surma,
mis kõrva või silma kaudu ohvrisse läheb.
Basilisk elab kõrbes, või pigem tema loobki kõrbe. Tema jalge ette kukuvad surnult maha linnud ja tema ees roiskuvad puuviljad; vesi jõgedes, millesse ta end kastab, jääb sajanditeks mürgiseks. Et tema pilk purustab kive ja paneb põlema rohumaad, seda kinnitab ka Plinius. Nirgi lõhn on neile surmav; keskajal väideti sama kukelaulu kohta. Kogenud rändurid võtsid tundmatuid alasid läbides kaasa kuke. Teine relv oli peegel: basiliski tapab ta enda peegelpilt.
Kristlikud entsüklopedistid lükkasid kõrvale „Pharsalia“ fantastilise mütoloogia ja püüdsid basiliskile leida ratsionaalset seletust. (Nad olid kohustatud temasse uskuma, sest Vulgatas on basiliskiks tõlgitud heebrea sõna tsepha῾, mis on ühe mürgise mao nimetus.) Hüpotees, mis leidis kõige enam poolehoidjaid, rääkis moondunud ja väärastunud munast, mille on munenud kana, kuid välja haudunud madu või kärnkonn. 17. sajandil kuulutas söör Thomas Browne välja midagi nii koletislikku nagu basiliski-põlvkonna. Neil aastatel kirjutas Quevedo ka oma romansi „Basilisk” („El Basilisco“), millest leiab järgmised read:
Kui elus on see, kes sind nägi,
on kogu su lugu vale,
sest kui ta ei surnud, sind pole,
ja kui suri, ta seda ei ütle.
1 Noorema Edda järgi on kaheksa jalga Odini hobusel. [ ↵ ]
Behemot
Neli sajandit enne kristliku ajaarvamise algust oli Behemot elevandi või jõehobu suurendus, kiivas ja hirmutav variant neist kahest loomast; nüüd aga on ta just nimelt need kümme kuulsat värsirida, mis teda kirjeldavad (Iiob 40:15–24) ja see hiiglaslik kujutis, mille need read esile manavad. Kõik muu on pelgalt arutelud ja filoloogia.
Sõna „behemot” on mitmuses; siinkohal on tegemist (nii väidavad filoloogid) heebrea keele suurendava mitmusega sõnast b῾hemah tähendusega „loom, lojus”. Nagu on öelnud vend Luís de Leon oma teoses „Exposición del Libro de Job” („Iiobi raamatu argumendid”): „Behemot on heebreakeelne sõna, mis otsesõnu ütleb „loomad”; kõigi õpetatud meeste ühine seisukoht on, et see tähendab elevanti, kelle kohta öeldakse nii tema metsiku suuruse pärast, et ta on küll üks loom, aga nagu mitme eest.”
Huvi pärast mainime ära, et ka Jumala nimi, Elohim, on piibli esimeses värsireas mitmuses, kuigi tegusõna nõuaks ainsust („alguses lõi Jumalad taeva ja maa”) ning sellist grammatilist konstruktsiooni on hakatud nimetama majesteetlikuks mitmuseks (pluralis majestatis) või ülimusmitmuseks.[1.]
Siin on need värsid, kus Behemot esineb, vend Luis de Leóni sõnasõnalises tõlkes, milles ta tegi ettepaneku säilitada „ladina keele mõte ja heebrea keele maik, milles on teatavat majesteetlikkust” [sellele lisandub omakorda eestikeelsele piiblitõlkele tuginev, samas võimalikult sõnasõnaline tõlge hispaania keelest eesti keelde].
10. Näed nüüd Behemotti; rohtu nagu härg sööb.
11. Näed: tema ramm on ta ristluudes, tema jõud on tema kõhul asuvas nabas.
12. Ta liigutab saba, mis on kui seeder; tema kubemenärvid on kiulised.
13. Tema luud-kondid on pronksist, nagu raudvarvad.
14. Peamine Jumala tee, mille peal Jumal oma nuga kasutab.[2.]
15. Tõesti, rohtu kasvatavad talle mäed, ja kõik aasaloomad käivad seal mängimas.
16. Hämarate varjude all ta kõnnib; varju pakkuvates roostikes, niisketes soodes.
17. Varjud katavad kinni tema varju, teda ümbritsevad kaldapajud.
18. Näed: jõgi sängist välja läheb, mis pole mingi ime; tal on usaldust (kindlust, usaldamist), et Jordan voolab tema suust läbi.
19. Tema silmades kui saaks ta nagu konksuga kinni püüda; teravad tokid torgata tema ninasõõrmetesse.
Eelneva selgitamiseks lisame ka Cipriano de Valera versiooni[3.]:
10. Siin on nüüd Behemot, mille ma koos sinuga tegin; rohtu sööb ta nagu härg.
11. Asi on nüüd selles, et tema jõud on tema ristluudes; ja tema ramm on tema kõhul asuvas nabas.
12. Tema saba liigub nagu seeder ja tema genitaalide närvid on kiulised.
13. Tema luud on tugevad nagu teras ja tema jäsemed nagu raudlatid.
14. Tema on Jumala teede pea, mille lähedale tema [Jumal] võib tuua oma mõõga.
15. Kindlapeale mäed annavad talle võrseid; ja kõik aasaloomad kepsutavad seal.
16. Varjude sisse viskab ta maha, roostike hämarusse ja niisketesse paikadesse.
17. Varjurikkad puud katavad ta oma varjuga; kaldapajud ümbritsevad teda.
18. Just seal röövib ta selle jõe, mis ei voola; ja usub, et Jordan voolab tema suust läbi.
19. Tahavad teda silmadest haarata rumalad ja torgata läbi tema ninasõõrmed.
1 Sama võib lugeda ka Hispaania Kuningliku Akadeemia välja antud grammatikast:„Meie on kahtlemata loomu poolest mitmuses, kuid sellega ühilduvad nimisõnad ainsuses, kui iseendast räägivad eriti väärikad isikud; nt: „Meie, D. Luis Belluga, Jumala ja Apostliku Aujärje armust Cartagena piiskop”.” [ ↵ ]
2 Ta on suurim Jumala imedest, aga Jumal, kes ta tegi, ta ka hävitab. [ ↵ ]
3 Paksus kirjas kohti ei esine algses, heebreakeelses tekstis, need on juurde lisanud tõlkija. [ ↵ ]
Borametz
Tatari taimne tall, kes on tuntud ka nimede all borametz, Polypodium borametz ja „hiina hulkjalgne”, on taim, mis on kujult nagu tall ja kaetud kuldse villaudemega. Ta kasvab välja nelja või viie juure pealt; taimed surevad tema ümbert ära, aga tema püsib lopsakana; kui taim maha lõigata, voolab temast vere värvi mahla. Huntidele meeldib seda taime süüa. Söör Thomas Browne kirjeldab teda oma teose „Pseudodoxia Epidemica“ (London, 1646) kolmandas köites. Kui teised koletised kujutavad endast liike või sugukondi loomariigist, siis borametz paikneb korraga taimeriigis ja loomariigis.
Meenutagem siinkohal ka mandragorat (ehk alrauni), mis kisendab nagu inimene, kui ta maa seest välja tõmmata, ja kurba enesetapjate metsa ühes „Põrgu” ringidest, kus vigastatud puutüvedest voolavad korraga välja veri ja sõnad, ja seda puud, mida Chesterton unes nägi, mis neelas alla linnud, kes olid tema okste vahele pesa teinud, ja mis kevadel kattus lehtede asemel sulgedega.
Buraq
Esimene värss koraani 17. peatükist ütleb nii: „Kiidetud olgu see, kes viis öösel oma sulase, et näidata talle meie tunnustähti, Pühast Palvepaigast Kaugeimasse Palvepaika, mille ümbrust me olime õnnistanud.” [Haljand Udami tõlkes.] Kommenteerijad väidavad, et see, kes on kiidetud, on Jumal, ja et sulane on Muhamed, et Püha Palvepaik on Meka pühamu ja et Kaugeim Palvepaik on Jeruusalemma tempel ja et Jeruusalemmast kanti prohvet seitsmendasse taevasse. Muhamedi juhib sellel teel inimene või ingel; järgmise päeva teekonnal liikus ta taevase ratsalooma seljas, kes oli suurem kui eesel, kuid väiksem kui muul. See ratsaloom on Buraq, kelle nimi tähendab „hiilgav”. Burtoni järgi kujutasid India moslemid teda loomana, kellel on inimese nägu, eesli kõrvad, hobuse kere ning paabulinnu tiivad ja saba.
Üks islami pärimusi jutustab, et kui Buraq maa pealt lahkus, ajanud ta ümber vett täis kannu. Prohvet tõsteti üles seitsmendasse taevasse, kus ta jutles kõigi seal elutsevate esiisade ja inglitega ja koges ühtsust Jumalaga ja tundis midagi külma, mis jäätas tema südame, kui Jumal oma käe talle õla peale pani. Kuid inimeste aeg ei ole samamõõduline Jumala ajaga: kui prohvet tagasi jõudis, tõstis ta üles selle kannu, kust polnud veel piiskagi välja voolanud.