Nügimine. Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni. Cass R. Sunstein

kui sarnasus ja sagedus lahknevad, võib tulla taas mängu kallutatus. Kuulsaim sedasorti kallutatuse näide puudutab üht väljamõeldud naist nimega Linda. Katses osalejatele öeldi järgmist: „Linda on kolmekümne ühe aastane, vallaline, sõnakas ja väga arukas. Tal on teaduskraad filosoofias. Tudengina olid talle südamelähedased diskrimineerimise ja sotsiaalse õiglusega seotud teemad ning ta osales ka tuumavastastes meeleavaldustes.“ Siis paluti inimestel seada tõenäosuse järgi Linda jaoks ritta kaheksa võimalikku tulevikku. Kaks olulist varianti olid „pangateller“ ja „pangateller, kes osaleb innukalt feministlikus liikumises“. Suurem osa inimesi pakkus, et Linda puhul on vähem tõenäolisem, et ta oleks pangateller, kui et ta oleks pangateller, kes osaleb aktiivselt feministlikus liikumises.

      Mõistagi on siin tegu loogikaveaga, sest loogiliselt mõeldes ei ole võimalik, et teine variant oleks tõenäolisem kui esimene. Lausa peab olema tõenäolisem, et Linda on pangateller, kui et ta on feministist pangateller, sest kõik feministidest pangatellerid on ju pangatellerid. See viga tulenebki esindatavuse heuristiku kasutamisest: Linda kirjeldus näib paremini sobivat „pangatelleriga, kes osaleb innukalt feministlikus liikumises“, kui lihtsalt „pangatelleriga“. Nagu Stephen Jay Gould (1991) tähele pani: „Ma tean [õiget] vastust, kuid mingi tilluke homunkulus mu peas hüppab üles ja alla ning karjub: „Ta ei saa olla lihtsalt pangateller, loe kirjeldust!“ Gouldi homunkulus ongi meie automaatsüsteem.

      Esindatavuse heuristiku kasutamine võib tuua kaasa tõsiseid vääratusi argielu mustrite hindamisel. Juhuslike sündmuste puhul, kui näiteks visata kulli ja kirja palju kordi järjest, on tulemuste seeriaid lihtne pidada juhuslikkust esindavaks valimiks. Kahjuks ei ole inimestel aimugi, millised juhuslikud järjestused välja näevad. Kui nad näevad juhuslike sündmuste tulemusi, märkavad nad neis mustreid, millele on lihtne ekslikult omistada suurt kaalu, kuigi tegelikult tulenevad need vaid juhusest. Visates münti kolm korda ja saades iga kord tulemuseks kulli, võib ju järeldada, et mündiga on midagi lahti. Kuid tegelikult on nii, et kui visata münti palju kordi järjest, juhtub küllalt tihti, et tulemuseks on kolm korda järjest kull. (Proovige järele ja näete. Kui Sunstein selle lõigu kirjutamise lõpetas, katsetas ta kolm korda tavalise penniga – ja iga kord tuli kull. See hämmastas teda. Kuid selleks polnud põhjust.)

      Arginäidete juurest haruldasemate juurde siirdudes: Cornelli ülikooli psühholoog Tom Gilovich (1991) uuris Londoni elanike kogemusi sakslaste II maailmasõja raketirünnakute ajal. Londoni ajalehed avaldasid kaarte, nagu joonisel 1.3, kus kujutati sakslaste V-1 ja V-2 rakettide tabamusi Londoni kesklinna kandis. Nagu näha võib, et tundu tabamuste muster üldsegi juhuslik. Pommitabamused näivad koonduvat Thamesi jõe kallastele ja kaardi loodeossa. See tegi Londoni elanikke murelikuks, sest muster näis viitavat sellele, et sakslased suudavad oma rakette sihtida äärmise täpsusega. Mõni londonlane spekuleeris isegi, et tabamusteta aladel võivad elada Saksa spioonid. Kuid nad eksisid. Õigupoolest sihtisid sakslased enam-vähem Londoni kesklinna ning jäid seejärel lootma juhusele. Raketitabamuste üksikasjalikum statistiline analüüs näitas, et nende jaotumine Londonis oli täiesti juhuslik.