda kaitsta doktori väitekirja, kuid see ei õnnestunud. Mõlemal korral sattus tema teele ette keegi isik keskusest. Kusjuures teisel korral, saades meditsiiniteaduste doktoriks ja täites ajutiselt meie instituudis normaalanatoomia kateedri juhataja kohuseid, tegi too isik Savinovi väitekirja pihuks ja põrmuks.
Järgmisel päeval pärast kurikuulsat teadusliku nõukogu istungit läks meie rühm nagu tavaliselt anatoomikumi loengusse. Mäletan, kuidas teel sõitsid meist mööda koormad nälga surnud inimestega. Järsku keegi hüüdis: „Vaadake, seal on elav inimene!“
Me jooksime neile järele ja peatasime voori. Tõepoolest, üks inimene liigutas ja andis endast elumärki. Me sikutasime ta koolnute alt välja. Ta osutus elatanud meheks. Kandsime ta kätel sisehaiguste kliinikusse. Õnneks ei asunud see kaugel.
Muidugi hilinesime praktikumi, kuid olime veendunud, et Savinov andestab. Olime üllatunud, kui leidsime anatoomikumi ukse suletuna. Meie koputamisele ei vastanud keegi. Kuid üliõpilased on üliõpilased … Kõlas rõõmuhõise „Vabadus!“ ja jooksime laiali.
Instituudis algas sel päeval sagin. Dekanaati kogunesid õppejõud, kõik olid ärevil ja rusutud.
Korraga hakkas levima kohutav teade: Viktor Ivanovitš leiti anatoomikumis surnuna – ta oli ennast üles poonud.
Kõige hämmastavam ja süngem oli asjaolu, et poomissõlm, mille abil ta tegi oma eluga lõpparve, oli eriline, tema enda leiutatud. Ta oli mingite kavalate sõlmedega sidunud nööri nii, et see poomisel järele ei annaks. See oli Viktor Ivanovitši viimane väljamõeldis – unikaalne poomissõlm, ainulaadne kogu maailmas … Aja jooksul leidis see koha kriminalistika muuseumis.
Viktor Ivanovitši oli matma tulnud kogu Voronež. Teda saatsid üliõpilased ja õppejõud kõikidest õppeasutustest. Matustele ei tulnud kohale üksainus inimene, see, kes ajutiselt täitis normaalanatoomia kateedri juhataja kohuseid.
Järgmisel päeval toimus tunniplaani järgi tema loeng. Otsustasime selle nurja ajada. Kui see inimene sisenes auditooriumi (ei taha nimetada tema nime), läksin tema juurde ja ütlesin tasa:
„Teie tapsite Viktor Ivanovitši … Me ei andesta seda teile.“
Üliõpilased toetasid mind ja tormasid karjas väljapääsu poole. Väljas meie tuhin lahtus. Hakkasime järele mõtlema, mida teha edasi. Osa üliõpilasi eraldus, laitis toimunut ja isiklikult mind. Kuid enamik otsustas mitte alla anda. Suundusime dekanaati ja teatasime, et ei soovi ja ei hakka õppima selle professori juures.
Nagu selgus, ei soovinud teda instituudi seinte vahel näha ka paljud õppejõud … Varsti professor lahkus Voronežist.
Möödus palju aastaid. Kohtasin teda juba Moskvas. Temast oli saanud akadeemik. Töötasin Kremli haiglas kirurgina ja tema osutus minu patsiendiks. Muidugi tundsime teineteise ära, kuid ei andnud sellest märku. Väljakirjutamisel ta sõnas:
„Tänan teid, Praskovja Nikolajevna.“ Seejärel vaikis ja lisas: „Me ei ole enam need, kes olime varem. Igatahes teeme vähem vigu …“
Ei tea, mida ta tahtis sellega öelda, kuid lause kõlas pihtimisena. Pärastpoole mõtlesin palju maksimalismi kasust ja kahjust.
Üliõpilasromaan
„Kas tahad, ma tutvustan sind ühe noormehega?“ küsis minult kord sõbranna Inna, ise seejuures punastades.
Pärastpoole jutustas mulle tutvusest üliõpilasega, kelle isa oli kirurgiaprofessor. Lev, nii kutsuti tema uut sõpra, õppis meie instituudis. Ilmselt polnud Inna tema suhtes ükskõikne ja ta tahtis kuulda oma sõbranna arvamust. Juhtus aga midagi ettenägematut. Kui Inna meid teineteisele tutvustas, selgus peagi, et kolmandaks üleliigseks osutus Inna ise. Ma ei oodanud sellist pööret, kuid mis sinna parata … See oli saatuse sõrm.
Inna käitus targalt ega loobunud meie sõprusest.
Ta ütles: „Selline on saatus.“ Pärastpoole lisas: „Kõik läheb paremuse poole.“
Minu romaan Leviga arenes tormiliselt. Olin oma väljavalitust tõsiselt sisse võetud – haritud, suurepärase kasvatusega noormees. Viibisin sageli nende kodus, kus alati peatus pilk ilusa noore naise portreel – Levi emal,