mõju sellega, et juhivad kasutajate tähelepanu mingis suunas. Selle heaks näiteks on Amsterdami Schipholi lennujaama meestekempsud. Seal on igas pissuaaris kärbse kujutis. Tundub, et reeglina mehed eriti ei hooli sellest, kuhu nad sihivad, mis ei tule puhtusele kasuks, kui nad aga näevad mingit sihtmärki, tõmbab see nende tähelepanu endale ja parandab täpsust. Mõtte autori sõnutsi tegi kärbsepiltide lisamine imet. „See parandab sihtimist,“ ütleb Aad Kieboom. „Kui mees näeb kärbest, sihib ta selle pihta.“ Schipholi lennujaama laiendustöid juhtis majandusteadlane Kieboom. Tema meeskond katsetas „kärbest pissuaaris“ ja avastas, et see vähendab uriini hulka põrandal 80 protsenti.1
Mõistmine, et „kõigel on mõju“, võib mõjuda nii halvavalt kui vabastavalt. Head arhitektid saavad aru, et kuigi neil ei õnnestu luua täiuslikku hoonet, saab kujunduses teha valikuid, millel on kasulik mõju. Näiteks avatud trepikojad võivad parandada kolleegide vahelist suhtlemist ning samuti käiakse rohkem jalgsi, mis on samuti arvatavasti kasulik. Nii nagu arhitekt peab viimaks mingi hoone valmis ehitama, peab ka Carolyni taoline valikuarhitekt otsustama viisi, kuidas toit lõuna ajal välja panna, ning mõjutama seeläbi inimeste toidusedelit. Ta saab nügida.
Libertaarne paternalism
Kui teile tundub, et kõikide asjaolude arvesse võtmisel peaks Carolyn nügima lapsi toidu suunas, mis on neile kasulik, ehk valima esimese variandi, siis tere tulemast uude liikumisse: libertaarsesse paternalismi. Anname endale selgelt aru, et sedasorti termin ei pruugi lugejatele esmalt väga meeldida. Mõlemad sõnad kõlavad veidi eemalepeletavalt ja neil lasub popkultuuri ja poliitiliste stereotüüpide taak, mis muudab need paljude jaoks ebameeldivateks. Mis veel halvem, need näivad olevat omavahel vastuolus. Miks me tahame kaks sellist põlatud ja vastuolulist mõistet ühte liita? Väidame, et kui neist mõistetest õigesti aru saada, esindavad mõlemad tervet mõistust ning on koos palju köitvamad kui eraldi. Nende mõistete juures on mure hoopis selles, et dogmaatikud on need ärastanud.
Meie strateegiate libertaarne külg avaldub üsna selges seisukohas, et üldiselt peaks inimesele jääma vabadus teha just seda, mida ta tahab – ning eirata vastumeelseid korraldusi, kui ta nii paremaks peab. Kasutades kadunud Milton Friedmani sõnu, siis libertaarsed paternalistid väärtustavad inimese „valikuvabadust“.2 Pingutame selle nimel, et luua poliitikaid, mis säilitavad või kasvatavad valikuvabadust. Kui kasutame sõna „paternalism“ täpsustamiseks mõistet „libertaarne“, tähendab see lihtsalt „vabadusi säilitav“, ja kui ütleme „vabadusi säilitav“, siis me tõesti ka mõtleme seda. Libertaarsed paternalistid tahavad, et inimesel oleks oma teed järgida lihtne ega taha kuidagi koormata neid, kes soovivad oma vabadusi kasutada.
Paternalism avaldub aga seisukohas, et valikuarhitektidel on lubatud üritada mõjutada inimese käitumist, et muuta tema elu pikemaks, tervislikumaks ja paremaks. Teisisõnu, me pooldame nii eraettevõtete kui ka riigi teadlikke katseid juhtida inimeste valikuid nende elu parandavas suunas. Meie arusaama kohaselt on riigi poliitika „paternalistlik“ siis, kui see üritab valikuid mõjutada viisil, mille tulemuseks on valijate elu paranemine, seda ka nende endi hinnangul.3 Tuginedes paljudele usaldusväärsetele avastustele sotsiaalteaduste vallas, näitame, et üksikisikud langetavad tihtilugu üsna halbu otsuseid – mida nad ei teeks, kui oleksid asjaoludele täit tähelepanu pööranud ning neil olnuks täielik teave, piiramatud kognitiivsed võimeid ja täiuslik enesevalitsus.
Et valikuid ei takistata, välistata ega raskendata mingil märkimisväärsel moel, on libertaarne paternalism suhteliselt nõrgatoimeline, pehme ja mitte kuigi pealetükkiv paternalismi tüüp. Kui inimesed tahavad sigarette suitsetada, maiustusi õgida, valida endale halvasti sobiv tervisekindlustusplaan või mitte koguda pensionisääste, ei sunni libertaarsed paternalistid neid vastupidisele – ega tee halbade valikute tegemist isegi kuigi raskeks. Meie soovitatud lähenemist võib pidada siiski paternalistlikuks, sest avaliku ja erasektori valikuarhitektid ei piirdu vaid inimeste eeldatavate valikute jälgimise või elluviimisega. Pigem üritatakse teadlikult suunata inimesi valikuteni, millega nad saaksid oma elu paremaks muuta. Neid nügitakse.
Nügimine, nagu me seda mõistet kasutame, tähendab valikuarhitektuuri ükskõik millist külge, mis juhib inimeste käitumist soovitud suunas, keelamata talle samas muid võimalusi ning muutmata oluliselt majanduslikke stiimuleid. Et sekkumist pidada vaid nügimiseks, peaks seda olema lihtne ja odav vältida. Nügimine ei ole võimu kasutamine. Puuvilja asetamine pilgu tasandile läheb kirja nügimisena, rämpstoidu keelamine aga mitte.
Paljusid meie soovitatud poliitikaid saab rakendada erasektoris ning mõnikord on seda juba tehtud (kas siis riigipoolse nügimisega või mitte). Paljude näidete puhul, mida siin raamatus vaatleme, on tähtsaks valikuarhitektiks tööandjad. Usume, et tervishoiu- ja pensioniplaanide valdkonnas võivad tööandjad oma töötajaid abistaval viisil nügida. Eraettevõtted, mis tahavad teenida raha ja samal ajal teha head, võivad lõigata kasu isegi keskkonnakaitselisest nügimisest, aidates vähendada õhusaastet (ning kasvuhoonegaaside õhkkonda paiskamist). Kuid nagu näitame, võivad erasektori libertaarse paternalismi põhjendused kehtida ka valitsusasutuste puhul.
Inimesed ja econid: miks võib nügimisest abi olla?
Paternalismi eitajad väidavad sageli, et inimesed saavad valikute tegemisega selletagi suurepäraselt hakkama, või teevad seda igatahes paremini, kui keegi teine nende eest otsustades (eriti veel, kui see teine töötab riigi heaks). Olgu nad majandust õppinud või mitte, näivad paljud vähemalt vaikimisi tunnistavat homo economicus’e ehk majanduslikult mõtleva inimese olemasolu – selle arusaama kohaselt suudab igaüks meist eksimatult mõelda ja valida, sobides majandusteadlaste õpikunäideteks inimeste käitumisest.
Majandusõpikuid uurides selgub, et homo economicus suudab mõelda nagu Albert Einstein, tema mälu on võrreldav IBM’i Big Blue superarvutiga ning tahtejõud Mahatma Gandhi omaga. Tegelikult ka. Kuid meile tuttavad inimesed miskipärast ei ole sellised. Pärisinimestel ei õnnestu keerukamad jagamistehted kuigi hästi ja nad vajavad selleks kalkulaatorit, samuti läheb neil mõnikord meelest abikaasa sünnipäev ning aasta esimesel päeval vaevab neid sageli kassiahastus. Nad ei ole homo economicus’ed, nad on homo sapiens’id. Et ladina keele kasutamisega piiri pidada, nimetame seda kujutlusliku liiki edaspidi lühidalt lihtsalt econiks ja pärisliiki inimeseks.
Mõtleme korraks rasvumisele. USA-s kannatab rasvumise all juba ligi 20 protsenti elanikkonnast, ning kui neile liita ka ülekaalulised, siis on kaaluga muret 60 protsendil ameeriklastest. Terves maailmas leidub umbes miljard ülekaalulist täiskasvanut, kellest 300 miljonit on rasvunud. Rasvunud elanike hulk on Jaapanis ja Hiinas ning mõnes Aafrika piirkonnas alla viie protsendi, Samoa linnastunud aladel aga näiteks üle 75 protsendi. Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel on mõnes Põhja-Ameerika, Suurbritannia, Ida-Euroopa, Lähis-Ida, Vaikse ookeani, Austraalia ja Hiina piirkonnas rasvunute protsent alates 1980. aastast kolmekordistunud. Leidub hulgaliselt tõendeid, et rasvumine suurendab südamehädade ja diabeedi riski ning viib sageli enneaegse surmani. Oleks üsna jabur arvata, et igaüks valib endale õige toidusedeli või teeb seda vähemalt vähese nügimise juures.
Muidugi, mõistlikud inimesed hoolivad ka toidu maitsest, mitte üksi selle tervislikkusest, sest söömine kui selline on ju nauding. Me ei väida, et ükski ülekaaluline inimene ei tegutse mõistlikult, küll aga eitame, et kõik või sisuliselt kõik ameeriklased on valinud endale sobivaima toidusedeli. Toitumise kohta käiv kehtib teistegi riskikäitumiste kohta nagu suitsetamine või joomine, mille tõttu sureb aastas enneaegu üle poole miljoni inimese. Mis puutub toidusedelisse, suitsetamisse ja joomisesse, siis inimeste praegusi valikuid ei saa tervest mõistusest lähtudes pidada heaoluni jõudmisel parimaks teeks. Tõepoolest, paljud suitsetajad, joodikud ja ülesööjad on lausa valmis maksma kolmandale osapoolele, kes aitaks neil paremaid otsuseid teha.
Meie peamiseks teabeallikaks on siin üha arenev valikuteadus, mis on kujunenud viimase nelja aastakümne vältel sotsiaalteadlaste põhjalike uuringute tulemusel. Neist uuringuist lähtudes võib tõsiselt kahelda paljudes otsustes ja valikutes, mida inimesed teevad. Et inimest