lihtne. Tookord eraldatigi meile korter Moskvasse Lavrušinski põiktänavasse majja nr 17. Mehe töökoht asus Suur-Poljankal mõne minuti tee kaugusel meie kodust. Kolisime uude kohta 1939. aastal … Siis algas sõda.
Moskvasse! Moskvasse!
Evakueerusime koos õde Tanja ja väikeste lastega Tšeboksarõsse. Õde pidanuks kohe-kohe sünnitama. Voronežist sõitis Tšeboksarõsse ka ema. Ta lahkus linnast viimase rongiga, linna okupeerimise eelõhtul. Teel oleks ta peaaegu hukkunud: rongi pommitati, oli haavatuid ja surma saanuid. Tšeboksarõs anti meile väike tuba. Õel sündis poeg.
Rinnetel käisid ägedad lahingud. Nii üks kui ka teine pere sai kurbi teateid omaste või lähedaste kaotusest. Mure tabas ka meie peret: surma sai õemees Sergei, toosama, kes mitte ammu palavikuliselt kihutas jalgrattal minu ja mootorratta kannul … Ta oli saanud raskelt haavata oma lapsepõlvekodu, Kalinini all. Suri haavadesse, nagu teatas hüvastijätukirjas, ja palus mind ja abikaasat, et me ei jätaks hätta tema abikaasat ja lapsi. Vaat, mis meie perele lisandus …
Evakuatsiooni ma aga jääda ei suutnud. Mingisugune jõud lausa tõukas mind ja sundis teele asuma. Pealegi taipasin, et minu kui arsti ja terve noore naise koht ei ole tagalas. Ja nii sündiski, et 1942. aasta jaanuaris sõitsin Moskvasse. Jätsin tütre lasteaeda-internaati, ema ja õe järelevalve alla.
Moskvani sõitsin illegaalselt: Moskvasse sissesõiduks puudus mul luba. Mind aitasid sõjameestest teekaaslased. Iga kord dokumentide kontrollimisel katsid nad mu sinelitega. Raudteejaama oli mees mulle vastu tulnud ja ta teatas kohe, et lähemal ajal saadetakse ta rindele. Seni kuulus tema kohustuste hulka Kremli kaitsmine, rajooni tööstusettevõtete evakueerimine, korra tagamine tänavatel ja muu seesugune.
Mäletan, kuidas pommitati Moskvat. Kord tabas pomm ehitist Suur-Poljankal, kus mu abikaasa töötas. Peaaegu kõik tema kaastöötajad said surma, tema aga jäi imekombel ellu.
Osaliselt sai kannatada ka meie maja Lavrušinskil. Kirjanikud naljatasid tookord: kui pomm tabab kirjanike maja, ei jää nõukogude kirjandusest mitte midagi järele. Ikkagi kaks pommi tabasid … Kirjandus aga ei hukkunud. Elanikke tol ajal majas enam polnud, kuna maja ei köetud ja kirjanikud olid läinud, kes kuhu … Pomm lõhkus ka meie korterit. Elasime mehega juba kasarmurežiimil ja asusime oma töökohtadel.
Sakslased lähenesid üha enam Moskvale. Abikaasa hakkas ühe esimesena organiseerima partisanide tegevust Moskva lähistel. Seejärel läks vabatahtlikuna rindele. Tõtates ette, ütlen, et ta sai kaks korda põrutada. Koju tagasi ta tuli. See juhtus võidupühal.
Mina olin juba asunud tööle rindehospidali, kus minust sai tõeline kirurg.
Hospidal kultuuripargis
Hospidal seati sisse koolimajas, mis asus tuntud Gorki-nimelises kultuuri- ja puhkepargis.
Talv oli 1941. aastal väga külm – külmus isegi väljahingatav õhk. Moskva tundus olevat välja surnud. Võis näha vaid sõjaväelaste rivisid ning kangidega meeste ja naiste salku, kes ehitasid tankitõrjekraave. Ägedad lahingud käisid juba pealinna lähistel. Hospidalid olid haavatutest tulvil. Sanitarid suutsid suuri vaevu haavatuid maha laadida. Meditsiinipersonalist tunti puudust. Ei jätkunud ravimeid ega sidumismaterjali.
Kaasaegne põlvkond tunneb sõda filmide ja kirjanduse põhjal. Tegelikkuses oli kõik hoopis ebameeldivam, hirmsam, robustsem: haavatute lakkamatud oiged ja sonimine, hingemattev lehk palatites.
Hakkasin hospidalis kohe töötama kirurgiaosakonnas, mida juhatas Mahhotina. Mäletan siiani seda erakordset naist, suurepärast kirurgi-traumatoloogi, sealjuures heasüdamlikku ja tasakaalukat inimest. Õppisin temalt palju, omandasin põhitõed. Eelkõige ei tohi arst sisendada haavatutele hirmu, nagu seda teevad mõned. Haige peab usaldama oma arsti. Kui ei usalda, parem mitte opereerida. Kui opereerid – tekivad tal paremal juhul tüsistused, halvemal – parandamatu kahju. Kaastunne aitab paranemisele kaasa nagu ravimid. Omandasin selle teadmise kindlalt. Eriti kui räägiti haavatutest, keda mõnikord päästsid lahked sõnad, naeratus ja tähelepanu.
Rindehospidalis tegin esimesed sammud kirurgias ja traumatoloogias. Õppisin sihikindlalt selgeks nii metoodika kui ka praktika. Veetsin päevi ja öid operatsioonilaua taga, sageli koos avatud õpikuga. Juba kahe kuu pärast võisin opereerida iseseisvalt.
Pärast operatsiooni tuli tihti asetada kipsmähis jalale või käele. Kipsi panemise protseduur oli keeruline, mähised rasked ja ebamugavad. Oskamatu pealepanemise ja kipsi halva kvaliteedi tõttu mähised murenesid ja põhjustasid haavatutele kannatusi. Otsustasin, et maksku, mis maksab, õpin seda protseduuri tegema oskuslikumalt. Käisin terve kuu tööst vabal ajal meie hospidali läheduses asuvas meditsiiniinstituudis väljapaistva traumatoloogiaprofessori Bomi juures kogemusi omandamas. Tema kipsmähised olid kerged, ilusad ja hästi modelleeritud.
Ta pühendas mind kipsmähiste valmistamise tehnika saladustesse. Hiljem, kus ma ka ei töötanud, osutusid minu kipsmähised parimaiks.
Meie hospidali saabus palju haavatuid gaasgangreeni ja kangestuskramptõve tüsistustega. Et neid õnnetuid päästa, tuli teha ulatuslikke lõikeid pehmetesse kudedesse hapniku juurdepääsu võimaldamiseks. Sageli tuli jäse amputeerida. Amputatsioon … Võpatasin sellise otsuse puhul. Lühikeste uinumiste ajal viirastusid minu karistusaluste silmad, täis hirmu ja anumist. Hospidalis oli alaline puudus doonoriverest. Meditsiinipersonalist said doonorid. Siiani meenub noor partisan, peaaegu poisike, kellele loovutasin verd. Ta oli verekaotusesse suremas. Tehti otsene vereülekanne. Meditsiiniõed nähtavasti ei võtnud kõike arvesse ja kaotasin teadvuse. Kui tulin teadvusele, nägin, et mu partisan oli tagasi ellu ärganud. Oht elule oli möödunud. Olin ütlemata rõõmus. Minestasin … Mis seal ikka, teadvuse võib kaotada ka ületöötamisest: kirurgid seisid operatsioonilaua taga kümme-kaksteist tundi ööpäevas.
Meditsiiniteenistuse major ja tema kolleegid
Möödus pool aastat minu töötamise algusest hospidalis. Ühel heal päeval ilmus meie juurde hospidalide valitsuse komisjon eesotsas tervishoiu rahvakomissariga. Komisjoni istungile kutsuti arstid-kirurgid. Hospidali ülem Lukomski kandis ette nii kordaminekutest kui ka raskustest. Seejärel hakkas hindama arstide tööd. Enda kohta kuulsin eranditult kiidusõnu. Imestasin ja mõtlesin: milleks see kõik? Nagu selgus, oli tegemist atestatsioonikomisjoniga. Selle soovitusel määrati mind kirurgiaosakonna ülemaks.
„Olge valmis selleks, et teid võidakse iga hetk üle viia teise hospidali,“ sõnas rahvakomissar, „meil on hädasti vaja kaadreid.“
Ausalt öeldes selline asjade käik mind ei rõõmustanud. Olin selle haigla kollektiiviga sõbrunenud. Mulle meeldisid minu ülemused, eriti doktor Mahhotina, kes selleks ajaks tagas mulle täieliku iseseisvuse. Pealegi ei võinud ma maha jätta ühte oma haigetest.
Mõni päev tagasi oli Moskva lähistelt lausa telkmantlil hospidali toodud raskes seisundis partisanisalga Tasuja komandör, nimega Paramonov. Tal oli palju tulirelva tekitatud haavu. Minust sai tema raviarst. Talle tuli teha kuusteist operatsiooni, neist kaheksa keerulist. Oleks olnud minu teha, oleksin talle ta kannatlikkuse ja optimismi eest omistanud Nõukogude Liidu kangelase nimetuse. Kannatlikkus on samuti kangelastegu. Paramonov uskus minusse jäägitult. Minu äraminek, nagu ta ise ütles, oleks olnud tema jaoks võrdne surmaga. Partisanisalga juhi palvel jäeti mind ajutiselt hospidali. Töötasin juba kirurgiaosakonna ülema asetäitjana. Mõnikord tuli sõita rindele otse keset lahingumöllu. Meie brigaadi kutsutigi nimega Abiks rindele.
Meenub, kuidas me marutule all tassisime haavatuid. See juhtus Jelnja all.
Niipea kui Paramonov paranes, viidi mind üle äsja avatud hospidali. Määrati osakonnajuhatajaks ja omistati meditsiiniteenistuse majori auaste. Minu osakonnas oli, nagu meil räägiti, sada viiskümmend voodit.
Töö uues kohas oli ääretult raskem. Asi oli selles, et see oli Nõukogude Liidus ainuke hospidal, mis oli spetsialiseerunud kuse-suguelundite ja soolte tulirelvahaavadele, mis olid kombineeritud vaagnaluude ja vaagna-reieliigese vigastustega. Keerulisimad haiged!
Minu