ja tema silmad hiilgavad nagu küünlad.” 17. sajandil täheldas söör Thomas Browne, et pole ühtegi looma, kelle poleks alumist ja ülemist, eesmist ja tagumist, vasakut ja paremat, ja ta väitis, et seetõttu ei saa olemas olla amphisbaena’t, kelle mõlemad otsad on eesmised. Kreeka keeles tähendab amphisbaena „see, kes läheb kahes suunas”. Antillidel ja mõnes Ameerika piirkonnas kasutatakse seda nimetust ühe roomaja kohta, keda tuntakse ka nimetuste all „kahes suunas mineja”, „kahe peaga madu” ja „sipelgate ema”. Räägitakse, et sipelgad toitvat teda. Samuti seda, et kui ta kaheks tükiks lõigata, siis lähevad need ise kokku tagasi.
Amphisbaena kasulikkust meditsiinis ülistas juba Plinius.
Annami tiigrid
Annami elanike jaoks valitsevad tiigrid või tiigri kujul esinevad vaimud ilmakaarte üle.
Punane Tiiger valitseb lõunakaare üle
(mis kaartidel asub üleval); talle vastavad suvi ja tuli.
Must Tiiger valitseb põhjakaare üle;
talle vastavad talv ja vesi.
Sinine Tiiger valitseb idakaare üle;
talle vastavad kevad ja taimed.
Valge Tiiger valitseb läänekaare üle;
talle vastavad sügis ja metallid.
Nende ilmakaare-tiigrite kohal paikneb veel üks tiiger, Kollane Tiiger, kes valitseb teiste tiigrite üle ja paikneb keskel, nii nagu keiser paikneb Hiina keskmes ja Hiina paikneb maailma keskmes. (Sellepärast ongi selle riigi nimi Kesk-Impeerium; sellepärast asub ta keskel ka sellel maailmakaardil, mille jesuiidi paater Ricci 16. sajandi lõpus joonistas, et hiinlasi õpetada.)
Laozi usaldas neile viiele tiigrile ülesande sõdida deemonite vastu. Üks annamiitide palve, mille on prantsuse keelde ümber pannud Louis Cho Chod, palub hardalt nende pidurdamatu väe abi. See ebausk on pärit Hiinast; sinoloogid räägivad Valgest Tiigrist, kes valitseb kaugete idataeva tähtede üle. Lõunasse paigutasid hiinlased Punase Linnu, itta Sinise Draakoni, põhja Musta Kilpkonna. Nagu näha, on annamiitidelt säilitatud värvid, kuid loomad on ühtlustatud.
Bhilid, kes on üks rahvas India keskosast, usuvad, et põrgud on olemas ka tiigritele; malaid teavad, et keset džungleid on üks linn, milles talad on inimluudest, müürid on inimnahast, katuseräästad on inimjuustest ning selle on ehitanud tiigrid ja seal elavad tiigrid.
Bahamut
Bahamuti kuulsus on meieni jõudnud Araabia kõrbetest, kus inimesed tema kujutist muutsid ja suurendasid. Jõehobust või elevandist tegid nad kala, kes püsib põhjatu vee kohal, ja selle kala kohale kujutlesid nad härja ja härja kohale rubiinidest mäe ja mäe kohale ingli ja ingli kohale seitse põrgut ja seitsme põrgu kohale maa ja maa kohale seitse taevast. Lane’i poolt üles kirjutatud pärimusest võime lugeda:
„Jumal lõi maa, aga maal polnud millegi peale toetuda, niisiis lõi ta maa alla ingli. Aga inglil polnud millegi peale toetuda, niisiis lõi ta ingli jalgade alla suure rubiinist kalju. Aga sellel kaljul polnud millegi peale toetuda, niisiis lõi ta kalju alla härja, kellel on neli tuhat silma, kõrva, nina, suud, keelt ja jalga. Aga härjal polnud millegi peale toetuda, niisiis lõi ta härja alla kala nimega Bahamut ja kala alla pani ta vee ja vee alla pani ta pimeduse ja sellest kaugemale inimese teadus ei näe.”
Teised väidavad, et maa on alguse saanud veest, vesi kaljust, kalju härja turjast, härg liivasest jõesängist, liiv Bahamutist, Bahamut kuumast tuulest, kuum tuul udust. Millest on tekkinud udu, see jäetakse mainimata.
Nii tohutu ja nii hiilgav on Bahamut, et inimsilm ei suuda tema vaatamist välja kannatada. Kui kõik maised mered üheskoos paigutada tema ühte ninasõõrmesse, siis oleks see nagu sinepiiva kõrbes. Raamatus „Tuhat ja üks ööd” mainitakse 496. ööl, et Issa (Jeesus) sai võimaluse näha Bahamuti ja et olles selle anni saanud, varises ta maha ja tuli teadvusele alles kolme päeva pärast. Lisatakse, et selle metsiku kala all on meri ja selle mere all on õhust sügavik ja õhu all on tuli ja tule all on madu, kelle nimi on Falak ja kelle suus asuvad põrgud.
Tundub, et fiktsioon kaljust härja peal ja härjast Bahamuti peal ja Bahamutist veel mingi muu asja peal illustreerib kosmoloogilist tõestust, et on olemas Jumal, millega väidetakse, et iga põhjustaja vajab sellele eelnevat põhjustajat ning sellega antakse teada vajadusest fikseerida mingi algpõhjus, et mitte jätkata seda jada lõpmatuseni.
Baldanders
Baldandersi (millist nime võiks tõlkida kui „juba erinev” või „juba teine”) pakkus välja meisterkingsepp Hans Sachs Nürnbergist selle koha jaoks „Odüsseiast”, kus Menelaos jälitab Egiptuse jumalat Proteust, kes muutis end lõviks, maoks, pantriks, hiiglaslikuks metsseaks, puuks ja veeks. Hans Sachs suri aastal 1576; umbes üheksakümmend aastat hiljem ilmub Baldanders uuesti välja Grimmelshauseni fantastilis-pikareskses romaanis „Simplicius Simplicissimus“. Metsas kohtub peategelane kivist kujuga, mille ta arvab olevat mingist vanast germaani templist pärit ebajumalakuju. Ta puudutab kuju, mis teatab talle, et on Baldanders ja muutub inimeseks, tammepuuks, seaks, vorstiks, ristikupõlluks, lehmakoogiks, lilleks, õitsvaks puuoksaks, mooruspuuks, siidgobelääniks ja veel paljudeks asjadeks ja olenditeks ja siis uuesti inimeseks. Ta teeskleb, et õpetab Simplicissimusele kunsti, kuidas „rääkida asjadega, mis on loomu poolest tummad, näiteks toolide ja pinkide, pottide ja kannudega; lisaks muudab ta end sekretäriks ja kirjutab sõnad Johannese Ilmutusraamatust: „Mina olen algus ja ots”, mis on võti kodeeritud dokumendi jaoks, millest ta leiab juhiseid. Baldanders lisab, et tema vapil (mis on nagu türklastel, aga paremate õigustega kui Türgil) on kujutatud püsimatu kuu.
Baldanders on järjestikune koletis, koletis ajas; Grimmelshauseni romaani esimese väljaande tiitellehte kaunistab gravüür, mis kujutab olendit, kellel on saatüri pea, inimese keha, linnu laialisirutatud tiivad, kala saba, kes ühe kitsejala ja teise raisakotka küünistega varustatud jalaga seisab maskide kuhja otsas, mis võivad olla selle liigi isendid. Vöö peal kannab ta mõõka ja käes hoiab avatud raamatut, millest võib näha krooni, purjelaeva, karika, torni, lapse, täringute, kuljustega mütsi ja kahuri kujutist.
Basilisk
Sajanditega on basiliski muudetud koleduse ja õuduse suunas, kuid tänapäeval kiputakseseda unustama. Tema nimi on tõlkes „väike kuningas”; Plinius Vanema (VIII, 33) jaoks oli ta madu, kelle pea peal oli selgelt näha kroonikujuline laik. Alates keskajast on ta nelja jalaga kukk, kelle pead kaunistab kollastest sulgedest kroon, tal on suured okkalised tiivad ja mao saba, mille otsas võib olla haakekonks või teine kukepea. Kujutamisviisi muutumine peegeldab nime muutumist: Chaucer räägib 14. sajandil olendist nimega basilicock. Ühel gravüüridest, mis illustreerib Aldrovandi teost „Serpentum et Draconum“ on talle antud soomused, mitte suled, ja lisaks kuulub seal talle kaheksa jalga.[1.]
Mis aga ei muutu, on tema pilgu tapvus. Gorgode pilk muudab kiviks; Lucanus mainib ära, et neist ühe, Medusa verest sündisid kõik Liibüa maod: aspides, amphisbaena, ammodyte ja basilisk. Selle kirjelduse leiab „Pharsalia“ üheksandast raamatust, hispaania keelde on selle tõlkinud Jáuregui:
Liibüa peale Perseus suuna nüüd võttis,
kus iial rohelust maad pole katmas nähtud;
sinna kallas ta kolba seest vere koleda,
hirmsate liivade keskele kirjutas surma;
kõhna pinnase kohal tegi ta selle
ära ja eostas nii tollest palavast üsast
kõik madu-ussid, ja nõnda ära ta rikkus
võõriku mürgiga maa…
Medusa verest tekkis just ses samas paigas
suur basilisk, ja relvadeks antud on talle
surmavat mürki külvavad silmad ja keel,
isegi