töö hakkas laabuma, muudeti osakonna profiili. Tahes tahtmata tuli mul hakata kirurg-uroloogiks.
Uut eriala aitas mul omanda professor Smelovski. Ta õpetas mulle tuimastamise saladusi, eriti novokaiiniblokaadiga kohaliku tuimastamise peensusi.
Koos temaga töötasime välja rea uusi operatsioone kombineeritud keeruliste haavatasaamiste ravimiseks. Ta saavutas selle, et hakkasin kirjutama väitekirja. Minu rindekogemus andis selleks hinnalist materjali. Meie peauroloog Jossif Naumovitš Šapiro aitas mind kõvasti. Paljud nimed olen unustanud, kuid teda millegipärast mäletan. Vahest seetõttu, et olin vahetusteta tema assistendiks.
Mäletan, et ta alati naljatas. Operatsiooniks valmistudes rääkis tingimata mõne anekdoodi. Hospidalis armastati teda.
Meditsiinis oli ka juhuslikke inimesi, kes mõtlesid ainult karjääri tegemisest. Kellegi eestkostel suunati meie osakonda meditsiiniteaduste kandidaat, keegi Gimpelson. Osakonnas tekkis kohe kaksikvõim. Ta võttis endale kamandamise õiguse, minu osaks jäi täitmine. Minu silmis oli ta kirurgias asjatundmatu, iseloomu poolest pealegi ennasttäis. Professionaalsuse puudumine koos enesekindlusega on ohtlik segu. Võib-olla oleksin temaga töötanud edasi, kui poleks olnud vahejuhtumit, mis mind šokeeris.
Osakonda saabus neljateistkümneaastane poisike partisaniüksusest. Kuul oli vigastanud tema kusejuha. Oli vaja bužeerida – laiendada bužii (avarduspulk meditsiinis) abil kusejuha. On raske endale ette kujutada olukorda, kus meditsiiniteaduste kandidaat hakkaks protseduuri tegema ilma tuimastamata. Poisi ebainimliku karjumise peale jooksin kohale. Poiss oli juba peaaegu teadvust kaotamas. Läksin endast välja, rebisin instrumendi Gimpelsoni käest, lükkasin ta haigest eemale ja röökisin: „Välja operatsioonitoast!“
Hakkasin ise poisi ravimisega tegelema. Hospidali juhtkonna ees aga tõstatasin küsimuse täie teravusega: kas mina või tema. Gimpelson vallandati. Tõsi, mõne aja pärast ta tuli tagasi, kuid siis töötasin mina juba teises kohas.
Minu kolleegide hulgas oli ka imetlusväärseid inimesi, tõeliselt traagiliste saatustega …
Surm lennukis
Olin osavõtjana konverentsil, mis toimus 1943. aastal Sklifosovski-nimelises instituudis. See oli Moskva hospidalide kirurgide konverents, kus käsitleti väga tähtsat küsimust: kuidas vältida jäsemete amputeerimist gaasgangreeni puhul. Tõstatatud probleemi kohta tegi ettekande akadeemik Sergei Sergejevitš Judin. Ta pakkus välja uued meetodid võitluseks anaeroobse infektsiooniga. Konkreetsemalt: Judin soovitas teha ulatuslikud sisselõiked hapniku juurdepääsu võimaldamiseks kudedele. Esitatud meetodi efektiivsus ületas kõik ootused. Tänu sellele õnnestus säilitada paljude haavatute käed ja jalad, aga ka elu.
Judinist võiks kõnelda palju. Juba 1930. aastal tegi ta esimesena laiba vere ülekande inimesele … Tuntud on tema tööd mao- ja söögitoru kirurgia, vältimatu kirurgia, välikirurgia ja anestesioloogia valdkonnas. Sergei Sergejevitš oli mitmekülgselt andekas: joonistas, mängis viiulit.
Ületamatu kirurgina oli ta tunnustatud mitte üksnes kodumaal, vaid ka välismaal. Nähtavasti tema populaarsus segas kedagi. Sõja ajal kutsuti ta Inglismaale teaduslikule konverentsile. Ta jättis kõikidele välismaa kirurgidele erakordse mulje kui teadlane ja kui praktik, kes on palju teinud haavatute päästmiseks. Kui saabus ärasõidu päev, väljendasid inglise arstid tunnustust sellega, et kinkisid nõukogude arstidele pool vagunit šokolaadi.
See šokolaad saigi valesüüdistuste ja pealekaebamiste ajendiks. Nagu oli tookord kombeks, tembeldati akadeemik Briti spiooniks, kes olevat inglastele edastanud strateegilise tähtsusega andmeid. Judin arreteeriti.
Viimast korda nägin teda kurva sündmuse tähistamisel – professor Aleksei Dmitrijevitš Otškini matusel. Ta oli professori parim sõber, kes juhtis Botkini-nimelist haiglat ja samal ajal töötas Kremli haigla peakirurgina. Vangistatud Judin sai kuidagi teada kolleegi surmast ja saavutas loa temaga hüvasti jätmiseks.
Ma ei unusta kunagi nähtut. Toimus pidulik matusetalitus. Puusärk Otškini põrmuga asetati Botkini-nimelise haigla ette postamendile. Puhkpilliorkester mängis leinaviise. Järsku lõhenes rahvahulk kaheks ja piki inimestest moodustunud koridori liikus konvoi valve all pikk, sihvakas, kurb figuur.
„Jumal hoidku! See on ju Judin! Sergei Sergejevitš …“ sosistati siin ja seal.
Kirstu juures akadeemik peatus, langes põlvili ja püsis selles asendis mõned minutid. Siis tõusis, tegi kummarduse lahkunule. Konvoi juhtis ta läbi sellesama inimkoridori tagasi.
Minu teada kestis Judini vangistus mitu aastat. Vabaks sai ta alles pärast Stalini surma. Ta ei elanud enam kaua. Kord kutsuti ta kuhugi linna konsulteerima. Tagasiteel tabas teda lennukis südameatakk. Tema heaks ei suudetud midagi teha. Ta suri lennukis. Pärast surma omistati talle Lenini preemia.
Meie abiline – taskuvaras
Rindehospidali sattusid mitmesugused inimesed … Kord toodi meile haigete neerude ja abaluupiirkonna ulatuslike haavadega vanemseersant. Nimetan teda P-ks. Pärast operatsiooni paranes ta kiiresti ja sõbrunes osakonna meditsiinipersonaliga. Kui ta jõud taastus, hakkas abistama sanitare, tõi haavatuid operatsiooni- või sidumistuppa ja viis neid sealt tagasi. Aitas isegi koristada. Õhtuti lahutas haigete meelt lõõtspillimänguga. Hospidalis ta ei tahtnud olla, soovis tagasi rindele, oma väeossa. Meie aga ei kiirustanud tema väljakirjutamisega.
Oli 1943. aasta. Ema koos minu tütrega saabusid evakuatsioonist tagasi. Meie pommitabamuse saanud Lavrušinski korter remonditi ära. Kuigi külmas ja näljas – olime siiski kodus. Mind tegi rahutuks Milotška haigus. Ta haigestus Tšeboksarõs sarlakitesse, viibis haiglas, kuid tervis ei taastunud. Otsustasin uuringud teha meie hospidalis. Tulemus polnud rõõmustav – avastati kopsutuberkuloos. Sellest said teada minu kolleegid ja isegi haavatud.
Samal ajal tuli meie kuulekal abilisel minna tagasi rindele. Just eelviimasel päeval olin hospidalis valves. Õhtul oli vaja teha visiit. Näen vanemseersandi voodis tema asemel lamamas magava inimese mulaaži. „Järjekordne nali,“ mõtlesin.
Aeg möödus, aga seersanti polnud kuskil. Kell lõi kesköötundi. Istusin erutunult kirjutuslaua taha koridori avatud akna all neljandal korrusel. Lubasin õel minna puhkama. Ise aga mõtlesin, kuhu võis kaduda minu hoolealune ilma väljaminekuloata? Tõenäoliselt peetakse ta kinni ja tõenäoliselt ta teab, et selle eest vastutan mina.
Järsku kuulen imelikke helisid akna taga, nagu roniks keegi mööda vihmaveetoru üles. Mõne hetke möödudes ilmusid aknalaua tagant nähtavale minu seersandi käed ja siis ka tema pea. Kergelt nagu kass libises ta põrandale. Andis märku, et ma vait oleksin. Istus minu vastu ja vargalikult ringi vaadates tõmbas põuest välja terve paki raha. Ma kangestusin. Seejärel küsisin:
„Mida see tähendab? Kust see on pärit?“
Ta vaatas jälle vargsi mõlemale poole, nihutas rahapaki mulle lähemale ja sõnas:
„See on sinu tütre ravimiseks.“
Hüppasin kahvatuna toolilt püsti ja hämmeldunud, nagu olin, peaaegu karjatasin:
„Kuidas sa julgesid?“
Seersant haaras mul käest, surus uuesti toolile ja sosistas:
„See ei ole sinule, vaid haigele tütrele.“
Vaikisin. Ta vaatas mind kummaliste, hullunud silmadega ja prahvatas ootamatult:
„Sa ei tea, ma olen taskuvaras. Läks nii. Jäin varakult vanemateta, elada aga tuli …“ Pärastpoole hakkas rääkima … Aasta enne sõja puhkemist sai temast tõeline taskuvaras. Tegutses peamiselt jaamahoonetes. Lõpuks jäi vahele. Istus vangimajas kaks aastat. Kui algas sõda, saadeti trahvipataljoni. Pärast esimest lahingut jäi roodus ellu vaid kaks meest. Ülesnäidatud vapruse eest autasustati teda Punatähe ordeniga ja viidi üle tavalisse väeossa. Mõne aja pärast ülendati vanemseersandiks.
„Täna,“ lisas ta oma ülestunnistust lõpetades, „töötasin ma TSUMis, varastasin