ja pööras teerajalt tihedasse puhmastikku, sest minekusuuna üle vaidlemine köidaks kogu Dilyse tähelepanu – ja see, kui vähegi veab, neelaks omakorda tema energia. Josh kuulis õde enda järel tulevat ja metsikult puuoksaga vehkivat, et endale teed teha.
Josh oli eksinud, arvates, et nad on metsasalus üksi, aga nii hästi neil polnud läinud. Eespool paistis lehtede vahelt üks valge ja üks sinine laik. Poiss mõtles, et keegi on siia mingit prahti visanud. Aga kui ta veidi lähemale jõudis, nägi ta, et seal lamab keegi maas ja ilmselt magab. Magaja oli lehtede ja raagudega pooleldi kaetud, mõnest kohast paksemini, mõnest vähem. Näis, nagu oleks keegi püüdnud teda kinni katta, kuid töö pooleli jätnud. Teksapükstes jala alumine osa ja tennises jalalaba olid üldse katmata. Josh kõhkles, kuid läks siis lähemale. Valgest tennisest võetuna teises otsas piilus lehtede vahelt kahvatu nägu, mis oli pisut üles pööratud, nagu tahtes näha, kes tuleb. Nägu kuulus naisterahvale. Joshi meelest üsna noorele naisterahvale – võib-olla sellepärast, et tal olid pikad heledad juuksed nagu emal. Naise pea oli küljele kaldu ning Josh nägi tema laupa, nina ja üht silma. Lehepurust välja sirutuva käe roosaks lakitud sõrmeküüned osutasid Joshi poole.
„Kas ta on purjus?” küsis Dilys, kes oli venna kõrvale jõudnud ja silmitses naist kriitilisel pilgul. „Võib-olla kukkus eile öösel, kui kõrtsist koju läks.”
„Ei,” ütles Josh.
Avatud silm oli ilmetu. See vaatas neid midagi nägemata. See naine ei näinud neid. See naine ei näinud mitte kedagi, ei praegu ega mitte kunagi, sest Josh teadis – ta on surnud. Poisil läks süda pahaks, kuid mitte ehmatusest, vaid masendusest.
Võib-olla on nende ema ka praeguseks surnud nagu see siin, ja keegi pole talle ega Dilysele öelnud. See küsimus vaevas Joshi pidevalt, kuid ta ei julgenud tädi Nina käest küsida, sest mis siis, kui tädi Nina vastab: jah, teie ema on surnud. Senikaua, kuni ta oli teadmatuses, säilis võimalus, et ta on siiski elus, ja ta näeb ema veel kunagi. Kuid seda naist vaadates tekkis poisil hirm, et tema emaga oli kõik lõppenud sama moodi.
„Aga mis siis, lihtsalt magab?” päris Dilys.
„Jah!” valetas Josh. „Tule, muidu ta võib üles ärgata ja pahaseks saada.”
Dilysel oli oks ikka käes ja ta viibutas seda naise pea kohal. „Ma võiks teda sellega lüüa. See ajaks ta üles.”
„Ei!”
Josh haaras õel käest ja tõmbas ta eemale. „Tead, me peame nüüd tagasi minema, saad aru? Sa ei tohi sellest naisest, kes siin magab, midagi rääkida. Sellest tuleb pahandusi. Meid hakatakse jälle milleski süüdistama. See on alati nii.”
„Ma ei räägi,” kinnitas Dilys veendunult.
Josh teadis, et ei räägi. Õde ei kulutanud palju sõnu. Ta eelistas tegutseda. Tema, muide, teadis samuti vaikimise väärtust.
„Lähme siis.” Josh lasi ta käest lahti ja hakkas tuldud teed tagasi minema.
Hetke või paari pärast taipas ta, et ei kuule Dilyst järele tulemas. Josh peatus ja vaatas tagasi. Õde seisis endiselt lamaja juures. Nähes, et vend teda vaatab, vastas Dilys talle väljakutsuva pilguga.
„Tule nüüd!” kiirustas Josh teda takka. „Enne kui ta üles ärkab.”
Dilys hakkas tulema ja nad läksid tagasi suurele teerajale. Ülejäänud kodutee möödus vaikides, kuni nad kiviaiast üle ronisid ja teele jõudsid. Ja just siis, kui Dilys aialt alla ronis, nägi Josh, et õel on midagi pihku surutud. Midagi läikivat.
„Mis see on?” nõudis ta ja püüdis Dilyse käest kinni haarata.
Kuid Dilys oli selleks liiga nobe, nagu tavaliselt. Joshi käsi haaras õhku.
„Mis see on?” nähvas Josh uuesti ja vähemalt seekord pidi see kõlama tõesti vihaselt, sest Dilys avas vastumeelselt peo ja vend nägi selles ketti, mille küljes olid väikesed hõbedased asjad. Amulettidega käekett. Nende emal oli olnud ka selline, kuni üks tema sõpradest selle pihta pani ja maha müüs, et osta annus narkotsi.
„Sa võtsid selle tolle metsas lamanud tüdruku käe pealt!” ahmis Josh õhku.
Dilys oli nii trotsliku ja jonnaka olemisega, nagu ainult tema oskas. „See ei loe,” ütles ta. „See polnud vargus, sest ta ei maganud. Mina arvan, et ta oli surnud. Ta oli külm ja tundus katsudes naljakas, nagu surnud kala.”
„Sa katsusid teda?”
See kõlas Joshi suust nagu kraaksatus.
„Ainult niipalju, et käekett ära võtta. See on vahva.” Dilys tõstis keti kõrgemale ja tõmbas sirgu, nii et väikesed asjakesed keti küljes jäid üksteise kõrvale ritta.
Josh nägi nüüd, et need ei olnud amuletid, need olid kirjatähed. Ja nüüd, kui Dilys ketti pingul hoidis, andsid nad kokku nime REBECCA.
„Viska see minema, kohe, praegu!” käsutas ta.
„Ei!” vastas Dilys sõjakalt.
„Tädi Nina näeb seda.”
„Ei näe. Ma peidan selle ära. Ma oskan tema eest väga hästi asju peita. Ta on rumal. Ta pole mitte ühtki asja üles leidnud, mis ma ära olen peitnud.”
Joshi silme ette kerkis õudne pilt väikeste varastatud asjade peidupaigast, mille tema õde on kusagile rajanud. „Kui see leitakse, tulevad meil suured pahandused,” ütles ta ning lisas siis ootamatu mõtte ajal juurde: „Ja nad räägivad sellele laste hulluarstile, kelle juurde nad sind saadavad!”
See avaldas Dilysele muljet; ta pomises ja niheles, kuid viskas käeketi lõpuks kõrgete roosade põllulillede puhmasse, mida tädi Nina nimetas käokannudeks.
„Pea meeles,” hoiatas Josh õde, kui nad maja juurde jõudsid, „et sa sellest mitte kellelegi sõnagi ei ütle!”
Dilys noogutas ja andis vopsu vastu Joshi käsivart – märgiks, et viimane sõna jääb temale.
Nagu kokku lepitud, ei rääkinud nad sellest kellelegi. Mitte enne kui paljude-paljude aastate pärast.
Järgneva kahekümne aasta jooksul nägi Josh õudusunenägusid lehtede vahelt vahtivast kahvatust klaasistunud silmast, kuid ta ei tohtinud sellest rääkida ja ta ei teinud seda. Kuid siis, ühel päeval, lõpetas ta vaikimise.
Ta rääkis härra Markbyle ja seda vaid ühel põhjusel, nimelt kui oli teada saanud, et härra Markby on kunagi olnud politseinik – uurija, kusjuures tippklassi uurija.
Mistõttu Josh lootis, et kuuldu teda ei šokeeri.
esimene peatükk
„Ma olen pensionil,” lausus Alan Markby.
Ta mainis seda põgusalt, ehkki teda huvitas, mis võis olla sellise küsimuse põhjuseks.
„Aga sa olid hea uurija? Tädi Nina ütles, et olid.”
Josh Browning oli täiskasvanud mees, kuid elas ikka veel sama vanaproua juures, kes oli kunagi olnud tema ja ta õe kasuema, kui nad väikesed olid. Proua nimi oli kirja järgi Pengelly, kuid Josh nimetas teda ainult tädi Ninaks. Õde oli sealtkandist lahkunud, kuid proua Pengelly ja Josh jagasid kodu tasapisi lagunevas munitsipaalmajas, mis oli ehitatud läinud sajandi teisel kolmandikul ja koosnes paneelsektsioonidest. Majade rivi kandis selle taluniku nime, kellelt oli selle püstitamise jaoks maatükk ostetud. Ehitamise ajal peeti silmas, et sellised majad jäävad ajutisteks. Mujal Inglismaal oli sedasorti „kinnisvara” ammuilma lammutatud ja moodsate hoonetega asendatud. Taevas ise teadis, miks keegi ei olnud lammutanud Brocket’s Row’d. Sellest oli saanud seda tüüpi projekt, mis pannakse alati iga nimekirja lõppu ja lõpuks unustatakse üldse ära.
Algselt olid majade tagaküljed olnud vastu põlde ja metsi. See maastik oli suurelt jaolt kadunud tööstus- ja laohoonete alla, mida esialgu optimistlikult