tema lapsepõlves üsna kena koht. Nüüd võiks seda nimetada kenasti koledaks tehtud kohaks.”
Barker reageeris põgusale naljatusele grimassiga. „Ja sa usud oma aedniku juttu täiesti?”
„Absoluutselt? Muide, käekett oli tema käes – seesama.” Markby osutas Barkeri ette lauale.
Barker põrnitses süngelt hõbedast ketti, mis oli nüüd korralikult väiksesse asitõendikotti pandud. „Tjah, ma pean selle asja kõrgemale poole saatma. Ma ei saa anda korraldust kalli õngitsemisekspeditsiooni korraldamiseks – nagu seda oleks suure ala läbikaevamine – ilma ülemuste loata. Rõõmsad nad ei ole, seda ma võin sulle öelda. Tänapäeval on kõigel hind, viimse pennini kirjas. Inglismaal on spetsiaalne lahendamata juhtumite üksus, aga neil on raskusi rahastuse leidmisega ka perspektiivikamate juhtumite jaoks kui see. Nii et ära väga palju looda! Me räägime siin käeketist, mille lapsed leidsid kahekümne aasta eest maalapilt, mis on nüüdseks suuremalt jaolt täis ehitatud. Aednik ütleb, et tema õde võttis selle laibalt. Kuid tema õde võis selle leida ka maast, kuhu see oli kukkunud ja kaotatud mitu kuud varem. Mina ei mäleta üksikasjaliselt kõike, mis ma üheksa-aastaselt tegin. Kas sina mäletad?”
„Ma mõistan su kahtlusi,” lausus Markby leebelt. „Aga oleks kena, kui suudaksime juhtumi lõpetada.”
Barker lasi ennast vastu seljatuge ja põristas sõrmeotstega vastu lauda. „See oli muidugi sinu juhtum, eks ole? Sa tahad selle ära klaarida.”
„See oli minu juhtum ainult siin piirkonnas ja meie osavõtt piirdus konkreetselt vaid küsimusega, kas tüdruk jõudis koju. Gloucestershire’i politsei menetles juhtumi teist otsa, tema tegelikku kadumist. Nad usutlesid Rebecca tuttavaid tudengeid ja samuti tema poissi.”
Barker kortsutas kahtlustavalt kulmu. „Ma oletan, et nad kontrollisid seda poiss-sõpra ikka põhjalikumalt kui pelgalt lihtsa vestlusega? Võib-olla armastajate tüli, võib-olla tüdruk tahtis suhet lõpetada. Poiss armukade ja nii edasi, sa tead neid asju küll.”
„Mulle tundub, et poissi küsitleti tol ajal mitu korda. Kuid mitte miski ei osutanud, et ta teaks midagi tüdruku kadumise kohta. Ta oli väga mures, nagu mulle kirjeldati.”
„Muidugi oli ta mures!” nähvas Barker. „Seda võis põhjustada must südametunnistus!”
„Või siis ka lihtsalt see, et tegemist oli noore mehega, kes polnud elus häda näinud ja kelle tüdruk oli kadunud, ning ta ei teadnud, mida teha või öelda. Aga mina teda üle ei kuulanud. See oli kohaliku kriminaaljuurdluse osakonna töö, nagu ma sulle ütlesin. Mina tegelesin siin vanematega.”
„Kas nad on veel elus?” küsis Barker. „Meil on vaja nende kinnitust, et see on tüdruku käekett.” Ta puudutas väikest plastkotti, milles oli hõbedane ehe.
„Ilma kontrollimata ei oska öelda. Kujutan ette, et nad peaksid nüüd üsna vanad olema, nagu mina!” Kerge muie libises üle Markby näo. „Jah, nad võivad veel elus olla.” Ja lisas kõhklevalt: „Ja veel üks asi, mida ehk mainida – lihtsalt kokkusattumus, saad aru.”
„Lase käia!” lubas Barker hapu näoga, nagu ootaks midagi ebameeldivat.
„Noh, tookord kui ma Gloucestershire’i omadega koostööd tegin, oli neil selle asja peale pandud üks noor uurija, seersant, helge peaga, otse koolipingist tulnud ...”
„Oeh ...” ütles Barker lihtsalt.
„Nüüd on ta komissar. Tema nimi on Ian Carter. Pärast ta töötas mujal ka, nagu see ikka käib, aga nüüd on ta tagasi Gloucestershire’is.”
„See viib millegi juurde välja,” lausus Barker umbusklikult.
„Ainult selle juurde, et enne kui ma siit pensionile läksin, oli minu meeskonnas äsja kõrgendust saanud inspektor, kelle nimi oli Jess Campbell. Ta oli väga noor. Nüüd on ta Gloucestershire’is, töötab Carteri juures. Kokkusattumus, ma ütlesin.”
Järgnes vaikushetk, mille jooksul Barker mõtlikult lakke vahtis. Kui ta pilgu taas alla pööras, sõnas ta: „Hea küll. Ma teatan kõrgemale poole. Nad tahavad sinuga rääkida, kui nad muud ei tee.”
Markby tegi näo, nagu ta ei märkaks, et see ei olnud öeldud just julgustavalt, ja tõusis. „Suur tänu, et selle kõik ära kuulasid,” lausus ta viisakalt.
Barker ei jäänud viisakuses alla ja sirutas käe. „Rõõm on hoopiski minu poolel, nagu ma teises olukorras ütleksin! Ainult et see ei olnud hea uudis, mis sa tõid. Võib-olla sinu jaoks on.”
„Minu jaoks?” imestas külaline pakutud kätt surudes.
Barker naeratas esimest korda pärast seda, kui ta saabuvat Markbyd tervitas. „Seda ei juhtu just sageli, et politseiuurija saab tükk aega pärast erruminekut uuesti ubinat haugata.” Barkeri naeratus venis laiemaks. „Seda sa ju taga ajad, Alan, kas pole? Teine katse lahendada lahendamata juhtum?”
„Ma olen pensionil,” ütles Markby juba teist korda sel päeval.
„Noh? Mida Barker ütles?” nõudis Meredith kärsitult. „Kas nad hakkavad metsatukka läbi kaevama?”
Markby lükkas jaki õlgadelt ja riputas selle vana viktoriaanliku maja hämarasse koridori. Oli pimedam ja kõledam kui tavaliselt, sest päine päev oli lõpukorral. Ma pole aias õieti midagi ära teinud, mõtles ta. Kui Josh talle oma ebatavalise loo ära rääkis, oli Markby ülejäänud osa päevast veetnud kunagise metsa alal ringi sõites ja pärast Barkeriga rääkides. Enne tuppa tulekut tegi ta kindlaks, et Josh on oma kaevamistöö lõpetanud; teda üllatas pisut, et pärast seda, kui aednik oli tööriistad korralikult ära puhastanud ja kuuri tagasi pannud, oli ta koju läinud.
„Josh ei oodanudki ära, et teada saada, kuidas mul läks,” ütles ta naisele. „Nähtavasti ta otsustas, et kui ta on oma koorma minu jalge ette maha pannud, siis ta ei pea selle pärast enam muretsema. See on nüüd minu rist.” Ja ta muigas virilalt.
„Ja kuidas sul siis läks?”
„Trevor saadab selle mööda toiduahelat üles,” ütles ta. „Küsib ülemuste käest. Kui aus olla, siis ega muud teha saagi. Juhtumi uuesti avamine on keeruline ja kallis asi, nii et kui puudub mõjuv põhjus uskuda, et sealt on võimalik leida laip või mingid jäänused, siis võib protsessi käivitamine vastuseisu tekitada. Lõppfaasis ei saa Trevor seda üksinda otsustada.”
„Kas ta ei usu Joshi?”
„Ta teab, et mina usun, ja ma eeldan, et ta räägib Joshiga isiklikult. Lisaks on meil asitõend käeketi näol. Kuid sellest ei pruugi piisata. Keegi teine surnukeha ei näinud, ainult Josh ja Dilys. Siis see kadus, üsna varsti – muidu oleks ka keegi teine selle leidnud, nagu sa ütlesid. Tapja võis koguni seal olla, kui lapsed sinna sattusid. Kuulis neid tulemas, puges peitu, ja tuli jälle välja, kui nad minema jooksid.” Markby ilme oli tusane.
„Barker ja kõik, kellega ta konsulteerib, venitavad selle asjaga, nagu jõuavad.”
Nad olid kõndinud elutuppa, mille kaminas hõõgusid – jaheda õhtu soojendamiseks – elektrihalud. Talvel põlesid seal päris halud, kuid praegu soojenes ilm vähemalt päevaajal veel üles. Alan vajus kergendusohkega diivanile.
„Operatsiooni maksumus on väga oluline näitaja!” lausus Meredith targalt. Ta tuli Alani järel ja toetas ennast diivani käetoele. „Keegi kuskil otsustab, et see ikka eelarvesse ei mahu.”
„See on oluline näitaja iga otsuse puhul, mis tehakse seoses uurimise uuesti avamisega. See ja tööjõud. Ja lisaks kogu paberimajandus – isegi kui tänapäeval käib kõik arvutitega. Keegi peab selle ka ära tegema. Mis tähendab seda, et tuleb selgeks teha, kellele see maa praegu kuulub. Ja kellele see kuulus tookord, ja kas seda kasutati ka millekski muuks või oli see lihtsalt tükk metsamaad. Kellel oli ligipääs? Kes käis seal regulaarselt? Kõik see võib keeruliseks osutuda. Ehkki on võimalik, et maa kuulub nüüd omavalitsusele – juhul, kui metsatukk käis selle maatüki juurde,